Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Ja lõpuks ta siis sündis, see meie väike ime! POISS - 3080 g - 47 cm - KALAD - VESIDRAAKON... Täna läheb kaheksas päev maailma uudistamist. Meie juurde tulemiseks valis ta esmaspäeva, 20.02.2012 varahommiku kell 5.39. Oli ilus päikeseline talvepäev, lumi säras, jääpurikad helkisid Tampere sünnitushaigla katuseräästas, rääkis Javi mulle. Ei tea mis põhjusel, kuid ma soovisin salamisi, et ta ei sünniks enne veebruari 20ndaid kuupäevi, ja nii ta siis kannataski oodata. Sündis ajaliselt nädal varem, kui oli ennustatud sünniaeg. Vaimselt olin küll valmis selleks, et sünnitus algab pigem hiljem kui varem – kuna mingeid tuhude eelproove polnud käinud ja esmasünnitused pidid ikkagi sagedamini hilinemisega olema –, aga tagantjärele mõeldes on suurepärane, et varem – nii jäi ära pineva ootamise aeg. Eelmise pühapäeva õhtul polnud veel mingeid märke sellest, et sünnitusest võiks lähipäevil juttugi olla. Ei saa küll öelda, et oleks mingisugune eelaimdus olnud, kuid mingi alateadlik instinkt mind v

Mulle meeldiks, kui peale ACTA-t tuleks eestlased jälle tänavatele, sest põhjust on küllaga. Mulle meeldiks, kui meie inimesed oleksid häälekamad ja näitaksid konkreetsete tegudega, et valitsus ei saa nende peale vilistada ja antud lubadusi kogu aeg ära võtta. Kui tahate, naerge põlastavalt ja kutsuge seda Kreeka tegemiseks, aga psühholoogilisel tasandil on see mõjuvam, kui kodus targutada ja lõpuks kibestusest kalestuda. Jälle kord üritatakse väevõimuga ja rahvast kuulamata läbi suruda seadusesätet (töötuskindlustuse kaitse ulatus), mis kammitseb oluliselt Eesti tööinimese õigusi ja vabadust. Jutt siis sellest, et kompensatsioonid töötuskindlustuskassast ei laiene muudele töösuhte lõppemise juhtudele, kui koondamine. Jah, nad väidavad küll, et midagi, mida pole olnud, ei saa ära võtta, kuid ometigi võetakse ära midagi, mida on lubatud. Ja lubatud sai seda juba millegi muu äravõtmise hinnaga. Mind hämmastab see olukord, et meie tööinimestel on nii palju kohustusi, aga võrreldamatult vä

Ja nii ma siin nüüd ootan ja ei oota ka... st kuna kõhubeebi on praeguseks oma pea kõvasti ära fikseerinud ja surub mu põiele nii et vähe pole, siis on selliseid päevi, kus ma mõtlen, et lihtsam oleks kas vetsus elada või endale pampersid osta, kui milliliiter milliliitri kaupa oma kehavedelikke väljutamas käia... rääkimata sellest, mis tunne on -20 kraadiga end selles olukorras õue jalutama sättida. Siis ma tõesti mõtlen, et palun sünni parem kohe juba! Parematel hetkedel aga, ja neid on palju-palju rohkem!, loodan ikkagi, et beebi veel oma soojas koopas elab ja natuke kannatab, et me jõuaks kevadele lähemale. Eks ma ole egoistlik ka ikka, mõeldes sagedasti, et see ja see asi nõuab veel tegemist, las ma lõpetan ära... Ehk siis on nii- ja naapidi mõtlemist ja üldse mitte mingisugust füüsilist tunnet veel, et sünnitusega võiks peagi silmitsi seista. Ohjaa, see sünnitus... inimesed kipuvad ikka küsima, kas ma kardan. Ja mulle tundub, et õige vastus peaks olema, et kardan hirmsat moodi, s

... tegelema peaks millegagi, mille tähtaeg läheneb? Loomulikult leitakse, et vana blogikujundus on lõpmatuseni ära tüüdanud. See siin oli mulle meeldivaim/sobivaim, mille Bloggeri mallidest leidsin. Oleks mujalt veel otsima hakanud, oleks vabalt võinud päeva veeta.

