Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

... see emapuhkuse algus. Eks ma nüüd peaks püüdma asju natuke lõdvemalt võtta, lubada endale tunde, mida lihtsalt nautida. Aga ega ma seda väga ei oska, ikka on mingid töökohustused ka täita. Täna tajusin aga seda, et nüüd on viimane aeg pöörata täit tähelepanu Axelile, lasta tal veel kuu aega olla meie pere beebimast beebim. Rasedatejooga kaaslane sünnitas nädal tagasi oma teise lapse. Nende peres on laste vanusevahe umbes-täpselt sama: aasta ja 10-11 kuud. Ta ütleb, et tunneb kerget kahetsust ja nostalgiat, et tema esimene laps, kes on tegelikult ikka veel ju nii pisike, peab juba suure õe rolliga harjuma ning oma endistest eesõigustest loobuma. See ülestunnistus pani ka mind tajuma, et eks see uus situatsioon tule meile kõigile olema natuke võõrastav. Sellegipoolest on mul hea tunne, kui ma näen, et Axeli lasteaed on nii tore ja turvaline koht. Nüüd on jõuludega seotud tegevused lasteaias täies hoos. Sellel nädalal viisime lasteaeda mingiks otstarbeks villase soki (ise kudusin,

Nii palju oligi vaja (seda lühikest videot vaadata), et aru saada, kui palju rohkem tänulikkust tuleks tunda, et kõhutegelane toksib endiselt minu kõhus, väsitab mind ja paneb mu alaselja valutama. Mis on poolteist kuud valusid kõige selle taustal, mida peavad läbi elama enneaegsena sündinud laste vanemad? Ma lubasin, et olen nüüd iga päev tänulik, et mulle on antud võimalus... kasvõi füüsiliselt natuke kannatada :)

Täna olen mõelnud väga palju sellele, et kui see laps kavatseb kõhuelanikuna vastu pidada arvestusliku sünnitähtajani või mis veel hullem - kauem!, siis mina igatahes samamoodi vastu ei pea. Vähemasti, kui mu valusümptomid kavatsevad progressiivselt kasvada. Ma sain  omal nahal tunda juba Akselit kandes, et kõik on tore ja ilus, kuni see neetud 7. kuu täis saab. Siis läheb juba oluliselt ebamugavamaks. Minul eelkõige sellepärast, et selg on nõrk koht. Mõnel üksikul päeval on siin juba märke sellest olnud, et seljavalud hakkavad ka seekord kimbutama, aga tänane päev oli ikka klass omaette. Ei saa istuda, ei saa astuda, ei saa rahulikult ka üheski lamamisasendis olla. Igatmoodi on äärmiselt vastik ja valus ja pingerikas. Kõige paremini kirjeldab mu enesetunnet vast see, et mu alaselg on tuikavalt valus ja samal ajal tuim, justkui mingi poolhalvatud olek. Selline valus halvatus. Võibolla oleks olukorda leevendanud mõned joogaharjutused, aga näh - sinna ma täna ei jõudnudki. Lähen ja proov

... kas ma ei väitnud just üsna hiljuti, et Axelil on käes kõige mõnusam iga? Võtan kohe oma sõnad tagasi ja kirjutan kahe käega alla sellele, et iga kord, kui sa oled jõudnud arvamusele, et sinu laps on just selline ja selline ning käitub just nii ja nii, siis see kohe kaardinaalselt ka muutub. Ehk siis nüüd ma väidan, suuresti seetõttu, et loodan asja selle läbi muutuvat, et käes on see hull iga, kus meie lapse reaktsioonid elule ja olukordadele muutuva hetkega ühest äärmusest teise. On need paremad äärmused, kus ta on imetore ja õrn ja armas, ja siis need halvemad äärmused, kus ta viskab mingil absoluutselt arusaamatul ajendil põrandale pikale ja röögib kasvõi pool tundi jutti. Lihtsalt selline ennast ja teisi kohati lausa füüsiliselt kahjustav pöörane agressiivsus, mis väljendub minu juustest kiskumises ning asjade loopimises, jalgade trampimises ja omaenese keha ühes ja teises suunas viskamises, mille puhul ei oskagi mitte midagi ette võtta, võib vaid segadusse olla. Põhimõttelise

