Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Eelmise hommiku kordussaade. Kuni hetkeni, mil Hectoriga üksteisele ”head aega” ütlesime. Ei, tegelikult ikka senini, kui ennast lõpuks London Stanstedi lennukilt leidsin. Siis uskusin, et nüüd võib ennast Inglismaale mõelda. Mõne tunni möödudes olingi Stanstedis. Kõik oli ühtäkki väga väga teistmoodi. Olin justkui pooleldi Soomes, sest viis tundi lennujaamas ootamist möödus soomekeelses õhkkonnas, kuna minu selja taha maandus perekond soomlasi. Aga mis seal ikka, ei lasknud ennast ootamatust kojujõudmisest häirida. Kui aus olla, siis tekkis sellest hoopis mingi turvatunne. Kiskusin magamiskoti välja ja veetsin paar tundi magades. Tampere lennu pardaleminekut oodates nägin äkki tuttavat nägu. Pierro! Oli Itaalias puhkusel käinud ja nüüd Soome tagasi. Olime mõlemad rõõmsad, et omale üksteisest reisikaaslased leidsime. Kellegagi juttu rääkides polnud aega niivõrd ärevust tunda kojujõudmise ja... eelkõige Javiga kaaskohtumise ees. Kaks kuud üksteist nägemata! Üle elasime. Või... Olin Javi

Kell 6 hommikul tuli juba Hectori poolt lahkuda, et õigeks ajaks Girona lennujaama jõuda. Hector saatis meid bussijaama, jätsime nägemiseni (mis kohe ka õigustust leiab!), ja võtsime bussi Gironasse. Seal selgus, et tohoo hullu, meie lend on viis tundi edasi lükatud. See tähendas, et Kasial polnud mingit lootust Stanstedist Glasgow lennujaama jõuda, et sealt lendu Vilniusesse sõbra Sarase pulma võtta. Ja mina... Stanstedi küll jõuan, aga selle hilinemisega pole mingit mõtet enam üheks ööks Bristolisse minna, nagu algul planeeritud. Jah, kujutan juba ette, mida Euclide sellest järjekordsest alt-ära-hüppamisest arvab... Hüsteerilised hetked üle elatud, leidis Kasia lõpuks siiski suure juhuse läbi uue lennu Vilniusesse. Ja mina otsustasin, et kõige mõistlikum on tänane lend homse vastu vahetada ja veel üks öö Barcelonas veeta. Helistasime Hectorile ja ütlesime, et ”siin me oleme!” Jälle! Hector oli päris šokeeritud, ilmselt arvas, et ega vist saagi meist kunagi lahti... Kui järele mõelda,

Magasin ennast välja ja olin hommikul esimene tõusja. Hector ja Kasia olid peale öist pidutsemist silmnähtavalt väsinud. Sõime hommikust ja läksime Park Güelli. Vaimustav park! Siis oli aeg lõunale minna ja õhtupoolikul La Rambla kanti, et mõningaid sisseoste teha minu ja Kasia ühise reisi viimasel päeval. Lõppkokkuvõttes meil mingeid kingitusi küll osta ei õnnestunud. Neid leitakse spontaanselt ju. Vihma sadas ladinal. Siis tuli Charles töölt ja saime kokku, et baaris - kes kohvi, kes õlut - juua. Vihm oli üle läinud ja oli ikkagi õrn lootus, et äkki õnnestub täna rannas seda kauaigatsetud veinijoomist korraldada. Kuid... kui Hectori pool tagasi olime, asjad pakkisime ja kõik koos tortilla t sõime, polnud kellestki enam minejat. Istusime kõik elutoas, jõime punast veini ja Robert juhtis vestlust – üsna intiimsetel teemadel. Sõna otseses mõttes agiteeris arvamust avaldama üheöösuhete ja üleüldiste seksuaalsete ootuste koha pealt. Otse loomulikult oli avameelne peakõneleja oma kogemuste

