Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Tegin väikse jalutuskäigu maja kõrval metsas. Toppisin pihuga pohli suhu ja hingasin värsket õhku peale. Pikaajalise linnamelu järel kulus see hästi ära. Adusin jälle kord, milles peitub siinse sügise võlu - istud järve ääres kivil, päike vähehaaval loojumas, sooja endiselt mingi 16-17 kraadi ja tajud, et kõik asjaosalised naudivad momenti. Üle järvekalda näed rahulikult kala näkkamist ootavaid kalamehi, kuskil sulistavad pardid, kes on koeraga jalutamas, kes teeb kepikõndi, kes sörkjooksu. Ja keset septembrikuud ujumine on justkui loomulikkus ise. Naeratuse tõid suule mõlemad - paarkümmend minutit rahulikult vees mõnulev vanaproua ja 4-aastane porgandpaljas tüdrukutirts, kes küll kiljus, kuid aina ja aina vette tagasi sumas :)

Tead, vahel on nii imeliselt mõnus tunne jälle kord kodus olla. Hommikul üles tõustes viib suu kõrvuni see, et see on sinu päris oma voodi. Ei pea kohvripõhja sukelduma, et sest tohuvabohust midagi kõlbulikku selga leida, ja kui kohe mitte ei viitsi, siis võid särgiväel kasvõi õhtuni ringi asjatada, ilma et keegi imelikult vaataks. Kui kõht tühjaks läheb, astud aga vapralt oma külmkapi poole ja õngitsed sealt midagi. Mmmõnus! 6. august oli see päev kui ma oma uhiuue tumeroosa (heheh) kohvri kõige esmavajalikuga kuni septembrini kokku pakkisin ja Tallinna poole teele asusin. Esmalt asjalik suvekool Tallinnas, kus Laura ja Riin öömaja pakkusid. Siis vaid päevakeseks Virumaale. Sealt tagasi Helsingisse ja otse lennujaama. Järgmine sihtpunkt oli juba Türgi. Mõned päevad Istanbulis, siis nädalaks Sakaryasse, nädalaks Fethiyesse ja Istanbuli tagasi. Korraks tagasi Soome, et kohver tühjendada, haigust põdeda ja siis jälle Vilniuseks pakkida. Ja nüüd olen kodus - enesetunne lõpuks jälle hea ja

Sellel aastal jaanipäeva ei olnud, vähemalt mitte selle traditsioonilises mõttes – et oleks linnast välja sõitnud, tuld teinud, jaaniussikesi otsinud, lõkkel vorste sussitanud ja niisama aega surnuks löönud. Seda seepärast, et kolisime. 21. juuni pärastlõunal saime korterivõtmed. Pea aasta sellest hetkest, kui korteriostu idee arenema hakkas ja veski sai käima lükatud. Otsekohe algas kolimistrall. Javi oli mikrobussi rentinud ja sõprade abiga transportisime meie mõlema kraami ühikast Kotkansiivenkatu tänavale. Uhh... kes seda küll teab, kuidas kogu see träni 2,5 aastaga tekitatud on. Õhtuks aga olime omadega ühel pool – kõigi oma kompsude keskel oma uues kodus. Oma esimeses ühises kodus. Järgmisel päeval saabus mööbel. Õnneks oli pikk nädalavahetus ees, nii et saime liigselt stressamata mööblit kokku kruvida, asju lahti pakkida ja neile nende õigeid asukohti välja nuputada. Vähehaaval hakkan harjuma meie kollaste-oranžide seintega, mille kontrastsus esialgu šokeeris. Lambivalgust pole

