Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Ma olen alates juuli algusest nii hoolsasti tööl käinud, et on põhjust väikeseks preemiareisiks :) Javi kohta päris sedasama öelda ei saa, aga anname ka talle selle preemia ette ära. Niisiis 15.-21. oktoobril oleme Madriidis. Ametlik ettekääne on Javi vennapoja Pablo ristsed, aga ma kujutan ette, et vaene tasane Pablo unustatakse lõpmatult kulgevate söömingute ajal ära ja pidustuste staariks tõuseb sujuvalt hoopis Natalia. Poiss pidavat kuulu järgi olema vana rahu ise ehk oma emotsionaalse ja karismaatilise õe Natalia täielik vastand. Ühesõnaga nädalakavas on head sööki, veini, mis voolab ojadena, katoliku ristsed, mis tõotavad minu jaoks üpris koomiliseks kujuneda, ja hispaania perekond kogu oma hiilguses. Tordi kreemiks soe ja päike. Seda kõike umbes kahe nädala pärast.

On olnud ka lõbusamaid hetki. Reedel näiteks käisime Karkkus Tampere antropoloogide vaimse ema prof Ulla Vuorela maamajas antropoloogiapiknikul. Viimaks nägin, kellest meie väike vennaskond (soolist kooslust arvestades küll õeskond tegelikult) koosneb. Selgus, et ühtekokku on meid 13 hetkel - 4 antropoloogia õppejõudu, kaks muud lähedalseisvat teadurit-õppejõudu, 2 assistenti, 2 finišist kolme sammu kaugusel olevat doktoranti, veel 3 üsna lõpusirgel olevat doktoranti ning mina - see ainus nö eile startinu. Seltskond, muide, on super. Ja kui neid vestluspäevi seal Ulla maamaja imelises atmosfääris rohkem oleks, võiks kogu aeg õnneuimas olla, et ma selle eriala valinud olen ja nii põnevate inimeste seltskonnas niivõrd paeluvatel teemadel vestelda saan. Lisaks veel hõrgutisi täis piknikukorvid ja vein. Hea asjad aga lõppevad. Ehk siiski ka korduvad.

Nii sellega seonduvalt, mis ma varem kirjutasin, kui ka mõnel muul põhjusel nimetan selle sügise paberimäärimissügiseks. Meid on tabanud ankeetide laviin ja ma ei tea veel, kuidas sellest võitjana välja ujuda. Üks on aga kindel - võita tahaks hirmsasti. Ja tahaks hingata...

Kiire, kiire, kiire. Ma kujutasin ette, et ülikoolis tööle asudes valin ise oma töö tempo, et vähemasti alguses loen vaikselt kirjandust ja elan nö sisse. Aga kus sa sellega! Esimine kuu on olnud üks paras rapsimine. Praeguseks on kaks doktorikooli kandidatuuri koos kogu dokumendilaviiniga esitatud ja järgneva kahe päeva jooksul tuleb teele saata veel kaks stipendiumitaotlust. Soovituskirjadega on peavalu nagu ikka. Küsisin küll juhendajalt varakult nõusolekut soovituskirjade kirjutamiseks, aga ikka on tunne, et minu peamine ülesanne on tal sabas joosta ja korduvalt paluda asi ära teha. Olen ka mõne muu doktorandiga sellel teemal vestelnud ja kokkuvõte on sama - juhendajalt soovituskirja saamine on peaaegu alati keeruline. Ma mõistan inimlikke põhjuseid selle taga, aga leian samas, et soovituskirjade kirjutamine on siiski osa nende tööst, mitte mingi eriline teene. Või? Teades, kui punktuaalsed siin Soomes avalduste ja kogu nendega kaasaskäiva krempli õigeaegse laekumise osas ollakse,

Turus on viimaks käidud ning viimased kodinad Tamperre toodud. Mitu kotitäit kraami seisab nukralt elutoa põrandal ja ootab ärapaigutamist. Mulle tundub, et meie korteris ei ole enam nurgakestki mõne lisanduva eseme jaoks. Just täpselt kolm aastat läks selleks, et asjade ülekülluse tunne tekitada. Mitte et meil nüüd kõndimiseks ruumi poleks enam, aga avarust on kappides justkui vähevõitu ja kohutavalt häirib, kui asju ei saa enam kätte ilma, et midagi muud esmalt liigutama peaks. Ei siis muud, kui hakata mõtlema, millest loobuda. Täna näiteks kõndis Javi vana lauaarvuti meie juurest minema. Esialgu küll Javi töö juurde, aga ega tal vaesekesel sealgi enam pikka pidu ole. Nüüd on meil ainult kaks läpakat ja töölaua ümber on lausa rõõm toimetada. Täitsa uskumatu, kui palju ruumi üks lauaarvuti võtab! Riidekappi ma suve algul juba revideerisin ning vähemasti 20 riideeset viisin taaskasutuskonteinerisse, aga paistab, et sorteerimistöö läheb uuele ringile. Ja kui algustest juba juttu tuli, s

