Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Elust enesest. Kui ma kõikide muude igapäevaste asjadega saan venekeelses keskkonnas suurepäraselt hakkama, siis peab ütlema, et hambaarst ja juuksur olid minu jaoks barjääriks, kelle teenused eelistasin võimalikult kaugesse tulevikku lükata. Mõlemad ihuarstid ikkagi. Hambaarstiga sai asi kenasti ühele poole, sest ma leidsin eestlasest arsti. Veel nii toredasti läks, et mul polnudki hambas ühtegi auku, sain poole tunniga hambakivist lahti, konsultatsiooni ning maksin kogu selle lõbu eest miskid müstilised 200 krooni. Nii soodsat asjade käiku poleks ma osanud unes ka näha. Juuksur - see ostutus veidi kõvemaks pähkliks. Kuna kääre pole minu juuksed juba kolm kuud näinud, siis kogusin ennast kokku ja otsustasin Narvas mõne juukusuriga suhtlusesse asuda. Olin natuke pinda sondeerinud ja teadsin, et Narvas on juuksurites hinnatase praegu selline, et 80.- eest võib naistelõikuse saada küll. Aga kus? Kaubanduskeskuste salongidesse rünnata ei tasu - nemad võtavad ei millegi eest nagunii topelt

16. detsembri EPLi numbris ilmus lugu "Ühe pere elu: töötus, võlad, laen ja kodutus" , mida illustreerib foto, kus on kujutatud lapsel käest kinni hoidvat ema. Lugedes Nirti postitust ja sellele järgnenud kommentaare samal teemal, räägin nüüd tagantjärele oma emotsioonidest selle artikliga seoses. Emal on kaunid kunstküüned, mille kohta kõige ilukaugemgi tänapäeval teab, et need nõuavad minimaalselt igakuist hooldust ja stabiilseid väljaminekuid. Lugejat jääb vaevama kontrast: kuidas mahuvad need kunstküüned 4-lapselise pere eelarvesse, kes elab sotsiaalkorteris ja pere ainus sissetulek on lapse- ja lapsehooldustoetusest saadav 3600 krooni? Lugu üleüldiselt masuohvrist perest, kes jäid töötu pereisa ja pereema ning aina kasvavate võlgade tõttu ilma oma 2-toalisest korterist. Veelgi enam, perel lasub võlakoorem isegi nüüd, kui pank on korteri omastanud ja ilmselt maha müünud. Minu pahameel ja nördimus selle artikliga seoses pole suunatud ei artikli ega foto vastu, vaid parata

Võtta ennast kokku või mitte võtta? Igapäevane võitlus laiskuse ja sisemise kohusetunde vahel, kui teemaks on õhtune trenniminek. Enamasti lõppeb see võitlus sellega, et täiesti viimasel minutil mobiliseerin ma oma motivatsiooniriismed ja torman Fama-keskuse poole. [Lugedes teel iseendale igavest manitsuskõnet teemal: oli nüüd vaja nii viimase hetkeni jälle oodata kodust väljaminekuga, nüüd jookse jälle hing välja. Kusjuures, laiskusest võitu saamisel pole üldsegi mitte vähetähtis roll kanda asjaolul, et ma maksan trenni eest kuumaksu. Ma olen nimelt seestpoolt ehteestlaslikult rotilikult programmeeritud nii, et kui makstud, siis kasutada oma hüvesid viimse piisani.] Trenni ma armastan, aga oleks mingi salavägi, mis mind silmi sulgedes otse spordisaali viib! Asi pole otseselt ei pimeduses ega külmas, vaid selles, et lumel kilomeetrite läbimine on nii jubedalt kontemurdev tegevus. 20 minutit ühes, 20 minutit teises suunas tempokat kõndi. No mis kõndi - ukerdamist. Sinna vahele veel tren

Minul pole Monikaga silm-silma vastu kokkupuudet olnud, sellepärast ongi raske mõista, et ta nii kole kuri oli, kui ajalehed pasundavad. Aga ju midagi erakordset ikkagi oli, kui tagantjärgi lehte sirvides peab tõdema, et kaks päeva midagi peale Monika seikluste lehest lugeda polnudki. Kogu maailma uudistel oli lumelukk ees. Muuseas mina olin ju ka tema pärast ühe öö Tartus lumevangis. Õnneks läks nii kenasti, et päeval sai Tartus üks tutvus sobitatud, mis mulle selleks ööks magamisaseme otse südalinna kätte tõi. Kõige huvitavam, et Tartus iseenesest oli neljapäeva õhtul ja reedel tuuletu ning sadas pehmet valget laia lund. Linn on jõuluvalgustuses imeilus. Selles mõttes polnud mul lumevangiks oleku vastu küll midagi - oleks kauem vangis istunud, oleks pikemaid jalutuskäike teinud, imetlenud, nostalgitsenud ja igal juhul oma aeg seal nautinud. Seda saab muidugi öelda vaid keegi, kes teadmata ajaks kuskile lõppematusse ummikusse pole sattunud, söögita ja joogita, nähtavus ninaotsani. Ome

Väga kena kompositsioonilises mõttes mu meelest :D Muud polegi lisada, kui et see kogus pudeleid on kahe mehe ja 2,5 naise (Liisa ei lähe ju täiena arvesse ometigi ;) kohta naaaatukene liiga palju. Arvan tagantjärgi.

