Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Käisime Ali ja Taniaga lõunal. Mingi suht uus Vietnami restoran on meie töökoha lähedal, nii et tagantjärele targana peaks ütlema, et no muidugi - läksime eksperimenteerima. Esialgu aga selliseid mõtteid pähe ei tulnud, tundus lihtsalt normaalne mõte teistsuguses keskkonnas lõunat süüa. Esimene küsimusmärk tekkis kõigi silmisse, kui buffeelaua juures tungis ninna mingi kahtlane aroom. Intelligentsed ja tagasihoidlikud inimesed, nagu me olla tahame, pigistasime silmad, õigemini ninasõõrmed kinni ja liigitasime nähtuse meelepetteks. Tõstsime portsjonid taldrikule. Midagi polnud aga teha, kahtlane hais hõljus ninas kogu lõunasöögi jooksul. Üritasime teha nägu, et kõik on korras ja vestlesime muudel teemadel. Kuna ma suppi unustasin endale serveerida, siis lõpuks ma küsisin Alilt, et kuidas supp maitseb, läheks ja tooks endale ka. Näoilme oli piisavalt kõnekas, et see mõte sinnapaika jätta. Siis ma ütlesin juba julgemalt, et ma kahtlustan, et vähemalt ühe roa tooraine on roiskunud ja selle

Väike irooniaviispäevak Madriidis - see on vast õigeim väljend meie seekordse puhkuse kirjeldamiseks. Reis algas kenasti. Lennud olid hilinemisteta ning neljapäeva õhtuks olime läbi Helsingi ja Amsterdami Madriidis. Edasi õhtusöök Javi venna pool, Barajase lennujaama vahetus läheduses. Taaskohtumisrõõm, imetore Natalia, uinuv prints Pablo, maitsev toit ja vein. Järgmisel päeval sõime rikkaliku riisi ja mereandide lõunasöögi galiitsia restoranis laiemas perekonnaringis. Nädal tõotas kulgeda perekondlike kohtumiste, võrratu söögi ja joogi ning päikese seltsis just nii, nagu olime vilus sügiseses Tamperes unistanud. Öösel vastu laupäeva aga algas ootamatu trall. Javi jooksis iga natukese aja tagant peldikusse ja oksendas mis kole. Iga kord, kui mu silmalaud raskeks muutusid ja uni saabumas oli, hüppas Javi vandudes püsti ja kihutas tuhatnelja kempsu. Tol ööl ei maganud ei Javi ise, mina ega Marta, Javi ema. Ootasime hommikut ja palusime omi jumalaid, et see kõik kiiresti lõppeks. Javi süü

Vahel mõtlen, et olen üks üksindust armastav veidrik, aga minus on tugevalt teine pool ka - ma armastan kohtumisi inimestega, igasugu huvitavaid mõtteid kuulda, ühist keelt leida ja eriarvamusi kohata, hea söök ja vein sinna juurde. Paraku tõden ikka ja jälle, et seda kõike tuleb ette harva. Ei oskagi öelda, kas seda saab osaliselt Soome ühiskonna kinnisuse kaela ajada või on asi miskitmoodi minus eneses kinni. Nüüd, ülikoolis, eriti peale meie antropoloogiapiknikku, hakkasin hellitama lootust, et äkki on meil viimakse olemas see imeline sünergia, mis inimesed tihemini ühe laua ümber kokku toob. Tühjagi! Nii ma siis otsustasin vaikuse murda ja tegin ise algust kutsudes meie rahvusvahelised antropoloogid Anna, Tanja ja Ali enda juurde õhtusöögile. Mulle tundub, et minu kutse võeti üllatuse, aga suure innuga vastu. Eks me eilse õhtusöögi ajal muidugi arutasime kõige muu seas ka meie akadeemilise keskkonna ja inimestevaheliste kontaktide üle. Täitsa põnev oli kuulata teiste arvamusi. Anna

