Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Ma mõtlen, et minu jaoks käivad kaks asja – autojuhtimine ja keskendumisvõime – selgelt käsikäes. Mul on mõlemaga halvasti ja sellepärast tunnen ma end mingitest elu põhioskustest ilmajäetuna. Nii et praegu on just selline seis, kus ma võlukepikese olemasolul tinistaksin endale need kaks oskust ning ma oleksin täiuslikult õnnelik. Mul on käimas 10-päevane bussirežiim. Mul on olemas bussigraafik (tähendab oli, kuni ma selle eile kaotasin või väga kindlasse kohta ära panin), bussipilet ja kell. Aga selgub, et neist kolmest ei piisa, et edukalt bussidega liigelda. Viimaste päevade jooksul on juhtunud 4 korda, et ma valin välja bussi ja bussiaja, aga siis lõpetan kas vales bussipeatuses või valel ajal. Valida on umbes viie erineva bussi vahel, mida olen märganud minu maja ümbruse bussipeatuseid läbimas. Aga võta näpust, vähe sellest, et väga harva, sõidavad nad ka imetrajektoore pidi, millele mina kunagi pihta ei saa. Kui õigele bussile ei jõua ja kuhugi on vaja aja peale minna, siis on ki

Oksana on ikka veel Tallinnas ja kassihoidmine läheb aina põnevamaks. Üks kass on otsustanud, et tema on sinivereline ja seega oma puhtusstandarditele mitte vastavas tualetis enam käia ei suvatse. Selle asemel on parem "ports" rõdupõrandale maha lasta. Kah loogika, ma ütlen! Kas siis rõdul oma julkade seas sammuda on kuninglikum? Esimene kord juhtus see juba umbes 3.-4. päeval pärast seda, kui Oksana ära sõitis. Kassiliiva vahetamine pidi käima kord nädalas, vanaema poolt, aga näed... Ma pidin end seaks vihastama ja esmalt otsustasin, et ma ei löön need kassid maha, aga mina oma näppe selle sigaduse sisse ei pista. Kuigi kasside käimla on rõdul, hakkas köök nii hirmsasti lehkama, et ma pidin otsustama: kas koristan läbi häda selle õuduse ära või ei saa ma kuni Oksana kojusaabumiseni süüa. Koristasin ära. Samal päeval tuli vanaema ja vahetas liiva välja. Umbes kolme päeva pärast tundsin juba köögiuksele lähenedes, et jälle on ports rõdul. Enam ei viitsinud isegi väga vihastada

Doktorantide elu pole kerge ja samas on ikka ka, ma ütlen. Täna panin posti 2012. aasta stipendiumitaotluse. Kusjuures täielik napikas, sest see asi peab Tampere ülikooli ühes kindlas kabinetis olema mitte sekunditki hiljem kui 15.45 teisipäeval, 29. märtsil. Mina postitasin praegu Narvast ja hoian ausalt öeldes hinge kinni, sest kas õnnestub... See on muidugi omaette lugu, miks ma üldse selle asja viimasele sekundile jätsin. Aga mida ma selle kerge ja raske eluga öelda tahtsin? Kogu aeg ajab üks tähtaeg teist taga ja sel huvitaval moel, et need sündmused, mis nende tähtaegadega paika pannakse, tulevad tegelikult kuskil kaugel tulevikus. Stipendiume taotled keskmiselt pool aastat ette* ja konverentse samamoodi, pool aastat varem kindlasti. Kui aga stipendiumirongile ei jõua, siis võib juhtuda, et tuleb aasta-poolteist järgmist rongi oodata. Kogu aeg tuleb mingiteks tähtaaegadeks midagi saata ning mõttes ette kujutada, milline on su elu aasta-poole pärast. Artiklite kirjutamiseni pole m

