Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Tänane Postimees vahendab Medvedjevi sõnu, et olukord Venemaal paraneb, riik tuleb kriisist välja. Tsiteerin PMi: "Riigipea väitel on ka rahva sissetulekud viimastel kuudel tõusnud umbes 5 protsenti. Lubaduste seas tõi ta välja, et riigitöötajate palgad tõusevad, samuti eraldatakse rohkem raha sõjaväelastele ja sõjaveteranidele." Venemaal nagu ikka kõik lausa suurepärane, kui riigitöötajatel, sõjaväelastel ja sõjaveteranidel on põhjust rahuloluks. Mina siin aga vestlen Venemaalt pärit inimestega, kes kirjeldavad mulle kunagist ja praegust elu Venemaa külades ja kaugetes kaevanduslinnades. Kaevandused suletakse ükshaavad, inimesed põgenevad kes kuhu saavad ja kes ei saa, need jäävad ja hääbuvad. Pika peale surevad lihtsalt välja. Kes nälga, kes depressiooni, kes alkoholismi. Linnadest jäävad järele kummituslikud tondilossid. Külaelu aga... no seal on alati korralagedus valitsenud. Aga lootusetus on ikkagi suur ja kasvav. Kõige suurem mure on alkoholism. Joovad kõik - mehed ja

Hetkel on käsil järelpärimised Venemaa viisa taotlemiseks. Teemaga seonduvalt üks pilt Narva linnale sealt "teiselt" poolt. Tunnete vast ära Narva kindluse ja selle 12-korruselise monstrumi kesklinnast ringtee kõrvalt? Kui asjatundmatult küsida, siis paistabki üks linn. Ime siis, et paljud venelased siin vahet (jõge keskel) ei näe ;) Foto: Ivengorodi kodulehelt, siit .

Mõnikord ma mõtlen, et kuidas ometi on minu Narvskaja Gazeta artiklist võimalik välja lugeda, nagu uuriksin ma Narvas integratsiooni ja eesti-vene rahvussuhteid. Ma ju ometigi ei kirjutanud sellest? Või siis kirjutasin, nii et ise ka aru ei saanud? Igatahes uurimuse mõte ju selles pole, kuid praktiliselt kõigil intervjueeritavatel on tekkinud arusaam, et see, mis mind huvitab, on rahvussuhted. Hea näide eilne intervjuu pensioniealise meesterahvaga. Päris mitmel korral hüüatas ta oma jutu kestel, et vaata, see või too seik minu elus osutabki hästi, kui rahvusvahelised me olime või kuidas meil polnud varem mingeid rahvusprobleeme. Või siis, et oi, nüüd ma jutustasin sellistest asjadest, aga sind ju huvitavad hoopis rahvustevahelised suhted ja integratsioon... Täna näiteks püüdsin telefonis hääle järgi nooremapoolse mehega kokku leppida kohtumist. Tema aga ütleb mulle, et ma ei tule intervjuule üksi, ma võtan kaasa inimese, kes on kõige parem näide integratsioonist (!). Mina tahtsin välj

Vahel ma ei suuda päriselt uskuda, mida ma ajakirjanduse vahendusel loen. Kasvõi emapensioni teema, millel on tõstatanud reformarite eestkõnelejana hr Reinsalu. Valimiseelses populismituhinas on reformarid ette võtnud teema, millega loodetakse ilmselgelt ja häbitult tulevaste pensionäridest emade ja vanaemade hääli püüda. Mis muud eesmärki see jabur ettepanek teenida võib? Ma olen emapensioni ideele konkreetselt vastu kahel põhjusel: 1) emapension diskrimineerib neid, kes ema mingitel objektiivsetel või subjektiivsetel põhjustel olla ei saa ning priviligeerib neid, kes saavad ja tahavad vaatamata sellele, millised emad nad on ja 2) emapension nagu emapalkki eeldab automaatselt seda, et laste kasvatamisega tegelevad eelkõige emad ja seega diskrimineerib isasid. Oleks aeg lahti saada sellistest tobedatest traditsionaalsetest patriarhaalse peremudeli eeldustest, millel on tegelikkusega vähe pistmist. Ei peagi laskuma arutlusse selle üle, et mis saab siis, kui ema on lapse hüljanud, surnud

Minuga juhtus täna intervjuu ajal nii, et vestluspartner imes mu poole tunni jooksul energiast nii tühjaks, et ma kartsin ära minestada. Võibolla esimest korda elus sain ma tunda, mida tähendab inimeste energiaväljade suhestumine üksteisega niiviisi, et üks väli ammutab teisest kõik kuni viimase verepiisani ja see teine ei saa midagi vastu. 80-aastane proua, kes nägi 15 aastat noorem välja, kehtestas esimesest sekundist alates oma reeglid ja ma ei suutnud mitte midagi teha, et loodud võimusuhet lõhkuda. Isegi seda näidati mulle ette, kuidas õige kätepesu käib. Ja akent kinni lükates ronis korpulentne vanadaam mulle füüsiliselt otsa, nii et ma polnud kaugel paanikahoost. Ma ei talu võõraid inimesi enda otsas turnimas! Lisaks kõigele olid tema 1-toalise korteri köök, kuhu me pidime mõlemad tunniks ära mahtuma, ning koridor nii ahtake, et seal ei olnud võimalik füüsilist kontakti vältides liikuda. Ja ükskõik mis nippe ma kasutasin, et intervjuud mõistlikus suunas juhtida - mitte midagi ei

Orgunnisin kaunile pühapäevasele päevale kaks intervjuud, kahes eri kohas. Sellel nädalal on intervjuusid ühtekokku olnud juba seitse, kahel päeval sai tehtud koguni kaks. Rohkem pole ühele päevale mallanud kokku leppida. Tagasiside minu artiklile on oodatust paremgi olnud ja olemasolevad kontaktid hargnevad edasi. Eile algas kõik hommikul kell 10, esimese intervjueeritava poolt siirdusin 4 tunni pärast pisikese kõrvalpõikena koju lõunale (mis oli küll järgnevat kostitamist arvestades puhta mõttetu), siis teise koju inimestega vestlema, ja koju tagasi ning otse voodisse sain veidi enne südaööd. Lakkamatu venekeelse jutu kuulamine ja sellele aktiivne kaasamõtlemine, et inimesete eluseiklustel sabas püsida. Kohad ja nimed, mida ma pole elu seeski kuulnud. Süžeed, mis on kaasaja inimesele sisuliselt ettekujuteldamatud. Palju poliitilisi mõtteavaldusi, osavõtlikku kuulamist, isegi kui paljuga nõustuda kaugeltki ei saa. Aegajalt kahjutunne, et minu vene keele oskus limiteerib mind olemast a