Kuna mu elus eriti midagi põnevat juhtunud pole, vähemalt sellist, millest praegu avalikult kirjutada tahaks, siis räägime jälle harjutustest. Esmalt vaimsed harjutused stipendiumiavaldustega. Käsil on viienda avalduse ja dokumendipaki ettevalmistamine. Nõme selline. Miks raha ilma kogu selle kremplita ei anta? Ja miks keegi ei ole valmis mõelnud stipendiumiavalduste üldreegleid, mis võimaldaksid, et igale poole võiks saata samad dokumendid, ilma korrigeerimata ja ümber kirjutamata? Ma tean, ma olen laisk, aga oleks ju inimlik? :) Plaanis oli see avaldus enne Madriidi sõitu teele panna, aga igasuguste muude asjaajamistega kokkusattuvalt pole aega olnud ja vaevalt, et ma homme ka jõuan. Jääb siis viimasele minutile. Nagu ikka. Mu kuuajaline joogakool sai läbi ja nüüd on aeg ülikooli sportimisvõimalusi ära kasutada, sest see on kõige odavam ja lähem kah. Tõttöelda olid mul ülikooli spordihoone suhtes varasema kogemuse põhjal kujunenud teatud eelarvamused. Need mõned korrad, mis ma seal k

Mees köögis kokkamas ja mina limpsin arvutis surfates vahuveini ning ootan, kunas õhtusöögile kutsutakse. See on elu! Üldse üks ütlemata tähendus- ja kordaminekuterikas päev, kohe hakkame tähistama :) Kõll!

Mulle on antud täiesti erakordne võimalus lugeda (mida ma võibolla üle kõige elus armastan!), mõtiskleda loetu üle, aina uuesti ja uuesti vaimustuda-innustuda ja saada selle eest palka! Mõnede sündmuste ajel olen täna eilsest enam kindel, et doktorandina ei peaks ma seda iseenesestmõistetavana võtma ning peaksin olema jätkuvalt tänulik selle võimaluse eest. Aga tänulikkusetunne ei peaks olema seotud süütundega ning mul on hea meel, et ma sellest viimaks aru hakkan saama. Kohe seletan, miks ja kuidas. Septembris sain tuttavaks Douglasega, ühe teise doktorandiga, kes on pärit Bahamalt ja külastab mind vahetevahel töö juures, kui tal Toijalast (kus ta oma soomlannast naise ja lastega elab) Tamperre asja on. Räägime maast ja ilmast, peamiselt Soome "multikultuursest" ühiskonnast ja kultuuridevahelistest erinevustest. Oleme rääkinud ka doktorandielu praktilisest küljest Soomes. Kirjutame mõlemad stipendiumitaotlusi, et järgmistel aastatel oma õpinguid finantseerida. Douglas oli al

Hetke hingeseisust lähtuvalt olen praegu arvamusel, et doktorandi tavalise tööpäeva sotsiaalne elu on pärsitud. Seega võib tagantjärele öelda, et esialgsed vastavad eelarvamused on osutunud pigem õigeks ning esimesed joovastavalt positiivsed kogemused said ülehinnatud. Argipäev on see, et enamus ajast ülikoolis istun "rõõmsalt" oma kabinetis ja nokitsen oma asjade kallal. Kolleegide uudishimu minu kui uustulnuka vastu on vaibunud, igaüks ajab oma või oma kliki asja ning minul pole ümbritsevatega enam eriti millestki rääkida. St minu füüsilisest kohalolekust vaadatakse mööda ja ma ei tunne end vestlusesse kaasatuna. Kui ma just ise vestluse algataja ja elavdaja pole, mis teadagi, nõuab ekstra pingutust, eriti seepärast, et ma peaks midagi huvitavat/vaimukat väljendama SOOME keeles. Ahhh! SDL-s võis ka mingitel suvalistel ja isiklikel teemadel lobiseda, põhimõtteliselt iga barbaarsemgi teema, mida ma paremini valdasin, paistis olevat sobilik. Nüüd aga... peaks oskama vestelda m