Magamistuba sai lõpuks ümber tõstetud ja nüüd on pärdikul koht, kus magada. Tegelikult on valikuid isegi kaks - kas see valge KELA pappkarp-voodi (seesama, mille sees KELA saatis meile 140 euro eest beebivarustust), kus nii mõnedki soomlased pidid oma esimesed elukuud mööda saatma :) Või siis see alumine beebihäll. Miskipärast on tunne, et meie pärdik läheb sundkorras viimasesse :) PS. Ja muidugi pole voodilt vastu vaatav läpakas väheoluline ega juhuslik! See tüüp on oma lühikese 13-kuuse eluea jooksul viibinud garantiis juba 4 korda. Tekib kerge seos... just nagu haiglane beebi, kes on pidevalt lastehaiglas ning kogu aeg loodad, et kasvab neist haigustest välja. Või siis, päris aus olles, ma iga kord loodan, et nad viimaks nõustuvad selle "haige beebi" lõplikult välja vahetama. Aga ei... arvutibeebil on välja vahetatud aku ja kaks korda emaplaat. Üldiselt on diagnoos: teie poolt kirjeldatud vigu ei suudetud tuvastada. Ela siis sellisega! Mis ei tähenda muidugi, et ma ei tunn

Jälle kord äratus kell 4.30 v6i (hmm, eestikeelne klaviatuur keeldub jonnakalt töötamast) midagi sellist ning täiesti lootusetu yritus uuesti magama jääda. Leidsin, et loen parem veidike Merit Raju "Leia oma teed" , mida on olnud sobiv just pisikeste tykkide kaupa maiuspalaks hammustada - on hea asi ja seepärast lingin ka, toetades nii loodetavasti selle turundust. See on soe ja inspireeriv lugemine, täitsa minu asi, mis v6iks yhel päeval hingele koputada ja öelda, et v6ta uuesti kätte ja leiagi see oma tee... sest eks need asjad on aegajalt päevakorral olnud... aga huvitaval kombel olen ma oma praeguste valikutega sinas6ber, isegi 6nnelik ja rahul, ei kibele millegi uue poole... kuigi v6imalik, et kui see doktorantuuriperiood ykskord l6pule j6uab (KUI j6uab), siis ongi ees uued valikud, ka sellised, kus peaks päris iseenda tööandja ja peremees olema, täiesti aktuaalne teema. Praegu on aga hea ja 6ige just nii nagu on. T6tt öelda oleks v6inud selleks ööks kyll m6ne igavama le

Nagu juba lugematul arvul öödel, keerutasin end mingi aja tagant ühelt küljelt teisele, otsides vahepeal voodis taga jalgade vahele toeks ja pingeleevenduseks käivat patja, mis aegajalt plehku pistab. Tegin ära ka kohustusliku öise vetsukülastuse. Ja siis ühtäkki oli kell 3 öösel uni läinud, tee mis tahad. Eks on seda viimaste kuude jooksul ennegi juhtunud, et ärkan mingil täiesti suvalisel ajal vastu hommikut ja uinuda enam ei saa - kas toksib keegi kõhus või piinab ootamatu nälg. Täna polnud põhjuseks ei üks ega teine, aga und enam ei tulnud. Vedasin end hoopis arvuti juurde mõttega, et las ma siis natuke tegutsen, nii kaua, kui väsimus ja uni jälle tagasi tulevad. Ja niimoodi keset ööd laualambi valguses arvuti taga toimetades tabas mind suur õnnetunne - mõelda kui tore, et ma saan täiesti suvalisel kellaajal teha, mida hing heaks arvab, ning mitte kuskil ei piina mõte sellest, et tuleks magada, sest midagi ootab hommikul ees. Praegu on just nii, et mitte mingeid konkreetseid ega ed