Peale poole ööni filmi vaatamist ärksime suht hilja. Hommikusöögiks võtsime nurgapealsest baarist kuuma šokolaadi ja mingeid suussulavalt magusaid pulgakesi ( churros ). Siis võtsime saatusliku bussi nr 24... Kui bussilt maha tulime ja Gaudi pargi poole kõndima hakkasime, avastasin äkki, et rahakotti mu kotis pole... Peale mõningat meenutamist oli selge, et mina ise šokolaadibaarist selle hetkeni rahakotti kaotada ei saanud. Ma polnud oma õlakotti lihtsalt avanud. Jäi mingi võimalus, et rahakott kukkus maha vahetult enne baarist lahkumist. Niisiis läksime baari tagasi, kuid... seal polnud loomulikult midagi nähtud. Edasi otsida polnud mõtet, enam kui tõenäoliselt oli see bussis kellegi kuratlike näppude vahele jäänud. Juhiload, üliopilaskaardid nii Soomes kui Eestis, pangakaardid, suht suur summa sularaha – kõik läinud! Õnneks oli pass alles! Sulgesin kiiresti oma pangakaardid ja läksime politseisse avaldust kirjutama. See võttis vähemalt kaks tundi aega, kuid lõpuks oli tõend varguse

Tõusime hästi vara, sest Hector, kes töötab Barcelonas reisijuhina, kutsus endaga kaasa Girona ja Figuresi päevasele reisile. Meie olime turistid, Hector pidi aga tööd tegema. Senikaua, kui Hector kontoris asju ajas, läksime Kasiaga hommikusele kohvile ja croissantile. Vihma sada. Öösel oli tundide kaupa äikest tulnud ja veel varahommikul kesklinnagi jõudes nägime välgusähvatusi. Ajapikku torm vaibus ja teel Girona poole lakkas ka vihmasadu. Girona on imetore. Enamik inimesi teab Gironat vaid sealse lennujaama järgi, kuid linn ise on hästi vana ja ajalugu täis. Jalutasime vanade roomlaste linnas, juutide kvartalis, käisime juudimuuseumis. Aeg lendas. Siis oli aeg Figuresi sõita ja Dali muuseum oli lihtsalt vapustav. Meil oli külastuseks vähem kui kolm tundi aega, seda on ilmselgelt vähe, et süveneda, kuid olime õnnelikud selle võimaluse üle Dali fenomenile pilk heita. Barcelonas tagasi olime kl 20 õhtul. Läksime kõigepealt Hectori poole, et riided vahetada, siis kõik koos välja õhtusöö

Jälle kord esmaspäev. See on justkui tradistsiooniks kujunenud, et esmaspäeviti õiendame Kasiaga nädala jooksul kogunenud arveid. St ütleme välja oma halvad emotsioonid. Kasia pani esmaspäeva tähele ja naljatasime terve päeva, et noh, millal siis ütlemiseks läheb? Ei läinud :) Olime mõlemad heas tujus. Tundsin, et minu energia on peale La Mangat taastunud ja olen värske, et veel ühte suurlinna endasse ahmida. Magasime une täis ja siis võtsime Hectoriga ette jalutuskäigu kesklinna. Käisime turul ja teel jäid ette Gaudi majad. Siis La Rambla, kuulus peatänav, ja jalutasime mere äärde välja. Käisime söömas. Mingis hispaaniapärases kiirsöögikohas. Aeg kulus linnulennul, peagi oli aeg Hectori poole tagasi minna. Käisime Hectori kodu juures õhtusel joogil ja siis sõime kodus õhtust.

Pedro ütles, et kui tahame veel windsurf i harjutada, tuleb varakult tõusta. Mulle ei valmistanud varajane tõusmine mingit raskust, olin energiat täis, et harjutama minna. Tegelikult mis vara see nüüd oli, kelle peaaegu 10, kuid selles kuurortis ei liigu sel ajal tõepoolest veel hingelistki. Päike oli juba kõrgel, merevesi eilse supi asemel veidi värskendavam. Esimese tunni hulpisime niisama vees, sest polnud tuuleiiligi. Kui olime loobumas ja purjet ära viimas, tuli järsku tuul, aga see muutus kiiresti nii tugevaks, et meie treenimata lihastel oli olematu tehnika juures raske purjet hoida. Katsetasime veidi omapäi, sest niipea, kui päike intensiivsemaks läks, tõmbas Pedro kaabet (tema hispaania nahale pidavat päike peale kl 11 ja enne 18 liig mis liig olema ;). Lõpuks tuli tuulele alla anda. Pedro sõber Javier oli meid enda poole lõunale kutsunud. Läksime siis kõik Javieri ja Olga poole ning sõime maitsva mereandidest valmistatud lõuna. Siis selgus, et Hector saab meid juba sel õhtul