Vaadates TV3 uut sarja Estraalia sain aru, et ongi möödunud aasta sellest, kui meie seljakotid selga võtsime ja maakera teisele poole lendasime. Meie Austraalia küll selline polnud, kui saatesarja esimeses osas. Olgugi, et näidati klippe päris mitmest inimesest, kellega isiklikult Brisbane’is kokku puutusime, olid minu maailm ja kogemused seal midagi hoopis muud. Nüüd tundub see juba kauge minevik, justkui unenägu. Tunnistust asja reaalsusest annavad vaid põgusad teated Markolt ja Delaney’lt, kes on ainukesed Brisbane’is elavad inimesed, kellega me kontakti hoiame. Kummaline aasta. Seesugune, mille üle ma ei ole lõpuni õnnelik, aga ka kindlasti mitte õnnetu. Olen mööndustega õnnelik – nii vast võiks öelda. Oli palju kirkaid ja põnevaid hetki, mis jäävad sellele aastale värvi andma, aga oli ka palju segadust. Just segadust minus eneses, eneseotsinguid ja –pettusi, enesele otsa vaatamist, küsimist, kes ma selline olen ja mida siin maailmas teen. Oli mingis mõttes unistuste realiseerimis

Käisid järjekordsed külalised Eestimaalt. Kallid külalised :) Ise ennast piiri taga elavana ei näe, kuid paljud tajuvad Narvat Eesti Venemaana, tõesõna. Jäägu neile siis nende tõde. Muuseas, kes soovib intensiivset pilti Narvast, lugegu põnevat blogi Eesti Venemaa . Seal on rikkalikult mõnusat pildimaterjali kah. Veidi enam kui kolme kuu jooksul on külalisi olnud mitu seltskonda: Egle koos kaaslasega, Javi, Evelin, Liisa-Merje ja Co. Lubajaid on veel mõni, aga ehk järgmisel aastal. Loodetavasti püsivad need praegused ruumikad ja kobedad valdused mul ka tuleva-aastaste külaliste vastuvõtuks. Seekordne üritus kandis temaatikat ”Vann vannis II”. Arusaadavalt on üritus järg eelmisele, ”Vann vannis I” kultuuri- ja sõpruskohtumisele Lasnamäe. Las nimetuse tagamaad jääda osalistele. Süüa sai palju ja juua veel rohkem. Jaan ja Raavo kukkusid kohale jõudes kohe keldripoodi nõudma. Küsimusele ”miks” järgnes vastus, et vaja on avastada õllesorte, mida pealinna ja üldse Eestimaa põhjapoolsemate ka

Jälle üks tegus päev selja taga. Ja ees ootamas Merje-Liisa ja Co külaskäik, nädalavahetus temaatikaga "Vann vannis II." Kes pidid tulema autoga, kes Haljalast suuskadel, olgugi et pigem unes kui ilmsi. Andsin tunnistust sellele, et Narva Kolledži direktor Katri Raik on üks ütlemata efektiivne naine. (Tema karismaatilisuses veendusin eelnevalt juba teisipäeval, kui käisime Angelikaga linnuses rahvusülikooli 91. aastapäeval). Peatusin tema kabinetis täna vaevalt 15 minutit, kuid selle aja jooksul sai hulk probleeme lahendatud. Telefonikõnesid tehti ja kohapeal sõlmiti suhteid minu ja kolmandate isikute vahel ühes ja teises suunas. Mina vaatasin suu lahti. Pole ime siis, et Narva Kolledžist on saanud tänaseks päevaks see, mis ta on. Vahel juhtub nii, et sa ei soovigi midagi muud, kui passiivne kuulaja-kõrvaltvaataja olla, kuid välja kukub vastupidi. Nii kutsuti mind esinema järgmisel nädalal Narvas ja Tartus aset leidvale rahvusvahelisele seminarile “Continuity and Discontinui

