Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Jõudnud Delhisse tagasi ja veetnud järgmise päeva kuni Goa lennu väljumiseni Mugeshi seltsis mõnesid Delhi vaatamisväärsusi külastades, jätsime Mugeshiga hüvasti. Ma loodan südamest, et tal ja tema perekonnal läheb hästi. Et ta suudab teoks teha oma unistuse – osta isikliku auto, millega turistidele oma äranägemise järgi kõige paremat teenust osutada, ja saada lahti sest šaakkallikust reisibüroost. Loodetavsti suudab ta teenida piisavalt raha, et oma tütardele korralik haridus võimaldada ja nad headele meestele anda. Kuna reisi esimene ots oli äärmiselt väsitav nii füüsiliselt kui vaimselt, siis Goa turistide mekast ootasime eelkõige lõõgastumist – et saaks esialgu vähemalt aja maha võtta ja lihtsalt olla. Kuna lõpuks jätsime lausa 11 päeva Goale, siis plaanisime poole ajast Põhja- ja teise poole Lõuna-Goa randadele pühendada. Meil oli ükskõik, mis järjekorras ja kuhu me Goas reisime, aga Goa lennujaama sõbralik, aga kindlameelne turismiinfo töötaja proua Fernandes veenis meid,

Ülal: Taj Mahali külastus koos "fännklubiga". All: Kuumaga toimetulemise protseduurid Delhi kesklinnas.

Vaesus ja rikkus. Jaipuri, Agra ja Delhi erinevate valitsejate ja valitsusaegade arhitektuur ja kogu kultuuripärand oli äärmiselt huvitav, iseäranis muidugi Taj Mahal ja selle saamislugu, kuid kõige muljetavaldavam on minu jaoks ikkagi lihtsate inimeste elu – kuidas inimesed oma elu mõtet ja õnne olemust mõtestavad, millest unistavad ja lihtsalt, kuidas nad igapäevaeluga toime tulevad. Vaesuse ja naeratuse seos on kummastav. See vaesus, mida külade vahel ja ka linnatänavatel näeb, on äärmuslik. Inimesed elavad üsna primitiivselt – sisuliselt ehitusjääkidest ja kõigest looduslikust kättesaadavast materjalist kokkuklopsitud hurtsikud, räpasus, rämpsuhunnikud, vett ja ilmselt isegi kempsu kodus pole. Naised kannavad veeanumaid pea peal küla ühistest veevõtupunktidest koju. Teisal näeb jälle naisi, kes samal viisil haohunnikuid vedivad. Inimesed nälgivad. Samal ajal on lehmad pühad – neile kuhjatakse ette kõige paremat toitu. Inimesed on kõhnad ja sitked, lehmad kohati lausa ümarakesed. T

Ülal: Mina koos Mugeshiga. All: Igapäevane bussiliiklus.

Mugesh. Nii me siis kohtusimegi Mugeshiga, kellest sai meie sõber ja reisijuht järgnevaks kolmeks päevaks. Tore naljanina ja suur viskisõber, kes kandis kogu aeg kriitvalget sohvrikostüümi šokolaadipruunil nahal. Oma 36 eluaasta kohta nägi ta päris poisike välja, aga on kolme tütre isa ja abielus pool oma elust. Mugeshi seltsis õppisime palju kohalikust elust – tavaliste inimeste elust, poliitikast, religioonist. Teekonnad Jaipuri, Agrasse ja tagasi Delhisse, mis ühtekokku moodustavad kuulsa Kuldse Kolmnurga, polnud distantsilt küll pikad, kuid aega võttis 200-300 kilomeetri läbimine vähemalt 5-6 tundi. Tihti istusime liiklusummikus ja reismine oli vaatamata autos pidevalt töös olevale konditsioneerile väsitav. Liiklus. Nelja-, kolme- või kaherattalisi mootoriga ja mootorita asjanduste vikerkaar. Auto oleks neist enamiku kohta väga palju öeldud. Enamik on otstarbelt küll transpordivahendid, kuid näevad välja nagu käsitsivalmistatud. Liiklus on muidugi vasakpoolne nagu Inglismaal ja s

Reisieelne aeg läks nii kiiresti, et eriti ei jõudnudki end Indiasse mõelda ega asjade kulgemise üle ette muretseda. Tjah, seesuguseid pingutusi muidugi tegime, et uurisime indialastest töökaaslaste käest eluolu ja praktilisi asju ning kappasime arstide vahet, et adekvaatset pilti saada, mis kõigist neist "hädavajalikest" ja ülikallitest vaktsiinidest see eluliselt oluline ikkagi on. Siis veel muidugi viisa, aga ka Goa majutust üritasime planeerida, kuigi tulutult. Etteruttavalt öeldes - tegelikult oli isegi hea, et me liiga palju energiat reisieelsesse planeerimisse ei pannud, mingeid garantiisid ei ole ja nagunii oleks kõik vastupidi välja kukkunud. Sisuliselt olime keskööl Helsingist Delhisse maabudes justkui vette kastetud kassipojad - ilma mingi konkreetse pidepunktita, kus me selle öö veedame ja kuidas praktiliselt edasi tegutseme. Esialgu olime õnnelikud selle üle, et pagas teel kaduma polnud läinud ja me ühes tükis Indias olime. Mõjutatuna varasematest kogemustest,

