Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Täna alustasime poolkogemata Axeli mähkmevabaks treenimisega. Kui olime lasteaia kevadpeolt tulnud (mis oli lõbus ja südamlik), lasin Axelil ainult bodi väel ringi joosta. Kuniks Javi kala praadis. Siis oli plaan mähku alla ja pidžaama selga panna. Ühel hetkel hakkas Axel nihverdama ja tabasin näoilme, mis viitas ainult ühele: elukiirusel potile. Saime kuidagiviisi kaka veel potti püütud. Rõõmu kui palju. Siis sai kala valmis ja asusime sööma. Axel endiselt mähkuta. Küsisin veel, kas ta on ikka kindel, et potile pole vaja? Pidasin ikka pissi silmas. Kindel. Axel sai söödud, tõstsime ta laua tagant maha ning asus matrjoškaga mängima. Kuni ühel hetkel teatas õnnetu näoga mokaotsast, et kaka. Javi siis haaras ta sülle ja kimas tuhatnelja vannituppa pissipoti poole, kuid järgmine hetk oli ta vannitoa ukse ees ristseliti maas, Axel ühes temaga. Polnud rohkem kui silmapilku vaja, et aru saada, mis oli juhtunud. Axel oli oma kaka tee peal tehtud saanud ja Javi libises sellel kui banaanikoorel

Hommikul ärkas Axel päris ilusa näonahaga ning kehal ei märganud ma mitte ühtegi uut villi. Keha oli küll endiselt õrnalt punakaslillaka tooniga laike täis, kuid need olid muutunud märksa tagasihoidlikemateks kui eelmistel päevadel. Jäi mulje, et miski selles valemis Zyrtec+Hydrokortison seespidiselt + paksult kreemi välispidiselt (õhtul ei pannud ma siiski mitte Hydrokortisoni kreemi, vaid Aqualani emulsioonsalvi, mida soovitati Hydrokortisoni kreemiga vaheldumisi panna) + silmatilgad toimis. Õnneks on Zyrteci siirup päris meeldiva maitsega, nii et Axel on soostunud seda võtma. Ainus tingimus, et enne peab Tita (tema nukk) seda võtma. Esialgu kratsisin küll kuklalt, et kuidas ma selle Hydrokortisoni tableti Axelile sisse söödan (maitsesin ise ja see oli vastikult kibe). Lõin lihahaamriga pulbriks ja puistasin lusikatäie Zyrteci siirupi sisse ise hinge kinni hoides, et Axel pettusest aru ei saaks. Ei saanud. Ilmselt nii ei tohiks, et kaks rohtu niimoodi süüdimatult kokku segada ja koos

Kes oleks võinud arvata, et mul tuleb ühel päeval hakata allergiakroonikat kirjutama, aga nüüd on see siis käes. Meie elus on viimane nädal ja natuke päevi pealegi päris erakordne periood olnud. Ei saa just igapäevaseks nimetada olukorda, kus 8 päeva jooksul on 4 korda arsti juures käidud, kusjuures viimane kord neist erakorralises. Aga kõigepealt algusest. Juba paar nädalat tagasi (kuskil mai alguspäevadest alates) olin märganud, et Axelil on silma sisenurkades kahtlast punetust. Kuna asi oli stabiilne, siis arsti juurde kohe tõttama ei hakanud, lihtsalt jälgisin kõrvalt, mis suunas see asi areneb. Eelmisel kolmapäeval (8. mail) ärkas Axel kõvasti turses silmadega ning otsustasin arsti juurde minna. Kuna mulle tundus, et silmad olid ka veidi rähmased, siis kahtlustas arst esialgu silmapõletikku, kuigi jäi ka võimalus, et tegu võib olla allergiaga. Kirjutati välja antibiootilised silmatilgad. Panin talle hoolsalt silmatilku ja paistis, et silmad muutusidki paremaks. Pühapä

Milline kergendus! Täna sai ühele poole mu kogu talve ja kevade kestnud ülikoolipedagoogika kursus, mis päädis täna ilusa diplomiga. Ma olen nüüd natuke nagu õpetamiseks ettevalmistatud. Õige natuke. Kuigi see oli suurelt osalt internetikursus, võttis see kahe lapse kõrvalt vahepeal ikka võhmale. Eriti siis, kui selliseid ootamatusi tuli, et Axel vahepeal haigeks jäi ja lasteaiast pikalt kodus oli. Aga jonni oli mul ikka niipalju, et võiduka lõpuni minna. Tehtud! Nüüd olen endale küll lubanud, et suve jooksul ja sügiselgi võtan lõdvalt - ei otsi endale emapuhkuse ajaks mingeid uusi lisakohustusi. Vaevalt et ma nüüd jalad päris seinale viskan ja igasugusest intellektuaalsest tegevusest loobun - loomus ei luba -, kuid teen asju siis, kui parajasti aega ja tuju on, tähtaegade ahistava surveta. Tagantjärele märkusena siis seda, Axel oli nädalakese lasteaiast kodus. Sai kaks korda arsti juures käidud. Esiti paistis, et silmapõletik, siis ikka allergia. Kirjutati välja allergiarohud. Ei t