Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Helsingist London Heathrow lennujaama jõudnud, seal kuus tundi passinud, edasi üheksa tundi üle Atlandi ookeani, Gröönimaa ja üle kogu Kanada lennanud, olin 15.30 kohaliku aja järgi viimaks Vancouveris. Tollis oli üksjagu õnne, sest peale pilguheitu minu passi ja küsimist, kui kaua ma Kanadas olla kavatsen ja mis põhjusel, tuli mul esitada Victoria ülikooli vastuvõtukiri, mille ma olin...uups!... maha unustanud. Õnneks rahuldas tolliametnikku pataka muude Victoria ülikooli logodega kirjade nägemine. Nii et uhhhh, detailidesse nad ei viitsinud laskuda. Nii ma siis olingi vaba jätkama oma tegemisi Kanadamaal. Edasi Victoriasse jõudmine oli ajamahukas, kuid lihtne. Tuli lihtsalt bussi oodata, mis lennujaamast Vancouveri sadamasse viis, kust on praamiühendus Vancouveri saarega, kus Victoria asub. Võrreldes Helsingi ja Tallinna vaheliste praamidega on need Victoria praamid ikka väga aeglased ja nigelad, aga noh, ajab asja ära. Selleks ajaks, kui ma praami peal istusin, oli mu väsimus ka j

Ja nii ma siis olengi suure lombi taha teel. Niipea, kui ma Vantaa lennujaama bussis istusin, oli rahu maa peal. Siis tead, et muuta ei saa enam midagi – ümber mõelda, midagi juurde pakkida või välja vahetada, mis maha jäi, jääbki; tegemata asjade pärast pole mõtet enam muretseda – ei jõudnud, siis ei jõudnud; ja mis kõige tähtsam – oma reisi osas ei saa enam ümber mõelda, protsess on alanud. Mitte kunagi pole ma endalt enne reisi nii palju küsinud: milleks ma seda teen? Mis kuradi pärast on mul tarvis pool oma elamist jälle kokku pakkida ja neli kuud kuskil tuhandete kilomeetrite taga veeta? Sada korda mugavam oleks koju oma asjade keskele jääda ja Javiga koos seda mugavust nautida. Lisaks oleks Tampere kodus oma elu edasi elamine oluliselt odavam ja tõenäoliselt saaks siis ka magister aasta lõpuks tehtud. Mõistlikum, mõistlikum, mõistlikum. Javi ei saa ilmselt senini lõpuni aru, miks mul sinna vaja on minna. Ega ma isegi, lõplikult, aga mul on aimu. Aimu sellest, et minu sees on

Lugenud Raivo J. Raave teksti "Kas sa armastad venelast?" , läks esiti tükk aega mõtlemisele, et mis on õigupoolest selle jutu tuum? Jättes kõrvale teksti konarlikkuse, mis vägisi meenutab mikktitmalikku faktide kuhjamist otseste seoste tekitamisesse vaevumata, ja grammatika- ja faktivead, oli seal siiski miskit, mis sundis kohati kaasa noogutama ja ergutas edasi mõtlema. Ma arvan, et Raivol on õigus, et meie eestlane vs venelane probleemid tulevad jäigast emotsionaalsest vastandamisest armastan-vihkan skaalal. Kuna me oleme otsustanud ajaloole viidates venelasi mitte armastada, siis ei olegi justkui midagi muud järel, kui et vihkame. Oleme nii uhked oma ajalooteadmisele, meie, st eestlaste tõlgendatud ajaloole (kuid see, et aja lugusid on mitmeid ja teiste eestimaalaste omad võivad olla erinevad, pole selles kontekstis kõige olulisem) ja mäletamisvõimele, et sellest saab inimestevaheliste suhete A ja O. Ajalugu kustutada ei saa. Ei peagi. Aga kas meie eesmärk ei peaks ajaloo

Kujutage ette, et te töötate innovaatilisi IT-lahendusi pakkuvas ettevõttes. Te olete seal töötanud 3 aastat ja ühe kuu. Olete näinud ühe tiimi teket, selle 7-liikmelise mikrokeha kasvamist mingi 132-liikmeliseks makroks. Jah, olete näinud grandioosset organisatsioonilist arengut. Paraku kvaliteedi asemel saab siin rääkida ainult märkimisväärsest kvantiteedi kasvust. Selle IT-firma arvutipark on järkuvalt võrreldav umbes 1998. aasta suvalise Eesti väikeettevõtte võimalustega. Minu käte vahel on näiteks juba kaks arvutit surnud. Ilmselt heidab ka kolmas lähiajal hinge. Surnud asendatakse lihtsalt surmaeelikutega. Andmebaas, mida me kutsume hellitavalt Kvaliteedikeskuseks, muutub päeva teiseks pooleks nii aeglaseks, et kahju hakkab tema katkendlikest hingetõmmetest. Iga kliki järel on mõistlik viis minutit lihtsalt lakke vahtida ja jumala eest mitte ühtegi lisaklikki teha - see võiks viia kogu kupatuse kokkujooksmiseni ja järgepidevatele restartidele. Hommikust õhtuni restartimise eest m

Kahekesiolekuhetki õpid hindama vaid siis, kui selleks mitu nädalat võimalust pole olnud. Ämm on edukalt tagasi Hispaaniasse lennutatud :)

M õnikord tundub, et elu on ebaõiglane. Näiteks mõned meist töötavad ja õpivad, õpivad ja töötavad. Esimest teise ja teist esimese nimel. Võibolla lollusest usume seda, et õppimine viib meid kunagi-kunagi... hmm, kuhu?...helgema tuleviku poole? Lõppkokkuvõttes rebime end sellega pooleks. Garantiisid aga pole. See südamepuistamine siis sellest, et ilma jäänud (põhjenduseta) kahest stipendiumist, mida ma Kanada õpingute jaoks nii-nii väga vajan, olen ma kaotanud igasuguse tahtmise sinna minna. Paistab, et Kanada ei armasta mind, näitab hoopis hambaid ja küüsi. See väsitab. Ja paneb küsima: kaua veel? Pealegi nägin ma eile töökuulutust, mis on justkui minu jaoks kirjutatud. Tallinnas. Aga Javi on nii armas - omal viisil, kuidas ta püüab mind lohutada :)

Eelmisel sissekandel oli funktsioon ka, umbes nii nagu vihmavarju kaasavedamisel päikeselise ilmaga – et kui vead, siis hoiad vihma ära, kui suure häälega pasundad, siis lähevad asjad teistpidi. Et see loodusseadusena ei kehti, selgus juba teisipäeva öösel. Magama sain kell üks öösel, tõusta oli vaja 4:30 varahommikul. Magasin lühikest ja rahutut und, aju vist üldse uneasendisse ei jõudnud, sest iga natukese aja tagant mäletan end fikseerimas, et kurat, sajab, sajab veelgi tugevamalt. Üles tõustes ja viimaseid asju kaasa pakkides hoidusin aknast välja vaatamast – parem oli mitte teada, kui palju täpselt sajab. Selles olin aga ette kindel, et vihmakeep oli kasulik ost ja üks suur prügikott rattakoti kaitseks läheb kindlasti käiku. Kui ma alla trepikotta jõudsin ja oma ratta kuurist välja vedasin, siis ma püüdsin ikka veel mitte vihmast mõelda, vaid keskenduda sellele, et kui ma nüüd käbelt ei tee, siis läheb uhamiseks, et rongile jõuda. Viimaks olin ma ratta selja – kilepüksid jalas, ki