Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Pudel punast veini käes Alkost välja astudes otsisin meelehetlikult peegelklaasi. Jälle kord oli mult passi küsitud. Kas ma siis kunagi suureks ei kasva?

Juba eile õhtul oli tunne, et tänahommikune rongisõit Turusse kujuneb ebatavaliseks. Ma pole selle kolme ja suts peale kuu juuksul veel kordagi rongipiletit ette ostnud, aga eile olime Javiga niikuinii linnas (mina sõitsin ja rohkem jama ei tekitanud kui see, et kord suri auto valgusfoori punase tule ees välja, buss tuututas taga; korra eirasin stopp-märki ning kaks korda krigistasin käiku - tagurpidi tahtis neljanda asemel sisse minna) ja käisime raudteejaamas, nii tundus suht mõistlik hommikuks pilet ette ära osta. Seda enam, et see andis võimaluse hommikul 10 min kauem magada. Kui ma hommikul (isata) perroonile jõudsin, siis avanes ebatavaline pilt - neljanda perrooni veeres, kust hommikune Turu rong peaaegu alati välja läheb, seisis küll rong, aga kottpime. Silmitsesin ümbrust, kiikasin aknaist sisse - paistis, et inimesed istusid sees, ju siis kõik kontrolli all. Mõtlesin, et mis ma seal perroonil ikka passin, ronin parem sisse. Sees oli mõnusalt soe ja kobamisi leidsin ka oma ist

Kui ma õhtul töölt koju tulen ja oma praeguse kodumaja ukse ette jõuan, siis pööran pilgu alati kolmada korruse akendele ja takseerin, kas meie korteri akendes põlevad tuled või ei. Alateadlikult loodan, et ei põleks - see tähendaks, et mulle on aega antud, et kodu privaatsuses veidi hinge tõmmata. Selle alateadliku soovi taga pole mingit ebameeldivustunnet minu korterikaaslase vastu. Elame sõbralikult ja üksteist segamata. Selles soovis peitub vaid suur omaetteoleku vajadus, tunne, et ma ei taha oma elamispinda enam võõraste inimestega jagada, ning rusutus sellest, et ma ei saa talitadada viisil, kuidas tahaksin. Peale aastaid ja aastaid ühiselamureeglite järgi elamist ning kahe viimase aasta järel, kui mul lõpuks oli päris oma kodu, on raske leppida sellega, et ma olen jälle poole kohaga vanades aegades tagasi. Mõtlesin, et see tunne läheb ehk üle, kui olen Turu eluga rohkem harjunud, aga vastupidi - ebamugavustunne aina suureneb. Lohutab vaid usk, et see elukorraldus on ajutine.