Õnnelik argipäevas
Kuu aega Kanadast tagasi. Tegelikult tundub see elu seal praegu valgusaastate kaugusel. Kuskil väga kaugel, väga ära. Muinasjuturaamat, mis sai läbi ja on nüüd riiulile teiste kõrvale seisma seatud. Inimesed, kes mind pole pikka aega näinud, küsivad endiselt, et kuidas Kanadas meeldis. Ma ei oska midagi muud öelda, kui et väga meeldis. Aga mulle üldse ei meeldi selgitada, miks ja kuidas. Mitte kunagi ei leidu ju sõnu, millega oma mõtteid täpselt edasi anda. Ja kas need mõtted just nii täpsedki on? Ja siis nad küsivad, et kas sa sinnajäämisest ei mõelnud, miks ei jäänud? No mida ma oskan siin vastata? Üks legend, mis enamiku ajast tundub üsna õige, räägib sellest, et ma olen aru saanud, et minu elu on praegu siin, kus ma olen. Või õigemini, ma mõtlesin selle asja enda jaoks selgeks juba seal. Et jah, mingis mõttes ma tohutult nautisin elamist multikultuurses ühiskonnas sõna selles tähenduses, et kõik on seal suht-koht võrdse olelusõigusega ja keegi ei saa sinu õiguste kohta teha järeldu