Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Kõhutegelane on 5 kuud vana ning umbes täpselt 4 kuud kasvamist ja minul paisumist on ees. Viimase kuu aja jooksul annab see tegelane endast kõhus tihti märku. Viimastel päevadel kohati isegi nii aktiivselt, et ma lihtsalt olen sunnitud oma tähelepanu temale suunama. Kui esimese nelja kuu jooksul olin rõõmus, et võrreldes esimese rasedusega olin ma kaalus oluliselt vähem juurde võtnud, siis see viies kuu on kõik eelneva maatasa teinud. Homme kuuleb neuvolas täpsemalt, kuid minu kodune kaal näitab, et ma olen kuu ajaga juurde võtnud peaaegu 5 kilo!!! Samas oma tavalisele päevale näkku vaadates pole see number ka midagi imestada. Mulle tundub, et selle viimase kuu jooksul on mul alatasa nälg. Ei ole isusid millegi spetsiifilise järele (kuigi magusat olen söönud palju, eriti selle taustal, et esimestel kuudel oli magusaisu väga vähene), kuid pidevalt liigub mõte söömise peale ning tekib tunne, et ma kohe mitte ei jaksa olla, kui kohe-kohe midagi ei söö. Ma loodan siiralt, et see on ming

Umbes tund tagasi Axeli rohelisest potist sortsu kollast vedelikku leidnud, tekkis minus rõõmus arusaamine, et mingeid asju siin elus olen ma eneselegi märkamatult päris õigesti teinud. Jutt siis eelkõige oma lapse "õige" kasvatamise juhtimisest. Mõningate muude eeskujude najal olin näinud, et lapse varane potil käima õpetamine võib muutuda väga piinarikkaks ja vähetulemuslikuks. Nii ei tekitanud ma sellest endale pikka aega mingit kohustust. Umbes poolteist kuud tagasi, enne lasteaeda minekut, hakkasin Axelit läbi mängu oma potil istuma juhatama (tavaliselt käis see koos sellega, et andsin talle samaaegselt kätte ka tema hambaharja vähese pastaga, mida ta siis pigem lutsutas) ning olin valmis selleks, et ta oma potilt mõne sekundi pärast juba kuhugi jookseb. Nii oligi. Õnneks pole Soome lasteaias seda põhimõtet, et laps peab enne aeda minekut olema mähkmevaba. Olin suhteliselt enesekindel, et lasteaias teiste laste eeskuju järgides harjub ta potil käiguga palju kiiremini ja

Septembrikuu on toonud natuke uut ja natuke juba tuttavat vana. Eile näiteks oli minu ja Javi esimene lastevanematekoosolek lasteaias. Mulle tundub, et meil on seal koos päris tore grupp lapsi ja nende vanemaid. 18 lapsest suurem osa on küll soomlased, kuid sellegipoolest on seal parasjagu rahvusvahelisust. Lastes on esindatud vähemalt eesti, hispaania, rumeenia, türgi, somaalia, india ja iraani verd. Juba kaks hommikut järjest pole Axel minu lahkudes enam lasteaias üldse nutnud. Kui ta hommikusöögilauda istuma panen, põlle ette seon ja pudrukausi lähemale tõstan, siis ajab ta huuled torru, et talle musi teeksin, ja siis asub kenasti putru sööma. Äkki on ta nüüd päriselt kohanenud? Igatahes selle mõttega on palju parem tööle minna. Täna käisime teises ultraheliuuringus. Kõhubeebiga on kõik kõige paremas korras. Kaalub momendil 440 g. Seda pidi 21. nädala kohta just parasjagu olema. Kui soo vaatamiseks läks, siis muutus ta kadedaks. Nii et arst ei julgenud kindlalt midagi öelda. Või