Tänane Postimees vahendab Medvedjevi sõnu, et olukord Venemaal paraneb, riik tuleb kriisist välja. Tsiteerin PMi: "Riigipea väitel on ka rahva sissetulekud viimastel kuudel tõusnud umbes 5 protsenti. Lubaduste seas tõi ta välja, et riigitöötajate palgad tõusevad, samuti eraldatakse rohkem raha sõjaväelastele ja sõjaveteranidele." Venemaal nagu ikka kõik lausa suurepärane, kui riigitöötajatel, sõjaväelastel ja sõjaveteranidel on põhjust rahuloluks. Mina siin aga vestlen Venemaalt pärit inimestega, kes kirjeldavad mulle kunagist ja praegust elu Venemaa külades ja kaugetes kaevanduslinnades. Kaevandused suletakse ükshaavad, inimesed põgenevad kes kuhu saavad ja kes ei saa, need jäävad ja hääbuvad. Pika peale surevad lihtsalt välja. Kes nälga, kes depressiooni, kes alkoholismi. Linnadest jäävad järele kummituslikud tondilossid. Külaelu aga... no seal on alati korralagedus valitsenud. Aga lootusetus on ikkagi suur ja kasvav. Kõige suurem mure on alkoholism. Joovad kõik - mehed ja

Hetkel on käsil järelpärimised Venemaa viisa taotlemiseks. Teemaga seonduvalt üks pilt Narva linnale sealt "teiselt" poolt. Tunnete vast ära Narva kindluse ja selle 12-korruselise monstrumi kesklinnast ringtee kõrvalt? Kui asjatundmatult küsida, siis paistabki üks linn. Ime siis, et paljud venelased siin vahet (jõge keskel) ei näe ;) Foto: Ivengorodi kodulehelt, siit .

Mõnikord ma mõtlen, et kuidas ometi on minu Narvskaja Gazeta artiklist võimalik välja lugeda, nagu uuriksin ma Narvas integratsiooni ja eesti-vene rahvussuhteid. Ma ju ometigi ei kirjutanud sellest? Või siis kirjutasin, nii et ise ka aru ei saanud? Igatahes uurimuse mõte ju selles pole, kuid praktiliselt kõigil intervjueeritavatel on tekkinud arusaam, et see, mis mind huvitab, on rahvussuhted. Hea näide eilne intervjuu pensioniealise meesterahvaga. Päris mitmel korral hüüatas ta oma jutu kestel, et vaata, see või too seik minu elus osutabki hästi, kui rahvusvahelised me olime või kuidas meil polnud varem mingeid rahvusprobleeme. Või siis, et oi, nüüd ma jutustasin sellistest asjadest, aga sind ju huvitavad hoopis rahvustevahelised suhted ja integratsioon... Täna näiteks püüdsin telefonis hääle järgi nooremapoolse mehega kokku leppida kohtumist. Tema aga ütleb mulle, et ma ei tule intervjuule üksi, ma võtan kaasa inimese, kes on kõige parem näide integratsioonist (!). Mina tahtsin välj

Vahel ma ei suuda päriselt uskuda, mida ma ajakirjanduse vahendusel loen. Kasvõi emapensioni teema, millel on tõstatanud reformarite eestkõnelejana hr Reinsalu. Valimiseelses populismituhinas on reformarid ette võtnud teema, millega loodetakse ilmselgelt ja häbitult tulevaste pensionäridest emade ja vanaemade hääli püüda. Mis muud eesmärki see jabur ettepanek teenida võib? Ma olen emapensioni ideele konkreetselt vastu kahel põhjusel: 1) emapension diskrimineerib neid, kes ema mingitel objektiivsetel või subjektiivsetel põhjustel olla ei saa ning priviligeerib neid, kes saavad ja tahavad vaatamata sellele, millised emad nad on ja 2) emapension nagu emapalkki eeldab automaatselt seda, et laste kasvatamisega tegelevad eelkõige emad ja seega diskrimineerib isasid. Oleks aeg lahti saada sellistest tobedatest traditsionaalsetest patriarhaalse peremudeli eeldustest, millel on tegelikkusega vähe pistmist. Ei peagi laskuma arutlusse selle üle, et mis saab siis, kui ema on lapse hüljanud, surnud

Minuga juhtus täna intervjuu ajal nii, et vestluspartner imes mu poole tunni jooksul energiast nii tühjaks, et ma kartsin ära minestada. Võibolla esimest korda elus sain ma tunda, mida tähendab inimeste energiaväljade suhestumine üksteisega niiviisi, et üks väli ammutab teisest kõik kuni viimase verepiisani ja see teine ei saa midagi vastu. 80-aastane proua, kes nägi 15 aastat noorem välja, kehtestas esimesest sekundist alates oma reeglid ja ma ei suutnud mitte midagi teha, et loodud võimusuhet lõhkuda. Isegi seda näidati mulle ette, kuidas õige kätepesu käib. Ja akent kinni lükates ronis korpulentne vanadaam mulle füüsiliselt otsa, nii et ma polnud kaugel paanikahoost. Ma ei talu võõraid inimesi enda otsas turnimas! Lisaks kõigele olid tema 1-toalise korteri köök, kuhu me pidime mõlemad tunniks ära mahtuma, ning koridor nii ahtake, et seal ei olnud võimalik füüsilist kontakti vältides liikuda. Ja ükskõik mis nippe ma kasutasin, et intervjuud mõistlikus suunas juhtida - mitte midagi ei

