Elu läbi pilusilma
Ma olen jälle haiguslehel. Täitsa kummaline kohe, et see nüüd nii sagedasti juhtuma hakanud on, pole nagu varem kombeks olnud. Ühesõnaga, juba laupäeval siis vasak silmalaug sügeles ja sügeles, Javi aga ütles, et näha pole midagi. Siis käisime Lindal-Henkkal külas, jutustasime ja saunatasime seal, ning sügelus sai unustatud. Pühapäeval aga sama lugu ja mulle tundus, et seda punetust oli justkui rohkem. Õhtul enne magamaminekut mõtlesin siis veel preventiivseid meetmeid kasutada ning tegin silmale kummelikompressi. Hommikul pidin 5.55 tõusma, et kl 7 Turku rongile jõuda. No ja oli see alles avastus, et kogu silmalaug oli niimoodi üles paistetanud, nagu oleks seestpoolt paksult vatti täis topitud, punetas ja kipitas takkaotsa. Siis sai otsustatud, et tööle niimoodi ikka ei minda, hüppasin hoopis ratta selga ja teistkordne külastus kohalikku arstipunkti. Suunati silmaarstile, see vaatas näkku, kergitas laugu, sõnas, et nüüd vaja antibiootikumikuur teha ja pisti retsepti mulle pihku. Üle m