Ma kardan, et ma olen oma tegudega ära teeninud tseremooniafoobi maine. Vähemasti mis puudutub igasuguseid akadeemilisi aktusi, tähtpäevi jne - kõikvõimalikele seesugustele üritustele pole ma kas sihilikult läinud või olen neist kogemata ilma jäänud. Eelviimatine sündmus oli meil sotsiaal- ja kasvatusteaduste uue õppehoone ehk Virta ehk (elektri)voolu ehk minu töötoa asukoha sisseõnnistamine möödunud esmaspäeval. Mul oli plaanis avamisele minnagi, aga siis mõtlesin jooksvalt Lindaga lõunale minna, kuna me polnud ammu näinud ja ta oli Tamperes käimas. Lõuna venis aga oodatust pikemaks ja mul oli piinlik/tarbetu ära ka joosta. Nii jõudsingi avamistseremooniale kohale parajasti siis, kui rahavas hakkas saalist välja valguma. Vaimusilmas kangastus midagi väga tuttavlikku seoses Tartu ülikooli bakalaureuse lõpuaktusega... Aga seda toredam oli atmosfäär tunnike hiljem Virtas meie korruse köögis, kus köögilaua ümber ja veiniklaasi taga mõnusasti ümberkaudsete inimestega tuttavaks saime. Päras

Täna on nii maagiline kuupäev, et selle all peab tingimata midagi jäävat ja põhjaloovat talletama :) Olgu selleks siis minu vabal valikul see, et käisin just doktoritöö juhendaja jutul stipendiumitaotluste asjus ja kogusin hulga kasulikke näpunäiteid. Olulisem kui näpunäited seejuures on moraalne tugi, mida märkan temalt saavat, ja kasvav usk, et selle konkreetse juhendaja suhtumine oma töösse ehk siis kõige muu hulgas minu töö juhendamisse ja oma võimaluste piires minu töö soodustamisse, on professionaalne. Hea algus.

Tunnen end parajasti herilasena, metsiku, sõjaka herilasena. Kui mul praegu astel käepärast oleks, torgiks sellega kõiki teele juhtuvaid. Noh, eks mu keel on ka peaaegu sama vahe, nii et vahet pole, olen tegudele asunud. Kuna rohkem vaenlasi võtta pole, siis saab Javi täna kõik sutsakad omale. Ise on süüdi, kui aru ei saa, et parem ärgu ärritagu vihast herilast, vaid hoidku eemale. Ma tahan, et ma oskaks uurimisplaani teha, mis oleks fokusseeritud, aga samas universaalne ja sobiks kõikvõimalikeks stipendiumitaotlusteks. Miks on need taotlused vaja esitada nüüd ja kohe, nüüd, kui mul pole üldse aega veel olnud, et keskenduda ja välja mõelda, mida ja mismoodi ma päriselt uurida tahan? Ja igasugu muud asjad sajavad ka just nüüd robinal kaela, nüüd, kus ma kõige parema meelega iga päev joogas käiks ja erinevaid joogaliike katsetaks (mis tuletab meelde, et ka joogas võin ma sõjakaks muutuda, kui sinna veel palju itsitavaid tütarlapsi uudistama tekib – mingu kinno või kuhugi itsitama, lasku

Tahtsin lühidalt teada anda, et kui kellelegi on vaja kiirelt ja efektiivselt auku kummi, siis minu käest saab alati abi. Pean end tõepoolest eksperdiks sel alal. Sel nädalal näiteks õnnestus napi kolme päeva jooksul auklikuks sõita nii auto esikumm kui ka jalgratta tagakumm. Rääkimata sellest, et selle suve jooksul olen juba eelnevalt kaks rattakummi ära lõhkunud. Autokummi puhul tegin asja osavasti ära paar senti mööda äärekivi libisedes. Sõitsin mina abivalmilt kell pool kaks öösel (see on muide oluline, unine olek äkki vabandab lollust kuigivõrd...) Javile bussi vasta ja kodust eriti kaugele ei jõudnudki. Pole vist vaja mainidagi, et see ristmik, mille vasakut äärekivi ma pöördel (õnneks imeväikesel kiirusel!) äestasin, on minu poolt enim läbisõidetud ristmik + neljapäeva öösel sel kelleajal piirdus liiklus nägemisulatuses ei rohkem ega vähem kui kahe sõidukiga - mina ja üks täiesti ohutus kauguses olev rekka. Algul arvasin, et pääsesin traumadeta, aga umbes kilomeetri läbinud, oli

Hommikul mäletasin kuidagi eriti selgelt, et on 1. september. Bussis otsisid silmad koolijütse, valged põlvikud jalas ja astrikimp käes. Ma ei näinud neid ega saanud otsejoones ka aru, mis on valesti. Alles tükk aega hiljem tuli meelde, et siin algas kool juba kaks nädalat tagasi ja astrid ega miskid muudki sügislilled pole siin kunagi esimese koolpäeva põhivarustusse kuulunud. Ah seda kahjutunnet!

Minu maailm pole viimase kahe päeva jooksul avardunud mitte ainult selle võrra, et avastasin akadeemikute kommunikatiivsema poole, vaid mulle on ühtäkki selgeks saanud ka tõsiasi, et joogausk on nendes ringkondades, millega kokkupuutes olen, sügaval sees. Tänases astangajooga klassis märkasin veel ühte endist kursusekaaslast. Siis sattusin köögis rääkima teise endise kursusekaaslasega ja praeguse kaasdoktorandiga, kes ka tunnistas, et hakkas hiljuti joogaga tegelema ning nimetas veel kolmandagi tuttava, kes üsna pikalt joogale pühendunud olevat. Siis veel Triinu huvi jooga vastu ja kui järele mõtlen, siis asjale tegi alguse Heidi SDL-s, kui ütles, et ei saa õllele tulla, sest läheb joogasse. Eks see ole avastusretk sellest sarjast, et näed just seda, mida parasjagu näha tahad, aga ikkagi - hämmastav! Mõned arvavad, et jooga on lihtsalt viimane moevidin, mille vaimustus peagi üle läheb, aga mina sead ei usu. Ma kaldun pigem arvama, et meie maailm on ikka rohkem ja rohkem tasakaalust väl