Orgunnisin kaunile pühapäevasele päevale kaks intervjuud, kahes eri kohas. Sellel nädalal on intervjuusid ühtekokku olnud juba seitse, kahel päeval sai tehtud koguni kaks. Rohkem pole ühele päevale mallanud kokku leppida. Tagasiside minu artiklile on oodatust paremgi olnud ja olemasolevad kontaktid hargnevad edasi. Eile algas kõik hommikul kell 10, esimese intervjueeritava poolt siirdusin 4 tunni pärast pisikese kõrvalpõikena koju lõunale (mis oli küll järgnevat kostitamist arvestades puhta mõttetu), siis teise koju inimestega vestlema, ja koju tagasi ning otse voodisse sain veidi enne südaööd. Lakkamatu venekeelse jutu kuulamine ja sellele aktiivne kaasamõtlemine, et inimesete eluseiklustel sabas püsida. Kohad ja nimed, mida ma pole elu seeski kuulnud. Süžeed, mis on kaasaja inimesele sisuliselt ettekujuteldamatud. Palju poliitilisi mõtteavaldusi, osavõtlikku kuulamist, isegi kui paljuga nõustuda kaugeltki ei saa. Aegajalt kahjutunne, et minu vene keele oskus limiteerib mind olemast a

Loomulikult käib jutt kultusfilmist. Kuna vastav raamat seisab tähtsal kohal mu raamaturiiulis, siis kibelesin juba Austraalias filmi vaatama. Seda enam, et ühes pearollis figureerib Javier Bardem, kes on üsna vastupandamatu. Jajah, pange tähele eesnime Javier :) Enne aga sai Austraaliast ära tuldud, kui film Brisbane'is ekraanile jõudis. Viimaks tekkis Narvas sobilik aeg kinno minna. Õnnestus ka onutütar Angelika kinoseltskonnaks kaasa rääkida. Viimasest kinoskäigust Eestis on vahepeal möödunud vähemalt seitse aastat. Filmi ma nautisin, kuigi tundsin kogu aeg, et olen toetatud kohekordsest Liz Gilberti raamatu lugemisest - esmalt eesti, siis inglise keeles. Filmi kriitikaga olen veidi tutvunud ja ühe asjana on ette heidetud seda, et film ei vasta päriselt raamatule. Mind see iseenesest väga ei häirinud. Sündmuste arenguid ja liine oli kohati tublisti lihtsustatud, mis oli minu meelest põhjendatud, sest vastasel korral oleks film veninud nelja tunni pikkuseks. Küll aga nõustun sell

Elan sellise ruumilahendusega majas, kus koridoris asetsevad minu ja kõrvalkorteri välisuks nurgeti ja vastakuti nii, et kui üks väljub või siseneb, siis teine peab ust kinni hoidma ja ootama. Senini olin meie korruse koridoris kohtunud inimestega, kes elavad vastaskorteris. Silma järgi kena noor perekond väikese lapsega. Ülejäänud kahe korteri elanikega polnud senini juhust tutvuda. Mõni päev tagasi aga olin just toast väljunud ja hakkasin parajasti ust kinni lükkama, kui kõrvalt kiilus uks minu omasse. See seik oleks võinud vaid põgusaks vahejuhtumiks jääda, mis kohe unustusse kaob, kui ukselt avanev pilt ise poleks olnud mällusööbiv. Uksest väljus soliidselt viigipükstesse ja kingadesse riietatud vanem härrasmees (kui mu mälupilt vingerpussi ei mängi, oli tal diplomaadikohvergi käes), kuid tema taga kõrgus valges volangidega öösärgis korpulentne daam, lokid igasse ilmakaarde turritamas. Olime kõik ühtviisi kohmetud. Nüüd ei saa ma enam koridori astuda, ilma et mulle see pilt silme e

Taas on päevakorral autosõit. Minu käsutuses on nüüd põhimõtteliselt üks kirsipunane Opel, kuid viimased sõidud ja sisetunne ütlevad, et ma pole selleks ikka veel valmis, et linnaliiklusesse sukelduda :( Selles mõttes kindlasti ei tulnud Austraalia-aasta kasuks, et nüüd on mu tasapisi tekkima hakanud sõidukindlus jälle kõikuma löönud. Panen siia juhuks, kui mõnen õhtul igav peaks hakkama, mõned olulised lingid, mille kallal nosserdada: Testid , liikluseeskiri ja 2011. a liiklusseadus . Sama asi ülevaatlikumalt Maanteeameti lehel .

