Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

... ja ühtekokku umbes 5-tunniseks jäänud ööund tahakas ninaotsa ja kulmud kõrgele taeva poole tõsta ja pärida aru: mis toimub selle 13-kuuse marakrati peakeses, et ta peab tingimata kell 1 öösel üles tõusma, et siis tund-kaks rõõmsalt elutoas ringi joosta ja mängida? Oleks, et ta seda siis iseseisvalt teeb, aga ei ju - ikka kellegi superviseeritud pilgu all ainult. Ütleme nii, et ma polnud enne emaks saamist sellega arvestanud ja see ajab ikka ilgelt närvi. Kusjuures, enne seda tunni-kahe pikkust tralli käib veel vähemalt pooletunnine maadlus, kus me veel loodame, et äkki ta siiski oma vähkremise ja kaeblemise lõpetab ja unne ära kukub. Ei kuku. No ja kas vääriks veel märkimist, et samuti pole talle mingi probleem kõige eelneva järel kell 6.30 hommikul silmad lahti teha ja otsustada, et algas uus päev, käib töö ja vile täies hoos? Camoooon!?! Mis mul muud üle jääb kui loota, et need kaks "huvitavat" ööd on vaid paha helendava ja hullutava täiskuu tekitatud, edaspidi läheb kõ

On selliseid päevi, kus tahaks, et poleks sadu valikuvõimalusi, vaid oleks 100% selge, mis ja kuidas, et ellu jääda. Peaaegu nagu sotsialismis. Ja siis on selliseid päevi, kus ma tahaks enda käsutusse miljonit (vähemalt), et realiseerida mitmeid plaane paralleelselt, et siis kunagi tulevikus otsustada, mis pidama jääb, mis kaob, mis on olulisem, mis ebaolulisem. Kõik selleks, et lükata otsustamised tulevikku. Sest kuidas elada üle see, et paned ühe tee kinni, kuid hiljem selgub, et tegid vale valiku? /Ja ometigi ma tean, et elu ongi elamiseks, proovimiseks ning eksimiseks. Selleks et õppida ning paremini teha. Teha uuesti, muuta natuke suunda. Kogu konks on selles, et vanasse alguspunkti enam tagasi ei saa, see rong on läinud, tuleb alustada uuest lähtepunktist. / Seejuures olen ma täiesti teadlik, et suurem osa maailmast peab mind priviligeerituks, kuna ma saan üldse seesuguseid mõtteid heietada. Suuremal osal maailmast pole mingit erilist võimalust oma "miljonite jagamisel"