Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Olen aegajalt mõista andnud, et Axel on magamisega sisuliselt sünnist alates kimpus. Oleme ikka ja jälle üritanud midagi muuta, vahel mingeid edusamme näinud, vahel tagasilangusi kogenud, vahel järeleandlikumad olnud, vahel püüdlikumad. On olnud erinevaid aegu, paremaid ja halvemaid magamise perioode. Päevaunedega on laias laastus kõik korras, sest see on osa väljakujunenud rutiinist, et viime ta kaks korda päevas vankriga õue ning siis uinub ta koheselt ja magab väga hästi 1-2 tundi jutti mõlemal korral (sellest siis 30-40 õues jalutuskäigu ajal ning ülejäänud pool tunnikest või vahel koguni 1,5 tundi rõdu peal). Läbi nende 11 kuu on püsivaks probleemiks ööuned, sest meie laps ärkab öösel üles, aga magama ei oska enam iseseisvalt jääda. Soovitatakse tungivalt, et laps jääks magama oma, mitte vanemate voodis, et lapsel oleks kindlad magamajäämise rutiinid, et magamamineku ja söömise rutiinid hoitaks kindlalt lahus, et last teatud vanusest alates enam öösiti ei imetataks. Eks me oleme p

Meie eilse 11-kuuse kõige suurem samm 10nda elukuu jooksul oli see, et ta õppis end sujuvalt voodist põrandale libistama. Vaid üks väike tööõnnetus ongi juhtunud, isegi pimedas on toas toimib kõik ideaalselt justkui refleks. Algul sai talle "pepu ees, pepu ees" korratud, sest ikka kippus pea ees üle voodi ääre upitama, aga kiirelt sai aru, et emme jutul on mõtet. Nüüd käib asi käbedalt ja alati õigesti. Voodis lokeeritakse end käbedalt "pepu ees" asendisse, upitatakse jalad üle voodiääre, jalad puudutavad maad, väike rahulolev naeratus, ja siis juba kiiresti vuhisedes teise tuppa oma "maailma tähtsaimate tegevuste" juurde. Kui veel saaks selle ka kiiresti selgeks, kuidas ühe hooga köögis emmele-issile hommikusöök valmis klopisida, siis võiks mina enda õpetamisoskuseks 5+ panna. Ilmselt kulub selleni veel natuke aega. Eile tõdesin, et minu praeguse hetke kõige lemmikumad kehaosad Axeli juures on tema käed, täpsemalt need pisikesed pehmed käeseljal olevad