Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Ajal, kui ettekande ettevalmistamisest on aju kärssama hakanud, tutvutakse ilmaga. Mulle tundub, et mu aju kärssab selle järel veel palju hullemini. Kuidas on võimalik, et Madriidis on mai keskel suts jahedam, kui Tamperes ja Tartus?!?!?!?..... Ma keeldun kategooriliselt laupäeval Madriidi sõitmast, kui mulle sooje sumedaid suveõhtud terrassil ei anta. Mul on siingi hea!

Neljapäeval on konverents ja mul pole eriti veel aimu, millest ma seal rääkima hakkan, aga enne, kui selle välja mõtlen, üksikasjalik sissekanne meie nädalavahetusest. Jutt meie argipäevast vastuseks minu enda nüüdseks juba peaaegu retoorilisele küsimusele, kas võtta endale peale tööd või nädalavahetuseks kaasa kodulugemist. Õige vastus on loomulikult "ei", kuid mingil paradoksaalsel enesepiinajalikul kombel vastan ma alati esmalt "jah", et siis esmaspäeva hommikul tõdeda, et raamat või dokument oli vaid tassimiseks. Teisalt... ega jõuharjutused ka päris mööda külgi maha jookse. Kes se loll siis ikka tühja kotti tassib? LAUPÄEV Laupäeva hommikul jõudsin jalgrattal tuhisedes koju kell 8. Olin maganud Evelini juures, sest meil käib alates kolmapäevast Axeli rinnapiimast võõrutamise aktsioon ja on parem, kui ma pole talle öösiti kättesaadav. Axel võttis mind uksel vastu, Javi askeldas köögis seeneomleti kallal. Öö oli möödunud ilusti, ilma ühegi ärkamiseta. Braavo!

Lugedes Maria blogipostitust igatsusest vanade s õ prade vastu tundsin, kuidas minu sees lõi midagi kajama. Nii suur oli äratundmine. Ta kirjutab, et on päevi, kus ta igatseb kohutavalt oma vanade (Eesti) sõprade järele. Ja nende inimeste järele üleüldiselt, kes tundisid teda enne seda aega, kui temast sai ema. Ma ei ole kunagi olnud südamesõprade inimene, kuid ometigi on mul päris palju häid sõpru erinevatest eluperioodidest. Kuidagi on läinud nii, et need inimesed, keda ma kutsun sõpradeks, on eestlased ühe-kahe, võibolla kolme erandiga. Nende sõpradega on nii, et nad on kuskilt mingil eluperioodil (koolis, kutsekoolis, ülikoolis, tööl…) tulnud, ja siis kalliks saanud. Mõnedega ei olegi võibolla kuigivõrd palju aega koos veedetud, kuid tunnen hingesugulust. Mõnedega otseselt mitte hingesugulust, kuid kuna koos on veedetud mingi oluline etapp elust, siis nad on osa minu minevikust ning ma võtan neid lihtsalt sellistena nagu nad on (ja ilmselt siis ka vastupidi). Koos on hea ja turv

...vahelduseks. Niisiis, täna puhastasin oma FB "sõprade" nimekirja. Ja ühtlasi mõtlesin, kui jabur on see minu sotsiaalvõrgustik selle filtri läbi. Mina olen igal juhul väga kõrge lävega inimene selles suhtes, et inimesi sõpradeks kutsuda. Ja FB teeb ikka jämeda prohmaka minu silmis, et kutsub kõiki seal leiduvaid inimesi ühtviisi sõpradeks. Aga noh, eks ma siis panen silmad kinni ja mõtlen "sõbra" asemele mingi muu sobivama nimetaja. See puhastusprotseduur oli aga väga põnev, mõeldes, miks ühed nimed mu võrgustikku alles jäid ja teised välja said visatud. Lõplikku psühhoanalüüsi pole mõtet teha, kuid üldjoontes käitusin kui ratsionaalne inimene. Alles jäid: - olulised pereliikmed ja need veidi kaugemad sugulased ja pereliikmed, keda ma võibolla eriti ei tunne, kuid kes mulle ka otseselt närvidele ei käi. Alaealised perekonnaliikmed, kelle postitused east ja huvialadest tulenevalt ei kõneta*; - sõbrad, kes vahepeal postitavad/kommivad ja kelle tegemistele ma ka

Axel on nüüd 14+ kuud vana. Askeldab päevad läbi. Jookseb varsti kiiremini kui mina, ka õues. Istub liivakastis ja sööb liiva, laseb peaaegu iseseisvalt liumäest alla, on käinud rattaga sõitmas (muidugi rattatoolis), kiikumine erilist vaimustust ei tekita. Sööb endiselt hullunult viinamarju, tomatit, oliive, igasugu marju, mis kätte annad. Sõnavara eriliselt juurde pole tulnud. "Ke"... tähendab võibolla "mis" (que) hispaania keeles. "Mämä" tähendab vist sööki ja jooki mõlemat. Kuigi Javi kuuleb selle asemel "mama", mis tähendaks hispaania keeles "ema". Aga ega Javi "ä" ja "a" häälikut nagunii erista... "Ma" tähendab arvatavasti hispaania keeles "mas" ehk "veel". No ja universaalne "kaka" endiselt ning siis see tore selge eestikeelne "aitäh", mis Evelini teenest kõige enne selgeks sai. Hommikul tassitakse õueriided kapist kesk elutoa põrandat. Selge märk, et nüüd tule