Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Tavaliselt ma mõtlen vana aasta lõppedes selle peale tagasi, et mis siis ikkagi sel aastal minu elus juhtus ja mismoodi mina inimesena sellega toime tulin. Magister sai tehtud, uus töökoht leitud, autosõiduga taasalgust tehtud, veidi ringi reisitud ja hispaania keelele hing sisse puhutud - perfekne! Seekord otsustasin, et pulli pärast ei mõtleks möödunu peale grammigi rohkem, vaid paneks hoopis kirja, mida ma uuel aastal tegema hakkan. Vene keelega teen taastutvust (õpikud sai juba aastalõpu ponnistusena koju veetud). Peterburi ja Moskva vaatan üle. Javiga hakkame hispaania keeles rääkima ja inglise keele unustame ära. Hispaaniasse ilmselt seekord ei lähe. Rootsi keele õppimist jätkan. Soome keelega... ma tahaks öelda, et ma hakkan soomekeelset kirjandust lugema ja parandan oma grammatika kitsaskohad, aga ma ei tea, kas mul jätkub selleks motivatsiooni. Lihtsalt - teised keeled on palju huvitavamad! (Jaa, ma tean, ma olen keelefriik ja see nimekirja algus ei pane kedagi kahtlema.) Vähe

Raamatud on mulle olulised. Teinekord olulisemad kui inimesed. Võibolla on see üksildase lapsepõlve kaasnähtus, tingitud sellest et polnud omavanuseid mängukaaslasi ja kambajõmme. Võibolla on see kaasnähtus sellele, et oli vaja põgeneda reaalsusest. Või hoopis seotud sellega, et olen raamatukogutädi tütar. Nii nagu kirjutab Epp Petrone - raamatukogudes ja raamatutes, nii vanades kui uhiuutes, on lausa füüsiliselt midagi tohutult lummavat. Nende lõhn ja see, mismoodi nad käe all tunduvad. Ülikooliaastate jooksul tundisin ma teinekord meeletult puudust võimalusest ilukirjandust lugeda. Seda aega oli äärmiselt vähe. Seda suurem on õnnetunne nüüd, kui mul jälle aega on. Kunagi pole piisavalt, aga siiski suhteliselt palju. Oleks rohkem, kui netiavarused sihiteadlikult unustada. Raamatud lummavad mind seniajani, aga ma püüan ennast vaos hoida ja üldiselt mitte raamatuid palju osta. Ostan vaid selliseid, millel paistab olema mingi jääv väärtus, mis on minule kuidagi eriliselt isiklikud või mi

On nende mõtete päev, kus fantaasiad ühe koha peal, reaalsuses ja olevikus, üldse ei püsi, vaid tiirlevad kuskil seal, kaugel, ära, ir- ja sürreaalsustes. Praegune hetk on kuidagi lämmatav ja maadligi suruv. Lihtsalt vastik. Mujal on ilusam ja õiglasem ja parem. Õnneks on veel nii, et tulevik tõepoolest tundub suurusjärgu võrra parem, selles suhtumises on lootusrikkust. Nii et järeldus - päris masendnud ma pole. Nagu ma mitmele inimesele korrutanud olen - kõik on tegelikult täiesti korras. On vaid viu-viu periood, mida ma põhjendan kaamose ja sellest tuleneva masendusega. See on periood, mis tähendab et ajutine, ja võimalik, et seda saab isegi portveini, šokolaadi ning MSN-vestlustega leevendada. Viimast juhul, kui need keskenduvad ilusa mineviku ja tuleviku ümber heietamisele ja olevikust saab üle hüpata. Äärmiselt lohutav, et sa pole oma viu-vius üksi, vaid ka teistel sakib elu (ja seda põhjendamatult!) täiega. Üldiselt paistab, et inimesed ümberringi abielluvad ja saavad lapsi. Tões

18.12.2008 - minu viimane üliõpilashambaarstil käik. Parandati kolm hambaauku ja arve oli 19 eurot kopikatega. Njaa, need ajad on nüüd möödas, kui odavat hambarstiteenust sai. Karta on, et igaveseks. Esimesel veebruaril tuleb uus guudbai - enam ei saa Soomes soodushinnaga ühistransporti kasutada. Oijaa, seda ma saan nüüd omal nahal tundma, mis tähendab hoobilt 100% rongi- jabussipileti hinnale juurde maksta. (Nii mõnigi iroonitseks siin, et näed, alles NÜÜD saad tundma.) Iseäranis tore veel see, et mul tuleb iga nädal vähemalt 2 Tampere-Turu otsa teha. Sisuliselt oleks nüüd paras aeg terve jaanuarikuu mööda Soomet ringi põrutada ja oma VEEL eksisteerivaid hüvesid kasutada :) See tuletabki meelde, et kohe-kohe tuleb Kilroysse minna ja ISIC-kaardi uuendus vormistada. Jääb siis seegi aastane lõbu veel, et kui mind Soomes kooritakse, saan vähemalt välismaal soodustustega ennast turgutada :) Translatiivsetest situatsioonidest veel nii palju, et eelmisel reedel olin ma UTA pidulikule aktusel

Nii märkamatult tuli 4. detsember, et ma ei pannud seda isegi tähele. Alles järgmisel päeval nentisin fakti. See märkamatus kinnitab kahte asja - minu olemasolu SDL-s on ülemustele nii enesestmõistetavaks saanud, et katseaja möödumist ei peetud verstapostiks omaette, ja teisalt siis seda, et kiire-kiire-kiire ja pisiasjade mittemärkamine on saanud ülimalt loomulikuks osaks töörutiinist. Tagantjärele mõtlesin, et omaette sümboolne sattus olema ka see, et uuendasin oma CV ja läkitasin esimese avalduse uuele töökohale kandideerimiseks sel samal päeval :) Siinkohal punkt.