Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Laupäevaõhtuks kutsus Javi hulga oma sõpru sauna ja õhtusöögile. Päeval käisime sisseoste tegemas ja tund enne, kui need, kes sauna tahtsid minna, pidid kohal olema, avastasime, et püha müristus, viimane aeg midagi valmistama hakata. Aga hakkama saime! Javi tegi tortillat (hispaania omlett), mina lõikusin aedvilju, mida dipiga näsida, tegime pastasalatit jms nipet-näpet. Antonio, Antti ja Javi käisid saunas. Siis hakkas juba muu rahvas saabuma. Lõpuks oli 12 inimest kohal: mina ja Javi, Antonio, Antti, Oscar, Anna, Piia, Freija, Outi, Fernando, Edith ja isegi korterinaabri Jukka vend ilmus ootamatult, kotiviini ühes, kohale. Üle üsna pika aja sain jälle soome keelt praktiseerida. Ja tänu Outile, Freijale, Piiale ja mõnedele eelnevatele positiivsetele kogemustele tunnen, et eelarvamus soomlaste ebaseltskondlikkuse suhtes hakkab üha enam kaduma. Uue põlvkonna soomlased, eriti tüdrukud, on niivõrd palju avatumad! Ja kuigi neil on mõned omapärad, ei saa seda suletuse ja sallimatuse kirja

Õhtuid omaette on nii vähe. Olid ajad, kui mul oli privaatsust ja üksiolekuhetki väga väga vaja. Nüüd aina vähem ja vähem. Omaetteolekuks pole aega... Olen ka vajadusest üle kasvanud. Sel reedel aga lubasin endale vana armsa õhtu, mida kutsun Me, myself and I . Javi oli Antonioga heavymetal kontsertil, mina ei leppinud kokku ühtki kohtumist. Olin kodus brie juustu, suurepärase saksa valge õlle, roheliste viinamarjade ja msn-ga :) Vahel ei oskagi sellest midagi paremat tahta. Msn-i saab ka hea raamatu või filmiga asendada (kõrvalepõikena mainin, et vaadake võimaluse korral Sideways . Selles on nii huumorit kui sügavust, mis viimasel ajal pole eriti tavapärane). Aga kuna sel õhtul olid msn-s nii Mariliis, Hector Xavier kui ka Giorgos, kellest ühegagi polnud tükk aega rääkinud, siis eelistasin virtualset suhtlust Tampere-Cork-Lueven-Copenhagen.

30. novermber läheneb. See päev tähendab minu jaoks seda, et kõik kolm intervjuud Tampere immigrantidest aktivistidega peavad lindistatud, transkribeeritud ja Saksamaa poole http://www.uni-oldenburg.de/politis-europe/ teele saadetud olema. See on minupoolne vastutasu möödunud suve Kreeka suvekooli eest. Ja ees ootab järgmise suve Saksamaa suvekool :) Tegelikult ei saa sellest projektist ja intervjuudest rääkida kui tüütust kohustusest, vaid suhtun asjasse suure entusiasmiga. Kogu see valdkond on minu jaoks ääretult põ nev. Vaatan lootusrikkalt oma magistriõpingute alguse poole - kui ma saan keskenduda migratsiooniuuringutele, olen õnnelik inimene, sest saan teha just täpselt seda, mis mulle südamelähedane ja vajalik tundub :) Täna sai esimene intervjuu tehtud! Väga positiivne kogemus oli. Kuigi hakkan alles aru saama, kui vähe ma intervjueerimistehnikast ja kvalitatiivsetest meetoditest tegelikult tean. Tahan kogeda ja õppida!

Just-just! Kõik mu ümber blogivad. Ridamisi tuleb neid avastusi. Tegemist on tõsise nakkushaigusega. Olen ka viirusekandja! Aga mõtisklema panid need avastused küll veidi. Et mis siis on see fenomen? Kas on tegu moeasjaga, mis varsti oma uudsuse kaotab? Kas on see meie aja lihtsaim viis sõprade/mõttekaaslastega ühendust hoida? Kas on see sisemine vajadus ennast väljendada? Spontaanselt. Kõik mõtted ja tunded valla. Äkki on see ainus viis kuuldavaks saada? Blogides pole ju ohtu, et keegi suu sulgeb või kuulamast keeldub. Kõik saab välja öelda. Kusjuures tsensuurita. MIDA SINA ARVAD?