Ja ongi lood lõpuks niikaugel, et puhkus on alanud. Kui mmmõnus! Esmalt nädalake t a l v e puhkust (jajah, lugesite õigesti!) ja siis kuu veel õppepuhkusena. See ei ole tegelikult veel kohale jõudnud, et nüüd on see koolikrempel seljataga. Ses mõttes, et loengutega on ühel pool. See väsitas viimasel ajal tõsiselt, et nii ontlikult loengutes tuli käia. Jäänud on veel kaks viimast esseed ja magistritöö, mis tööprotsessina võivad siiski suht pikaks kujuneda, kuid see mind ei morjenda hetkel. Igatahes olen andnud lubaduse mustandiga enne Kanadasse minekut lõpule jõuda. Lubadusi antakse selleks, et neid murda, kuid usku lubaduste täitmise võimalikkusesse pole veel kaotanud :) Ja kõigele paneb täpi peale muidugi see, et kuni juunini olen prii ka töölkohustustest :) Ehk siis aur mais ainuüksi magistritöösse! Esmalt aga ajude puhastus. Reedel seljakotid selga ja maailma avastama - seekord Javiga koos ja Indiasse! Nulliümbruse temperatuurid, mida nädalavahetuseks siinpool jälle lubatakse, asend

Põrgu päralt, kas ma näen ikka õigesti või olen hulluks läinud? Just veidi aega tagasi pääsesin oma Toefl online skoorile lõpuks ligi: 27+26+23+24=100, vastavalt siis lugemine-kuulamine-rääkimine-kirjutamine (iga üksus max 30). Ei muud midagi, kui et minu maailmapilti on jälle kepiga auke sisse torgitud! Vot mõned asjad siin elus üldse ei muutu kohe - näiteks see absurdselt vale enesehinnang eksamite järel. Millegipärast on see ikka ja alati nii olnud, et kui mul peale eksamit saba rõngas on, siis hindajale ei paista mu töö erilist muljet avaldavat, ja vastupidi - põdemine toob kaasa pärjamise... Nii et löön oma silmad maha kõigi ees, kellele soigusin, et see lugemise osa oli hullem kui surm ise ja muud seesugust. Aga mis on tähelepanuväärne - rääkida ma ikka eriti veel ei oska, olenemata sellest, et olen seda nüüd 3 aastat ja 3 kuud vahetpidamata praktiseerinud :P

Ruta ja Neli, kaks särtsakat leedu tüdrukut, sõitsid koju tagasi ja nüüd on meil siin kummaliselt vaikne. Nende siinolekut meenutavad veel kaks kokkukorjamata aset ja siis muidugi terve vikerkaar sündmusi, mis nendega koos kahe päeva jooksul läbi sai elatud. Tunnen Rutat oma Tamperre tuleku algusaegadest, kui mõlemad siia vahetusse sattusime ja Erasmuse elu elasime. Kui ta Vilniusesse tagasi sõitis, meie kontakt säilis. Uuesti nägime eelmisel sügisel Vilniuse maratoni aegu. Nüüd siis jälle siin, Tamperes. Ja Nelit tunnen kaks päeva. Tüdrukute siinolek viis mind jälle kord vanadele teeradadele. Põnev, et kohad ja asjad, mis mulle on igapäevased, omavad tagasitulijale sümboolikat - ülikooli arvutiklass, Lappinkaari köök, liiklusmärk, Groove, Cafe Europa jne. Koos uuesti läbi elades hakkasin ka ise teatud paiku ja esemeid sümboolseks pidama. Sest igal neist on oma lugu, selline, mis omab tähendust vaid siis, kui jälle kord kokku saadakse.

Üht koma teist on vahepeal juhtunud, tähendusrikkamat ja ka -vaesemat, aga samaväärne elatud elu on see ikka. Valitsusest ja valitsemisest. Võttis aega, mis ta võttis, aga nüüd on ta siis paika pandud. Kolm naisministrit - polegi paha. Huvitav või mitte, aga jällegi jagati naissoole pehmeid valdkondi - kultuur, sotsiaalia ja rahvastik. Emand Jänes muidugi murdis oma esialgset lubadust ja platseerus Tartu raeproua tooli asemel ikkagi valitsusse. Eks teda siis k u t s u t i jälle, tehti ettepanek, ja tema kena inimesena tuli parteile ja Eesti rahvale vastu. Tore eks. Maripuu Marit ei kommenteeri - veel. Urve Paloga on seesugune kogemus, et kunagi kui tegin Tartu ettevõtluse intervjuusid, siis oli tema üks neid firmajuhtidest, keda intervjueerisin. Mäletan seda kui väga positiivset kogemust - intelligentse inimesega on ikka meeldiv vestelda. See, et ta poliitikas verivärske tegija, mind üldse ei häiri. Küll aga see, et ta nüüd just rahvastikuministri portfelli vedima peab... Nõustun täi