Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Meil läheb nüüd juba peaaegu et kl 17.30 pimedaks ja hommikul kl 6 on suhteliselt hämar, mis välistab minu puhul hoobilt selle imelise hommikuse energilisuse, mida esimestel kuudel tundisin. Ma ikka ei väsi imestamast selle üle, kuivõrd vastupidi ja teistmoodi on kõik maailma teisel poolel. Ja samaaegselt ka samamoodi. PS. Otseloomulikult on mul mokk villis peale merel tuultega flirtimist. Javigi siin pakkus, et tegemist on reisisündroomiga, viimasel ajal õigupoolest küll rohkem reisi järel- kui kõrvalnähuga. No ei tea... paljud reisid lihtsalt sisaldavad rohkem päikest ja tuult kui seda igapäevaelus on. Lõbuelu nõuab ohvreid. Oh elukest!

Austraalias on kombeks nii, et kui riigipüha langeb nädalavahetusele, siis on järgnev esmaspäev vaba päev. Anzac Day’d ehk esimeses maailmasõjas hukkunud austraallaste ja uusmeremaalaste mälestuspäeva peeti möödunud pühapäeval, 25. aprillil ning seepärast saimegi omale pika nädalavahetuse. Seoses 1. mai ehk tööliste pühaga on kohe ka järgmine esmaspäev vaba, nii et lausa kaks järjestikust pikka nädalavahetust. Ning meenutagem, et 26. jaanuaril oli Austraalia Day ja aprilli alguses 4-päevane lihavõtete pidustus! 14. juunil ootab ees Queen’s Birthday (kuninganna sünnipäev) ning 11. augustil Royal Queensland Show (ehk Ekka, mis tõlkes võiks olla Queenslandi kuninglik näituste päev) ja siis on pikk-pikk töö rügamise periood kuni jõuludeni. Ent selle pika nädalavahetuse juurde nüüd. Käisime tehnikaülikooli purjeklubiga seiklemas. Programmis lubati paari päeva üksikul saarel ( Big Woody saar asub Great Sandy väinas maismaa ja suure-suure Fraseri saare vahel), veesporti ja head seltskonda. A

Kunagi enne maailma teisele poole tulekut lugesin Gilberti raamatut "Eat. Pray. Love" (eesti keeles "Söö. Palveta. Armasta" vististi). Oli raamat oma koha peal sellel järjekordsel eneseotsingute ja SUURTE TÄHTSATE KÜSIMUSTE eluperioodil. Täna ma sain 8 dollari eest Gilberti "Committed" omanikuks. See tehing on päris tujutõstev mõeldes, et poodides müüakse seda 35+ dollariga. Aga selle lugemine on maiuspala, mida ei saa enne, kui supp ja praad on ära söödud :)

Kaks päeva peaaegu lakkamatut vihmasadu. Trenniriided said kunagi teisipäeva hommikul rõdule kuivama-tuulduma, aga ma pole veel tabanud hetke, millal need sealt niimoodi ära korjata, et otse ei tilguks enam. Natuke irooniline on see kõik mõeldes faktile, et Queenslandi kutsutakse päikesepaiste osariigiks. Auto numbrikilpidelgi ametlikult kirjas ju! Kahtlustan, et oleme valinud erandliku aasta Brisbane'is elamiseks. Just siis, kui siin sajandi vihm maha valgub. Juhtub ikka! Praegu näiteks jälgin põnevusega Sunshine Coasti ehk päikesepaisteranniku ilmateadet eelolevaks nädalavahetuseks. Meil konkreetselt plaanis ülikooli purjeklubi 3-päevane matk Big Woody saarele, mida ei tahaks mingi hinna eest lausvihmas ja läbivettinud telgis veeta. Juba ammu teame, et ilma järgi sellel maal (või siis vähemasti Brisbane'is) plaane teha on täiesti mõttetu üritus. Ajad end asjatute ootustega lihtsalt närvi. Ookeani ja hoovuste ja mille kõige mõjusfääris mõtlevad vihmapilved oma trajektoorid päe

/Suvaline pilt sellest allikast./ Kindlustame siin vaikselt tagasitulekut põhja. Alles aprill, aga meie ostsime juba lennupiletid Madriidi. Haa! Piletid on praegu väga soodsad, pole kunagi odavamalt Madriidi saanud, peab ütlema. Kusjuures mul on harukordne võimalus lennata Tallinnast, kust pole ükski minu senise elu lend veel alanud :) Javi lendab varem Finnairiga, mina aastavahetuseks Lufthansaga. Valmistame Javi emale heameelt sellega, et oleme seal veel 6. jaanuaril ehk Reyes Magose ehk kolmekungingapäeval, mis hispaanlastele on äärmiselt oluline. Olen vist varemgi maininud, et seal ei saada jõulukingitusi mitte 24. või 25. detsembril, vaid just kolmekuningapäeval. Just äsja broneerisin veel teisegi lennu. Seekord Poola, oma hea sõbranna Kasia pulma. Kuna pulm on kohe järgmisel päeval, kui meie Austraaliast tagasi peaks jõudma, siis läheb asi logistiliselt veidi raskeks, aga ehk saab hakkama. Air Baltic lendab õnneks Tamperest. Nii saab reedel veel pagasi koju toimetatud ja siis la