Laupäevases Narva lehes ilmus minu artikkel oma etnograafilise uurimustöö kohta Narvas. Olen väga tänulik Natašale, kes leidis aega ja tahtmist, et artikkel kibekähku eesti keelest vene keelde tõlkida. Tegelikult pakkusid abi veel ka Arkadi ja Nastja ning Teelegi soovitas, kelle poole pöörduda. Nii et mina sain mitmekülgset kinnitust sellele, et minu venekeelsed sõbrad on tohutult toredad ja abivalmid. Facebook aga õigustas ennast mitmekordselt kui abivahend, mille abil seesuguses situatsioonis kiiret ja tõhusat abi otsida. Artikkel on ausalt öeldes veidi raskepärane - eriti see osa, mis puudutab uurimisküsimusi. Ajakirjanik, kellele artikli saatsin, soovitas uurimisküsimused artiklis esitada, kuigi mina oleks parema meelega need välja jätnud - need on sellisel kujul, nagu nad on esitatud minu enda akadeemilisele publikule kirjutatud uurimisplaanis ja jäävad antropoloogiakaugele tavalugejale vaieldamatult arusaamatuks. Päris ausalt - ma lihtsalt ei osanud oma uurimisküsimusi tavalisel

Tallinki laevale jõudmine tundub alati (nii vähe, kui ma Tallinkiga liigun) üks Kolgata teekond. Helsingi pool maalt laeva kulgev reisijate koridor keerleb ja pöörleb lõputult ja käed surevad kohvrit enese taga lohistades. Miks põrgu päralt on see nii kole pikk tunnel käia? Eriti muude laevadega võrreldes. Ainus praktiline põhjendus selleks võiks olla, et sellel teel selekteeritakse ja suretatakse välja vanad ja väetid. Eelkõige need, kes purupurjus ja kellele nagunii laeva asja ei peaks olema - mis nad sinna ikka töllerdama lähevad, eks? Las hukkuvad siis tunnelites juba. Mina olen õnneks nii heas füüsilises vormis olnud, et olen senini ikka elusana laeva jõudnud. Ühes oma tinaraske kohvri ja arvukate kimpsude-kompsudega. Kuigi vahel on kadunud usk, et jõuan. Üldiselt on reisimisest suur väsimus peal. Viimase 8 päeva jooksul õnnestus vaid kaks korda samas kohas ärgata ja end magama seada. Seiklesin Narvast Tallinna, sealt Helsingisse, Tamperre, Riia kaudu Varssavisse, Pabianicesse, ta

Aega on viimasest postitusest nii palju kulunud, et täna sajab juba lörtsi. Hea, et enne lumehangesid jõudsin :) Etnograafilise välitöö ajal on asju, mida üles tähendada, nii palju, et blogimine jääb juba ajalises mõttes tahes tahtmata tagaplaanile. Kirjutan päevikusse ja elektroonilisse päevikusse vaheldumisi ning kerin peas nii palju mõtteid, et veel ekstra blogimine käib üle jõu. Pealegi raske on hoomata, kust läheb piir selle vahel, mida oma välitöömaterjalist blogisse on sobilik pista ja mis nõuab privaatsemat või sügavamat käsitlemist. Eraelu ja välitöö on omavahel läbi põimunud, kust algab üks ja lõpeb teine? Kahtluse korral parem siis juba üldse mitte avaldada, olen otsustanud. Seda suurem on heameel selle üle, et eelmisel nädalal ei tegelenud õieti millegi muuga, kui kolasin mööda linna ringi ja jäädvustasin sügishetki. Linnuse, Joala ja Kreenholmi ümbrus on sügisvärvides imelised. Ka veel kord Pimeaeda, jõe äärde ning surnuaedadesse oli suur soov pildistama ja sügist imetlema

