Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Tegin väikse jalutuskäigu maja kõrval metsas. Toppisin pihuga pohli suhu ja hingasin värsket õhku peale. Pikaajalise linnamelu järel kulus see hästi ära. Adusin jälle kord, milles peitub siinse sügise võlu - istud järve ääres kivil, päike vähehaaval loojumas, sooja endiselt mingi 16-17 kraadi ja tajud, et kõik asjaosalised naudivad momenti. Üle järvekalda näed rahulikult kala näkkamist ootavaid kalamehi, kuskil sulistavad pardid, kes on koeraga jalutamas, kes teeb kepikõndi, kes sörkjooksu. Ja keset septembrikuud ujumine on justkui loomulikkus ise. Naeratuse tõid suule mõlemad - paarkümmend minutit rahulikult vees mõnulev vanaproua ja 4-aastane porgandpaljas tüdrukutirts, kes küll kiljus, kuid aina ja aina vette tagasi sumas :)

Tead, vahel on nii imeliselt mõnus tunne jälle kord kodus olla. Hommikul üles tõustes viib suu kõrvuni see, et see on sinu päris oma voodi. Ei pea kohvripõhja sukelduma, et sest tohuvabohust midagi kõlbulikku selga leida, ja kui kohe mitte ei viitsi, siis võid särgiväel kasvõi õhtuni ringi asjatada, ilma et keegi imelikult vaataks. Kui kõht tühjaks läheb, astud aga vapralt oma külmkapi poole ja õngitsed sealt midagi. Mmmõnus! 6. august oli see päev kui ma oma uhiuue tumeroosa (heheh) kohvri kõige esmavajalikuga kuni septembrini kokku pakkisin ja Tallinna poole teele asusin. Esmalt asjalik suvekool Tallinnas, kus Laura ja Riin öömaja pakkusid. Siis vaid päevakeseks Virumaale. Sealt tagasi Helsingisse ja otse lennujaama. Järgmine sihtpunkt oli juba Türgi. Mõned päevad Istanbulis, siis nädalaks Sakaryasse, nädalaks Fethiyesse ja Istanbuli tagasi. Korraks tagasi Soome, et kohver tühjendada, haigust põdeda ja siis jälle Vilniuseks pakkida. Ja nüüd olen kodus - enesetunne lõpuks jälle hea ja