Veetsin Facebookis kasutult aega ja täiendasin oma Travelmapi ehk reisikaarti. See näeb välja selline: PS. Austraalias ja Venemaa kohal olevad rohelised (suurendusklaasi oleks siin muidugi vaja) mummukesed on need kohad, kuhu plaanis järgmise 2 aasta jooksul minna. Eks näis, mis välja kukub, eriti Venemaaga seoses ;) Aa, ja siis on seal veel suuremaid sinakaid mummukesi (Kanadas ning Põhja- ja Lõuna-Euroopas), mille märkisin kunagi lemmikkohtadene. Eks võite arvata, mis kohad need on ;)

Kahtlustan, et sipelgad on minu läpaka sisse pesa teinud. Miks muidu on neid kogu aeg just läptopi ümber askeldamas leida? Nad on sellised mikroskoopilised ja iseenesest mind ei häiri, aga ikkagi, nad võivad seal mingid klemmid kokku jooksutada, juhtmed läbi hammustada või mingi muu vusserduse korda saata. Küsisin Javilt, kas on võimalik, et sipelgad mu läpakas elavad? On küll. Igaks juhuks küsisin arvutispetsist sõbra Ove käest ka üle. Jajah, sipelgad armastavad sooje mõnusaid kohti, nii et absoluutselt võimalik, et nad su läpakas elavad. Sain soovituse kiiremas korras kõik andmed irdkõvakettale kopeerida ja siis läpakas lahti võtta ja puhastada. Aga ma ise ei julge, palun Javil see operatsioon ette võtta.

Ma ärkasin, jõin klaasi piima, pesin hambad ja jalutasin joogatundi. Kool on siinsamas West Endi alguses, kõige rohkem 5 minutit jalutada. Olen nüüd juba kaks korda käinud hommikul kell 7 algavas hatha-jooga tunnis, mida juhendab Rebecca. Mõlemal korral sain suurepärase energia ja elurõõmu sisse. Minu jaoks pole paremat viisi tegusat päeva alustada. Pärast käisin veel juurviljapoest läbi. Ostsin imeodavaid tomateid, rohelisi ube, pirne, šampinjone, mõned avokaadod ja ploomid. Astusin kodu poole, päike säras soojalt, inimesed istusid juba tänavakohvikutes hommikused kohvitassid ees. Mina naeratasin neile ja nemad mulle.

Veel veidi Austraalia koolivormide teemal. Ma olen päris palju selle koolivormi peale mõelnud, sest näen seda kogu aeg majaesises pargis, kus kohaliku kooli õpilased kehalise kasvatuse tundi peavad. Sportimiseks on üks vorm, ülejäänud ajaks teine. Nii nagu ma aru olen saanud, kehtib nõue koolivormile kõigis koolides, kuid selle vahega, et tegumood ja värvid veidi varieeruvad. Kuna mul on nõuka aja koolivormist omad mälestused, siis ma ei leia, et koolivorm on midagi sellist, mis üksmeelset heakskiitu pälvib. Pigem ikka vastupidi. Selgus, et ka siin on eri aegadel vaieldud koolivormi vajalikkuse üle. Nt 1998. aastal oli Queenslandi osariigis päris aktiivne arutelu selle vajalikkuse üle. Kuna 12 aastat hiljem on koolivorm norm, siis võib järeldada, et koolivormi pooldajad jäid peale. Viis argumenti, mis koolivormi kaitseks välja tuuakse on järgmised: 1) turvalisus (asjasse mittepuutuvate inimeste ärahoidmine kooli territooriumilt), 2) uhkus (kooli imidž), 3) võrdsus (kõik õpilased on võr

Ma ei tea, kus mina enne Austraaliasse tulekut elanud olin, aga vähemasti mul polnud Austraalia ja nahavähi vahelist võrdusmärki välja kujunenud. Siin aga sai peagi selgeks, kui domineeriv see seos on. Ilmselt ka õigustatult (vt ingl k statistikat ). Kui päris täpne olla, siis esimest korda mõistsime, et mingi imelik värk siin selle päikesega on, Uus-Meremaal. Siis kui päevituskreemi otsisime ja mitte kuskilt midagi alla faktor 30 ei leidnud. Kui apteegist küsisin, et miks madalamat faktorit pole, siis öeldi, et oi – siin ei kasuta keegi mitte kunagi midagi madalamat, sest päike on nii intensiivne. Kehitasime õlgu, ostsime selle faktor 30-ga kreemi ära, aga ikka nagu väga ei uskunud seda juttu või vähemasti ei leidnud, et meil selle tõsise asjaga midagi pistmist peaks olema. Mäletan, et kommenteerisime isekeskis midagi selles suunas, et vaata, siin on nii palju šoti juurtega punapäid, kel hästi palju tedretähne ja ju siis neile on rohkem kaitset vaja. Aga meile kindlasti mitte! Siis tu