Kuigi meil siin suuri ja koledaid sügissadusid pole olnud, paistab mulle, et millal iganes jälle veidi sadada otsustab, saan mina selle sahmaka endale kaela. Ükspäev näiteks kõndisin linnas igavesed pikad tretid vihmavari kaasas, sest hommikul oli taevas sellist nägu, et hakkab sadama. Terve päeva jooksul ei tulnud ometigi tibakestki, hoopis päike tuli pilve tagant välja. Siis hüppasin umbes viieks minutiks kodust läbi, et haarata kaasa trenniriided ja spordisaali poole kapata. Vihmavarju viskasin nurka – ilus ilm ju. Ja kujutage ette – selle viie minuti jooksul oli vihm järsku taevast valla päästetud. Tormasin siis pooljoostes ja sajatades spordiklubi poole ning lootsin, et ma pole suhkrust. No ja nii mõni teinegi kord umbes samalaadne jama. Selliste ebamugavuste vastu vist muu ei aitagi kui vana ära proovitud ennetav trikk: tee oma vihmavarjust alatine tülikas kaaslane ja ei saja kunagi. Kusjuures, vihmavarjudega mul üldse ei vea. Vahet pole, missugune ta on, ikka on nagu rusikareege

No küll läks sellel nädalal alles rabelemiseks. Intervjuu intervjuu otsa! Kui esialgu sai Narvas rahulikult pikki jalutuskäike tehtud, poodides traavitud, vahepeal muuseumi raamatukogus istutud, hommikuti joogatatud ja õhtuti spordiklubis veheldud, siis nüüd kohe hoopis teine elutempo. Ega ma ei kurda, lihtsalt teistmoodi. Intervjuud on töömahukad eelkõige seetõttu, et nad ei lõpe lindstamise, kuulamise, kaasanoogutamise ja aegajalt küsimuste esitamisega. Tuleb inimesega kokku leppida, intervjueerimispaika ja sealt tagasi koju jõuda. Ja eelkõige - tagantjärele tuleb teha hulganisti märmeid intervjueerimissituatsiooni nüansside ning tekkivate mõttevälgatuste kohta. Tuleb audiofailid arvutisse transportida ja need peaks koheselt üle kuulama, et sisulisi tähelepanekuid kirja panna. Rääkimata sellest, et ühel päeval tuleb intervjuutekstid ka arvutisse trükkida. Ja võibolla tõlkida, vähemalt osaliselt. Sest minu intervjuud on vene keeles. See on kõik veel avatud protsess, mismoodi need ruti

Magamamineku- ja ülestõusmiseaegadega on raskusi. Mitte kuidagi ei taha õnnestuda hommikul kl 6.30 tõusta ja õhtul kl 22.30 põhku pugeda, nagu minu päevategevustega kõige paremini sobiks. Hommikul mängib äratuskell mu kõrva ääres kordi, aga poolunes vajutan seda aina edasi. Praegune äratusmeeloodia on eelmisega võrreldes ka niipalju meeldivam, et sel võib vabalt taustamuusikana mängida lasta ja edasi magada (paistab, et mõned korrad ongi nii läinud). Ja kui viimaks arvan, et nüüd olen juba piisavalt ärkvel, et kell kinni lükata, siis järgmisel hetkel silmi avades avastan, et jälle tunnike on möödunud. Igatsen seda, et hommikul vara paistaks aknasse päike ja see ajaks mind loomulikult üles. Nagu Austraalias oli või nagu meil Tamperes suvekuudel on. Sellest igatsemisest pole muidugi midagi kasu – tuleb lihtsalt oma sisemine rütm välja töötada. Täna pidasin esimese tõsise sisemise heitluse kohviisu ja laiskuse vastu. Hääl minu sees meelitas: ”Taevas on nii vastikult pilves ja raske on tõu

Mõni teist ehk imestab, et mismoodi nüüd Austraaliast ühtäkki Eestis? Sai mingil ajal otsustatud, et paljude asjaolude kokkulangemise summana on mõttekam varem kodumaile naasta. Kuna tahtsin oma kojujõudmisest üllatuse korraldada, siis blogis oma plaane välja ei hõiganud ja nüüd juba olemegi kodus. Lubasin suure suuga Cairnsi autoreisist ja Sydney'st kirjutada, aga nüüd on niipalju vett merre voolanud, et pole enam inspiratsiooni minevikku sukelduda. Võibolla tuleb veel see kena päev, kui viitsin kõigest lähemalt kirjutada, aga enam ei luba midagi. Kui otse küsite, siis räägin. Lühidalt aga: viimased kolm nädalat olid minu Austraalia aja intensiivseimad ja huvitavaimad. Sain üha kinnitust sellele, et Austraalias on ääretult mõnus elada, kui sul on võimalus valida endale sobiv kliimavöönd ning elukeskkond.Igaühele leidub kahtlemata midagi! Oleksin ma 10 aastat tagasi Austraaliasse sattunud, oleks sinnajäämine olnud ülimalt tõenäoline. Nüüd, kolmekümnesena, enam mitte. Liialt palju o