Eile ühel hetkel aknast välja vaadates avastasin üllatusega, et sajabki selle sügise esimest lund, seega talv siis tulekul... Nojah, kus ta siis jääb, ongi imelikult kaua soe, kollane ja päikseline olnud. Aga kadus see lumi just sama kiiresti kui tuli, jättes mälestuseks 0-kraadi lähedase jaheduse. Töölt vaba päev. Rääkisin msn-s inimestega, kellest pole ammu kuulnud: Giovanna, Michele ja Ülle. Giovanna kaitses magistritöö cum laude ja nüüd on eel-töötu-staatuse meeleolus. Just nagu meil Eestiski - lõpetad lennukalt ja siis avastad, aga et kes mind tahab siis...? Üllel koht punnitab ja kuu pärast on tüdrukutirtsu oodata. Rääkisime täna üle väga pika aja. Vanad Kantri-ajad tulid meelde. Ja mõelda, kui palju on muutunud me mõlema elu kolm aastat hiljem! Michele kutsub detsembris Veronasse külla. Kiusatus on ülisuur. Elus pole mäesuusatamist proovinud ja nüüd oleks võimalus mõned päevad pea Alpi-nõlva all veeta. No muidugi heitsin pilgu lennuvõimalustele... Ohhh.... Ahhh.... Aga kõik on v

Täna sajab vihma. Sügisest vihma. Ja endiselt on kõik ütlemata kollane ja üsna soe. Unistuste sügis. Peale Eestist tulekut neli päeva tööl. Õigupoolest üks pikk ja kiire tööpäev ning kolm päeva töö ootamist ja igavlemist. See on selle töö ilu ja valu - vahepeal rabad end pooleks ja siis vahid jälle lakke. Õnneks olen end harjutanud mitte muretsema ja võtma asju nii nagu nad on. Niikaua kui minu põhistaatus siin elus on endiselt üliõpilaseks olemine, ei ole mõtet liialt muretseda. Seda enam, et mõndasid asju ei saa mõnda aega muuta. Niisiis olengi leppinud asjade praeguse olukorraga. Pealegi on elus hulga olulisemaid asju kui töö ja raha ja karjääri pärast muretsemine. Täna kl 14 läksin nädalavahetuse lainele. St et luban endale mõnusat aega blogi oma tegemisi kirja panna, Lindaga koos trenni minna (see tüdruk on püstihull muide, juhtub, et käib lausa kaks korda päevas spinningus ja jõusaalis), siis Javiga koos süüa teha. Kui oleme laisad, vedeleme niisama ja vaatame filmi (ja õige ta o

Kolmapäeval olin tööl, siis pikk teekond Tamperest Helsingisse ja sealt Tallinna. Kõik ütlevad, et ah, Eesti ju nii lähedal, ilmselt käid iga kuu seal. No ega ikka käi küll! Ja võtab minimaalselt 6 tundi aega, et Tamperest Tallinna jõuda, muust Eestist rääkimata. Jõudsin Tallinna südaööl ja nagu ikka pakkus Laura öömaja. Hommikul oli Laural Võluflöödi etendus ja mõtlesin, et pole paha jällekord üks teatrielamus saada. Täitsa vahva oli 5-7aastaste jõmpsikate seas etendust vaadata ;) Ja hea etendus on. Aja möödudes saab väga hea. Neljapäeva pärastlõunal olin lõpuks Rakveres. Oli hulk asjaajamisi ja kui lõpuks mõtlesin, et nüüd lähen Merjele Haljalasse külla, oli nii hiline tund käes, et ühtki bussi enam ei liikunud. Niisiis otse Varangule. Reedel jälle Rakvere. Juuksur, fotograaf, šoppamine, uute juhilubade ja passi ja ID-kaardi taotlemine. Lõpuks Haljalasse Merjele, Miiale ja Raavole külla. Merje heitis juba tükk aega ette, et mis see siis olgu, Miia juba pooleaastane ja ikka pole vaata

MINU TAGASIHOIDLIK KÜLASTUSKÄIK EESTIMAALE LEIAB ASET 12.-17. OKT. Kõigiga kohtuda nagunii ei jõua, aga üritan ikka :)