Enne, kui ma 30. novembril ametlikult emapuhkusele jään, on mul ülikoolis vaid üks ülesanne täita. Ja kahjuks on see üsna tähtis ülesanne. St peab arvestama võimalusega, et osutub tähtsaks. Peale 27. novembrit võin ma aga hingata ja mõnda aega üldse mitte mõelda, mis saab ülikoolielust edasi! Vahelduseks teen ma aga ajutist tööd ühele Eesti konsultatsioonifirmale ning peab tunnistama, et see emotsioon, mis seesuguse töö tegemisega kaasneb, on tiivustav. Ma olin ära unustanud, mis tunne on teha tööd, mille protsessi sa näed, sest ülesanded on selgepiirilised ja tähtajad käegakatsutavad. Ma pean oma ülemustega Skype'i vestlusi, räägin nendega kui võrdne võrdsega, saan otsest ja sõbralikku tagasisidet. Ülesanded, mida ma lahendama pean, on mulle suhteliselt võõrastest valdkondadest, kuid minu arust kogu see igapäevase õppimise ning tundmatusse asjasse süüvimise protsess ongi just põnev! Kui ma seda tööd alustasin, siis ma tegin enda jaoks otsuse, et ma jälgin väga täpselt oma ajares

Olenemata sellest, et minu pea on täis igasugu "tähtaegu", on järgnevate kuude ainus kindlalt määratletud sündmus 11. märtsi Apocalyptica kontsert Tampere Talos. Ma ei tea, kuidas meil see asi praktilisest küljest õnnestub, kuid piletid on nüüd olemas. Tähtajad, või siis õigemini see, mida me oma peas nendega ette võtame, on üks väga kummaline ja vastuoluline värk. Ühelt poolt me tahame, et need oleks - sest need markeerivad mingeid sündmusi meie elus, mida peame ühel või teisel põhjusel oluliseks. Need tõotavad tuua kas teatud sorti elamusi või viia mingisse järgmisesse eluetappi. Läbi tähtaegade organiseerime ja mõtestame oma elu, need panevad meid tegutsema ja loovad meile illusiooni sellest, et me kuulume kuhugi, oleme vajalikud, et ilma meie või meie tegevuseta selle tähtaja püüdmise nimel ei saa. Reeglina on tähtaegadel mõtet mingis sotsiaalses kontekstis, sest tähtajad märgivad sündmusi ja tegevusi, mille kaudu me oleme sotsiaalses ühenduses teiste inimestega. Kui ei

... vaid elu käib alati üles-alla nagu Ameerika mägedel. Ühel päev tunned, et kõik on hästi, sest on sinu kontrolli alla. Et sa teed ja suudad ning saad sellest rahuolutunde. Teisel päeval on lihtsalt joovastav heaolutunne, piisab sellestki, et kontrolli pole ollagi. Kuid on olemas selline sisemine tunne, et kõik läheb just nii, kuidas peab, õiges suunas. Kõik paistab perspektiivis, saad aru, mis on tähtis ja mis tähtsusetu. Olenemata sellest, et tegelikult tead, et sa siin ilmas midagi ei kontrolli. Kontroll on ju illusioon! Siis aga ärkad järgmisel hommikul üles ning maailm on hoopis teisiti. Pole killukestki motivatsiooni jätkata sealt, kus elu eile pooleli jäi. Miski ei toimi, ei suju, ei tekita elevust. Mõnd päeva kannab tunne, et olekski olnud parem, kui täna poleks ärganud, kui see päev oleks vahele jäänud. Ja seda kõike ilma mingi nähtava põhjuseta. Eile oli üks neist positiivsetest päevadest, kus kõik tundus õige ja võimalik. Täna jälle selline, kus parem oleks oma urus püs

Ma oli oktoobri viimased päevad Eestis, Tallinnas ja Tartus. Mõned tööalased kohtumised, mis võivad saada põnevateks uuteks algusteks. Eks aeg näitab... Esimesed kolm ööd ilma Axelita. Eks ma muidugi natuke muretsesin, et kuidas ta ilma minuta magama jääb ja ärkab, aga täiesti asjatult. Väikemees sai isaga imehästi hakkama ning paistis, et see polnud mingi probleem, et ema natuke aega jalust ära oli. See-eest oli aga rõõm meeletu, kui ma reedel koju tagasi jõudsin. Tartu jahmatab mind ikka ja jälle oma väiksuse ja kodususega. Loetud tundide jooksul, mis ma südalinnas veetsin, jooksin ma kokku nelja!!! vana tuttava inimesega. Täiesti planeerimata, juhuslikult, möödaminnes. Esialgu see kummastas mind, aga emotsioon, mis tekkis, meeldis mulle. Isegi väga. Ja vanalinna on tekkinud veel mitu vahvat õdusat söögikohta. Äge! Ja siis ma olin natuke ka Tallinnas, peamiselt küll öösel. Tallinnaga on nii, et... mitte just seda, et ta mulle ei meeldiks. Mõned kohad Tallinnas on väga kihvtid ja i