Ilma teemal pole ma vastupidiselt kõigile teistele sel talvel üldse sõna võtnud, sest ma olen peale Austraaliast tulekut esmakordselt elus tõepoolest nautinud aastaaegade vaheldumist, isegi seda talvist pimedust ja külma. Sest ma tean - kord tuleb jälle kevad, lehepungad, valged ööd ja kõik muu. Aga olles end juba harjutanud väikestviisi mõttega, et natuke veel ja siis tuleb kevad, mis toob kaasa endaga puhtad kõnniteed, ning siis avastada, et ei sugugi veel... - vot see on juba mullegi liig. Ma siiralt loodan, et see on ilmajaama hea huumorimeel, et paari päeva pärast tervitavad meid jälle 10 külmakraadi. Ilm on mulle probleemiks ainult ja ainult seoses teeoludega. Isegi külmaga jalgsi mööda linna kilomeetreid ringi kapata polnud suurem asi eneseületus. Kõik oli kuidagi normaalsuse piirides, kõik vajalik sai tehtud. Jah, vahel oli lumesopp (või каша ehk puder, nagu venelased ütlevad), vahel oli kohutavalt libe, vahel oli pime ja ei näinud teed. Nüüd aga enam ei jaksa. Võibolla asi on

Eile hüppasin läbi Narva noorte infomessilt Orientiir, kus tutvustatakse edasiõppimisvõimalusi. Mind huvitas eelkõige, kui palju Venemaa ülikoole on vaevaks võtnud end Narva promoma tulla. Olin hämmastunud, kui sain aru, et ainult kaks! Kõikvõimalike kõrg- ja ametikoolide bokside kõrval jäi silma Ametiühingute Keskliidu esindus. Läksin uudishimutsema, et mis nad siin teevad ja kui palju nende vastu huvi tuntakse. Saime kohe ühe härrasmehega jutule ja nii oli lihtne oma kõige naiivsemaidki küsimusi esitada. Kui ma õigesti mäletan, siis kuulub tema sõnul Eestis praegu ametiühingutesse 5,4% töötajatest. Seda on Põhjamaadega võrreldes muidugi väga vähe, kuid ometigi: kogu Eesti peale kokku on ametiühingu liikmeid erinevatel elualadel umbes 30 tuhat. Seega midagi justkui toimuks ja sisuliselt toimubki, kuid kuni ametiühingutel pole tööandjate jaoks kriitilist massi taga, jääb ametiühing oma tegevuses ikkagi nõrgukeseks. Kui Eesti töötajate hulgas tehti uuring, kus küsiti, mis on peamised põ

Minust on saanud kõige muu kõrval umbes kaheks nädalaks KOLME kassi ja akvaariumitäie kalade hoidja. Korteriperenaine Oksana ütles, et ta plaanib tulla tagasi Narva 24. märtsi paiku, aga täpselt ei tea öelda ja meenutades seda, et eelmisel korral venis kojutulek mitu päeva, siis tõenäoliselt nüüd ka. Mis see kassihoidmine siis tähendab? Anda kord päevas kõigile kolmele kassile krõbuskeid süüa ja kontrollida nende veevarude olemasolu. Lisaks tuleb kõige pisemale kassile, Musjale veel teine kordki päevas süüa anda ning akvaariumisse kaks korda päevas kalatoitu pudistada. Ongi kõik. Liivakastid on rõdul ja nendega mul tegeleda ei tule. Tuleb meeles pidada, et kassid, muuseas, söövad erinevaid krõbuskeid. Nimelt Musjal on omad, sest ta on väga allergiline kass. Oksana hoiatas, et ärgu ma talle mitte mingil juhul midagi muud kui tema krõbuskeid süüa andku. Ka hoiatas Oksana, et kassid võivad pikalt vaid omavahel olles mürgeldama hakata. Kolavad igal pool riiulitel ja ajavad asju maha. Mõtle

Täna kiitsin teenindajaid. Narva MyFitnessi Veronika ja Anastassia on seda ikka väga väärt ka, et neid rohkem kiidetaks. Imetoredad, viisakad ja abivalmid. Kui ei usu, minge vaadake järgi!

HÄÄLETATUD! Elektrooniliselt, üsna viimasel minutil ja allaandmise vaimus, sest tehnika ei tahtnud koostööd teha. Õnneks oli häid nõuandjaid, kes aitasid hädast välja ja loobumisplaanist üle. Lõpuks siis selgus, et üks pisike asi oli oma arvutis kahe silma vahele jäänud - sertifikaadid registreerimata ja puha. Aga siis läks juba ludinal. Valimisringkonna nr 6 ehk Lääne-Virumaa kandidaatide pink on küll lühike, kuid hääletatud sai. Põhimõtte pärast oleksin küll eelistanud naiskandidaati, kuid ei olnud seekord võtta. Kodanikukohused on siiski täidetud ja tuju hea :)