Hommikul ärkasime plaaniga windsurf i proovida. Aeg aga läks ja lükkasime selle õhtusse edasi. Läksime randa ja kui Kasial ja Vincentel sellest isu täis sai, polnud mulle ikka veel küllalt. Võibolla et olengi päikesest, merelainetest ja rannaliivast küllastamatu. Lõuna paiku, kui ilmselt päikesepiste äärel olin, läksin Pedro poole tagasi. Pedro keetis oma kuulsat lentils i (läätsed) ja Vincente küpsetas tortilla t. Sõime korraliku lõunasöögi ja kui õhtupoolik kätte jõudis, läksime Kasiaga randa tagasi. Vesi oli meres nii soe, et vees oli palavam kui väljas. Siis oli aeg windsurf i õppida. Kõigepealt proovis Vicente, kuid asi ei edenenud sugugi. Siis oli minu kord. Vicente vettekukkumisi näinud, olin kindel, et plartsatan vette esimese viie sekundi jooksul. Ometigi juhtus mingi ime – sain lauale ja purje üles ning laua isegi veidi liikuma. Otsekohe. Pedro ütles tunnustavalt, et olen ilmselt tema kõige kiirem õpilane. Muidugi oli seda kõrvuliigutav kuulda, kuid kõige olulisem, et olin wi

Südaööl olime La Mangas. Pedrot ei kuskil. Telefon ei vasta, polnud teda ka ei tunni ega 1,5 pärast. Helistasin keset ööd Javile ja küsisin, äkki on tal mingi teine number. Ei. Kui selgus, et hosteli leidmine on La Mangas lootusetu, seadsime Kasiaga sammud randa ja otsustasime öö seal veeta. Seadsime oma väikese hotelli valmis. Meie kohal laiutas tähistaevas, ees oli meri, seljataga maantee. Mõtlesime, et heidame magama, aga kus sa sellega, järsku olid kohal traktoristid, kel oli öine ülesanne rand nö üles künda. Ootasime nende minekut, kuid neil ei paistnud kuhugi kiiret olevat. Lõpuks oli mul ükskoik, pugesin magamiskotti, ja uni tuli magus. Ärkasin, kui esimesed hommikused sörkijad randa tulid, magasin edasi, siis oli mutikesi koerakestega näha, magasin edasi. Lõpuks löödi otse meie selja taga baariuksed valla. Jah, olime oma hotelli just rannabaari terrassile püsti seadnud :D Siis oligi viimane aeg laager kokku panna ja kaduda. Enne kui üllatunud baarimehest vihane baarimees saab,

Kui ärkasin, olid Edu ja Taru juba läinud, sõitsid Baskimaale kontsertile. Dušist tuli ainult külma vett ja gaasiahjuga ei saanud hakkama. Mis siis ikka – kiire külm dušš ja juuksed kolmas päev pesemata. Meeleolu tegi heaks see, et suutsin Ryanairi pileti Tamperre broneerida. Olin pakkumisi juba kaua aega piielnud ja lootnud, et äkki lähevad odavamaks mingil hetkel, aga ikka vastupidi. Kuidagi kindlustunnet andis see kojujõudmise pilet. Nüüd on siis otsustatud, et 10. septembril on kojusõit. Läksime esmalt kottidega bussijaama, et asjad pakihoidu panna, siis El Pradosse. Halva üllatusena selgus, et olgugi, et mul on ISIC-kaart, kehtib soodustus sellega El Prados ainult KUNI 25nda eluaastani. Ja vahe on suur – kas tasuta või maksad kuus eurot. Mul õnnestus siiski nii kurbi silmi teha, et piletimüüja lasi mu tasuta sisse. Olin õnnelik ja tänulik. Muuseum oli muljetavaldav: Rembrandti, Caravaggio, Rubensi, Goya, Velasguezi jt maale ei näe just igapäev. Muuseum võttis terve pärastlõuna ja