Teist päeva sajab lakkamatult. Ja hommegi tõotab samamoodi jätkuda. Tubased päevad. Olen end siiski iga päev toast välja vedanud, poodidesse jalutanud. Täna näiteks käisin MyFitnessi spordiklubi nuusutamas. Nagunii ma selle klubiga liitun, sest see on Narvas hetkel kõige moodsam ja siiski mõistliku hinnaga, aga kuna avastasin, et on võimalik korra ka tasuta treeningtunnis kätt proovimas käia, siis kasutasin võimalust. Valisin bodypumpi. Tund oli muidugi venekeelne, aga kuna ma olen bodypumpis nii palju varem käinud, siis oli hea kindel minna. Trenn nagu trenn ikka, ainult et paistab, et ma pole väga pikka aega oma reielihastega midagi koormuslikku teinud. See on vana kogemus, et pärast tundi on mitu päeva kõikvõimalikud lihased happes ja paindumatud, aga et see keset tundi juba juhtuks? Nuta või naera, aga väljaaste-kükke küll lõpuni teha ei jaksanud. Venitasin küll peale trenni pikalt, aga järgmiste päevade lihasvaludest ma vaevalt et pääsen. Kõige otsa lubasin endale veel pikalt kuum

Ja siin ma siis olengi! Astusin bussist maha kohe linna alguses Tempo peatuse juures. Onutütar Angelika oli vastu tulnud. Mu kompse pagasiruumist välja aidates ütles bussijuht, eestikeelne mees, et me oleme esimesed eestlased, keda ta Narva kunagi näinud-kuulnud. Vaat kus nalja! Arvatavasti ta pole siis väga tihti sellel liinil sõitnud :) Korter asubki peaaegu linnapiiril. 9-korruselise maja (vist...) kolmas korrus. 3-toaline korter. Lisaks veel korralik kinniehitatud rõdu. Minu jaoks tavatult ja tarbetult suur, aga pole hullu, küll ma ära harjun. Vähemalt tüdimus ei tule peale, saab päeva jooksul ühest toast teise liikuda :) Korralik remont on siin tehtud, kõik on uus ja värske. Ühesõnaga ei kukkunud kuidagi välja selline nõukaaegse sisustusega ebamugav korter, mida ma esialgu sobiva atmosfääri loomiseks plaanisin. Ju see ikka mugavustunde vallapääs oli, mis mind nii kiiresti oma plaanidest kõrvale juhtis. Maximas sai esimesi sisseoste tehtud. Angelikaga koos lõunasööki söödud. Nüüd p

Olen juba peaaegu kaks nädalat põhjapoolkeral tagasi. Eelkõige oli imeliselt hea kodus Tamperes tagasi olla. Oma armas korter rõõmsate värvidega. Oma kodune köök, kus on olemas kõik vajalikud köögiriistad. Ja praeahi! Oma lai voodi puhaste linadega. Võtta kapist riideid, mida aasta otsa puudutanud pole ja unustada mõneks ajaks need mõningad hilbud, mida Austraalias tüdimuseni kanda sai. Dušš, kus on ruumi, ja tuleb sooja vett momentaalselt, kui kraani keerata. Ühtlase joana. Rõdu, kus on ruumi ja valgust, et hommikusööki nautida. Saun loomulikult. Trepikoda, mis on alati valge ja puhas. Kohe nii puhas, et seal on omamoodi puhtuse lõhn. Jne jne. Ei möödunud tundi, kui me poleks Javiga kordamööda jälle õhanud, et kui mõnus on kodus olla. Javil oli ärevus sees, et Hispaaniasse jõuda, aga samal ajal, olen kindel, oli tal kahju meie Tampere kodust nii kiiresti jälle ära minna. Mul jälle oli hea meel, et ma esialgsele kiusatusele järele ei andnud ja sama kiiresti Eestisse ei läinud, vaid võt

... ja kohe varsti tulevad ka reisimuljetused ja muud huvitavat. Pysige lainel! ;)

Ees ootavad paarinädalane Cairnsi reis ja sinna otsa Sydney. Seega nüüd jään tükiks ajaks vaiki. Muljetused siis, kui pääsen jälle klaviatuuri ja neti lähedale!