Juba aastaid on see foobia esmaspäevade vastu. Aga selles vist polegi midagi nii erilist, paljudele ju seostub esmaspäev kooli- ja töö- ja igasuguste muude kohustustega. Alles viimasel aja olen hakanud sellest ängitusest vabanema. Täna on hoopis eriline päev. Pole tööd, pole kooli. Teen, mis tahan. Mis teil seal Eestis toimub? Mulle meeldis see "anekdoot", mille Lauri saatis. Oravatest ja jänkukestest. "Täna räägime poliitikast. Just nimelt! Ei teagi, kas sa oled üldse kursis oled selle palaganiga, mis meil siin toimub. Eks ma proovin anda lühikokkuvõtte. Käimas on mingid valimised(ausalt, pole aimugi,millised ), kus Keskerakond tuli välja geniaalse ideega reklaamida end K-kohukese abil. Reklaam, kui selline, on vist keelatud. Et siis kohuke, kõigis linnades, kõigil postidel. Selline roheline värk. " K igaühele!" Ning nüüd siis Tartu abilinnapea Astok(reform), kes kleepis oma autole Jänksi kohukese pildi( Laine Jänes, linnapea,reform). Ja nagu sellest veel vä

Javil oli ammu idee üks nädalavahetus mökkis veeta. Paar romantilist päeva looduse keskel. Ainult mina ja tema. Maist juulini ei veetnud me ühtegi nädalavahetust Tamperes. Alati oli kuskil midagi tegemist: minu baka kaitsmine ja lõpetamine, nädalalõpp Tartus ja Pärnus, Stockholmi maraton, jaanipäev sõprade seltsis Turu saarestikul, Tallinna maraton. Siis sõitis Javi Hispaaniasse puhkusele ja mina kohe oma Euroopa-turneele. Terve suvi kujunes üheks lõputuks sebimiseks. Nüüd olen juba kuu aega Euroopa-reisilt tagasi. Ikka torman ühest kohast teise: töölt trenni (jajah, tüdruk, kes elu sees spordist lugu pole pidanud, hakkas nüüd bodypump is, ujumas ja jooksmas käima. Kõik ikka ühekorraga, kuidas muidu!), kaks korda nädalas töö vahepealt suts hispaania keelde ja siis peaks veel iga õhtu tunnikese kodus hispaania keele grammatikat õppima. Sest ega ma siis algusest viitsi alustada! Läksin otse kesktaseme kursusele ja tunnen, et minu 4 aasta tagusest hispaania keele õppimisest pole küll tuhk

Elu sees polnud Ungaris käinud ja viimase kahe kuu jooku äkki kaks korda! Kaks lähedalseisvat, aga täiesti erinevat kogemust. Esimese kulbitäie Ungarit sain augusti algupoole, kui kallis püha Istvan mind ja Kasiat meie Euroopa-turnee käigus võõrustas (aga sellel praegu ei peatu, ühel heal päeval võid lugeda osana E-turneest). Teine külastus tuli üsna spontaanse kingitusena Javilt. Otsustas, et läheb Budapesti selle aasta kolmandat maratoni jooksma ja kutsus mind kaasa. Ma ei mõelnud kaua, ütlesin, et jah, muidugi. Neli päeva Budapestis pole piisav aeg, et sellest suurlinnast kõht täis saaks. Õnneks olime nii mina kui Javi varem Budapestis käinud, nii et tüüpilistest vaatamisväärsustest (mida on Budapestis tõesti imeilusaid ja palju) saime mööda hiilida. Lubasime endale vabadust lihtsalt linnas ringi kolada, 2-tunniseid söömaaegu (Ungari köök on elamus, mis viib keele alla) ning lausa 2 päeva järjest Szechenyi termaalveebasseinides mõnuleda. Kõige tähtsam oli iseenesest mõista pühapäeva

KUIDAS KÕIK ALGUSE SAI Kõikjal on värve ja päikesekulda, ühegi pilveta taevas sini-sinine, vaikne tuul sahistab värvilisi lehti... öelge veel, et põhjamaa sügis on külm ja kole! Igatahes sellest õnnetundest piisas, et nii kähku kui võimalik töö juurest põgeneda ja Javiga metsa jooksma minna. Minu esimene metsajooks maikuust alates ja võttis võhmale. Javi jaoks oli see lihtsalt kerge sörkimine peale pühapäevast Budapesti maratoni. No ja siis võtsin kätte ja mõtlesin, et on aeg oma blogile algus panna. Just sellisel ilusal, rõõmsal ja naeratust täis päeval :) AH ET KELLELE ja MILLEKS? Heh, eelkõige vist ikka enese rõõmuks tehakse selliseid asju. Või hoopis eneseupitamiseks või süümepiinadest vabanemiseks... kuidas keegi seda võtta tahab ;) Peale eelmise aasta Itaalia reisi tundsin, et pole ei jaksu ega tahtmist oma muljeid kümneid kordi jagada, parem panen kõik ausalt ja korraga oma reisikirja. Ja mulle tundus, et see viis oma elu jagada töötas. Nii et selle blogi kõige tähtsam ülesanne