Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Neil páevil, olles suurlinnas Madriidis, olen palju móelnud elamisváárse elu vóimalikkusest maal ja nn perifeeriates yleyldiselt. Kysimus polegi niivórd selles, et ma ise kahtleksin, vaid selles, kuidas selgitada seda inimestele, kes keelduvad sellesse uskumast. Osalt sellepárast, et nad on kasvanud yles suurlinnale omases elukorralduses, mille iseenesest móistetavaks muutunud osaks on suurlinlik "kóigi vóimalustega" infrastruktuur, osalt seetóttu, et nad on kasvanud yles teistsuguses kultuuriruumis, kus inimsuhted toimivad mingite teistsuguste mustrite alusel. Osalt aga vist ikkagi paratamatult ka sellepárast, et neil puudub kujutlusvóime, soov teistsugust móista, aktsepteerida, maailma veidi laiemalt náha ning siis saabki tóeks see, et "hirmul on suured silmad". Ega sellest arvamuste ja tegelike eluviiside mitmekesisusest polekski lugu, kui poleks nii, et meie soov elada teistmoodi teeb kedagi teist vága kurvaks ja kylvab muret. Ja yhes sellega márkan, et mida r

Olgu tänatud postimees, kes tegi tänasest päevast erakordse. Selgub, et minu soome keele oskus on riilikus hindamissüsteemis hinnatud kolmes valdkonnas neljast (rääkimine, kirjutamine, tekstist arusaamine) suurepäraseks. Ainult kõnest arusaamine on veidi nõrgem, kuid siiski väga hea. Mis kõnest arusaamisesse puutub, siis eks kuhugi peab arenguruumi ka jääma :) Pealegi on mul nüüd hea ettekääne omale ebasoodsates suhtlussituatsioonides alati öelda, et sorry, läks kõrvust mööda, ei saanud päris täpselt aru. Väga pikk aeg on möödunud eelmisest korrast, kui mõni eksamitulemus nii head meelt tegi. Kohe selline pidulik vahuveini avamise vääriline tunne on. Kes see ikka täiskasvanud inimesele õlale patsutab, kui seda ise ei tee :P