Jõudsin järeldusele, et haige olemise juures on kõige rõvedam see, kui tekib see staadium, et aju üldse normikohaselt ei tööta. Variandina A vead läpaka voodisse ja üritad seal poolkööbakil tekstifaili silmitseda ja midagi mõistlikku produtseerida, aga aju absoluutselt ei funktsioneeri. Kolm mõtestatud sõna reas on maksimum, mis tuleb, ja seejärel on soss. Variant B näeb ette imiteerida tervet inimest ja ronida oma läpakaga kirjutuslaua taha, aga tulemus on loomulikult sama. Ja niimoodi saab päevi mööda saata. Aeg muudkui lendab ja kannatamatus kasvab, sest pagana pärast - tegemata asjade hulk kuhjub ja ajast on kahju. Peab siiski tunnistama, et miskipärast suutis mu aju läbi hekseldada venekeelset teksti, mida sai sada millegagi lehekülge loetud. Ei taha väita, et ma iga sõna tähendust mõistsin, aga andis täitsa lugeda, ilma et sõnaraamatut kasutama oleks pidanud. Huvitav, kas haigena toimub teatud tagasiminek lapsepõlve ja aktiveeruvad need keeled, mida esimesena õpitud on?! Olulisem

Lana ja Alex kutsusid meid endaga kaas North Stradbroke'i saarele. Olime pikki kuid mõelnud seal ära käia, kuid ikka oli ettevõtmine ühel või teisel põhjusel ära jäänud. Eelkõige seetõttu, et North Stradbroke nagu enamus Queenslandi (ja ilmselt kogu Austraalia) saari ja rahvusparke on jalamehele kas üldse kättesaamatud või siis suhteliselt ebamugavad kohad külastamiseks. Tihtilugu pole tavalisest sõiduautostki kasu, sest mõnusaimad kohad on sillutamata ja suhteliselt metsikute teede taga, mida ületab vaid neljarattaveolisega. Samas tasub silmas pidada, et ka lihtsalt neljarattaveolise sõiduki omamisest veel ei piisa, kogu lõbu on kättesaadav neile, kes lunastavad spetsiaalse loa neljarattalisega rahvusparkides liikumiseks. Praam Brisbane'i idapoolseimast otsast saarele väljus kell 6 hommikul, nii et ärkamine oli kaugelt enne kukke ja koitu. Sadamas saime kokku kogu reisiseltskonnaga. Lisaks Alexile (Sergei nr 1) ja Lanale veel 2 Sergeid, Olga, 2 Mašat (üks pisike), Arina (veidi

/Pildil veidike kirgast ja lillelist Brisbane'i talvist taevast Paddingtonist./ Käisin peale pikka pausi jälle basseinis ujumas. Õhutemperatuur on +18, veetemperatuur basseinis +27. Kas teie arvates on normaalne basseinis peaaegu et higistada?

Teisipäevast neljapäevani viimaks kauaoodatud Päikeserannik! Muuseas, rendiauto osas saime ootamatu upgrade’i, nii et esialgu olime selle uhke autoga eriti ettevaatlikud. Oli suurem ja palju võimsam kui see, mida olime tellinud. Vahel veab. Esmalt käisime ära sisemaal, Maleny’s ja Montvilles. Väga kihvtid kohad. Mulle meeldis tegelikult esimene rohkem, sest oli loomulik ja maalähedane. Kui ma oleksin tulevane poeomanik, siis nüüd ma tean, mis on minu poeideaal. See on seal, Maleny's. Montville on väga turistile orienteeritud. Minu maitsele liigagi. Mis aga ei takistanud meil koha peenusele ebatraditsiooniliselt ühest restoranist fish’n’chipse hankimast ja seda pargipingil nautimast. Endiselt pean ütlema, et sisemaa maastikud on mulle eriti südamelähedased. Kõik need mäenõlvad ja orud, tõusud ja laskumised, rohelus. Oluliselt mitmekesisem kui rannikualad. Siis suund Noosale. Noosa rahvuspargi rannikuäärne matkarada on suurepärane. Koaalagi poseeris eukalüptusepuul eeskujulikult. Su

Tänasel päikesepaistelisel pärastlõunal käisin viimaks ka Paddingtonis ära. Eesmärk oli rida raamatuid, mis siin ajapikku kogunenud, kuskil antikvariaadis maha müüa. Pettumus oli suur, kui selgus, et ainus kasutatud raamatute eest mingitki raha maksev pood pakkus 7 raamatu eest ei rohkem ega vähem kui 9 kohalikku raha. Tegelikult pidas poemüüja vaid kahte raamatut ostmise vääriliseks ja ülejäänud võttis 2 dollari eest minu haleda näo peale. Ma oleks need nagunii sinnasamma poodi jätnud, sest ega mul mujalgi suuremat õnne poleks naeratanud. Proovisin juba West Endis ja müüja lahke kõne peale ühte teise raamatupoodi selgus, et nemad võtavad praegu ainult õpikuid. Lühidalt siis loo moraal selles, et raamatud on uuena tavaliselt kallid, aga kui keegi neid kasvõi ühegi korra lugenud on, siis pole nende väärtus alghinnast tihti enam 10 protsentigi. See on nii ajuvaba, et ma ei taha mõeldagi. Miks on raamat, mida keegi teine lugenud on, nii väärtusetu? Pole ju tegu kohviga, mille keegi teine