Reede õhtust saati oli meeletu tahtmine välja minna ja end tuulutada. Aga koolitöö nõudis tegemist, ei saanud. Täna siis sai lõpuks Hervanta-külast linna! Õhus on kevadet, ei hooli ma külmast tuulest ja meetri-kõrgustest lumevallidest, veed ju vulisevad – järelikult kevad hiilib ringi! :))) Läksin Vapriikkisse, muuseumikompleksi, kuhu Teele mind Lennart Mere Hõbevalge teemalisele loengule oli kutsunud. Mõtlesime end veidi kultuuriliselt harida ja kindlasti ka mingit emotsioonilist laengut saada, vähemalt mina mõtlesin, et tuleb kokku Tampere-eestlasi, kellele Lennart on korda läinud ja... aga saalis olid peamiselt Soome kirjandus-mutid. Kullo Raig kõneles kaasakiskuvalt, pole hullu, et ajast üle. Kui me Vapriikkis juba olime, siis pidasime paremaks Teelega ka veidi ring vaadata. See muuseum on hea näide sellest, kuidas ajalooline tööstushoone on kenaks muuseumiks ümber ehitatud. Ega Tamperes ju muid vaatamisväärseid suurehitisi polegi, kui need Tammerkoski ümber asetsevad 19. sajandi a

Miks naised ei põe vabaduse kaotusvalu, ja mehed alatihti? Justkui neil oleks rohkem kaotada! Või on konks selles, et me defineerime vabadust erinevalt? Kas vabadus on see, kui naine su kallal ei nääguta, kui oma mustad sokid mööda põrandat laiali loobid? Või see, et ei küsi, mis kell sa koju tuled? Või hoopis see, et sind vahetevahel üksi jäetaks? Või on see hoopis milleski muus? Ja mis on alternatiiviks? Milline naine ei nõuaks kokkuleppele jõudmist teatud elukorralduses? Väitke millist tolerantust tahate, kõigis meis on midagi, milles ootame läbirääkimist lootes pöörata asju enese kasuks... või ka viik on parem kui kaotus. Ja kui „vabadus” on ühel kaalukausil, siis mis on teisel? Kas see on vangistus? Kas kooselu on vangistus? Või on see hoopis jagamine? Vabadus vs vangistus. Vabadus – jagamine – vangistus. Jagamine on vabadus. Kui ei jaga, on üksildus. Ehk siis, mehed, mida te lõpuks tahate – üksildust?

Selline olek, et tehke mis tahate ja jätke mind rahule. Mitte miski enam ei kõiguta. Täna on tõesti kõigest suht ükskõik. Nii et kui Jörg oli viivu mu kõrval seisnud, oma pikkuse tõttu tegelikult lausa kükitanud, ja mina ikka kõrvaklapid peas muusikat kuulasin ja omadega meilboksis olin, siis ei tundnud mingisugust piinlikkustki selle tööluuserdamise pärast. Jörg oli tulnud teatama, et okei, meie, st firma jaoks on kõik okei – kui sa suvekooli tahad minna, mine, kui puhkust tahad võtta, võta millal soovid. Igal teisel päeval oleks mul suu lahti vajunud selle lugulaulu seesugusest finišist kuuldes, täna vaid kuulasin kiretult ära ja kauplesin 2 nädalat ajapikendust, et puhkuse osas läbi mõelda. Hiljem jõudis kohale – kogu energia, mis sellesse puhkusevõitlusesse läks, ei läinudki tühja kohta! Võit on minu!

Ja kohe järgmisel pühapäeval järgmine slaalomisõit. Lionbridge sponsoreeris Sappee päevapiletid. Kutsusin Javi ka kaasa. Vahepeal olen omale slaalomivarustuse soetada jõudnud. Olen kindel, et neid kordi tuleb veel palju, kus sellest investeeringust rohkem kui kasu tuleb. Rohkem kui kuus tundi mäe peal!!! Absoluutselt kõik mäenõlvad said ära proovitud, kõik said omaseks, välja arvatud see üks, millest ma kuidagi kukkumata läbi ei tulnud. Aga noh, see jääb motivatsiooniks :D Jälle kord veendusin, et minu firma kõige suuremaks plussiks on sealsed inimesed – see on uskumatu, kuidas inimesed maailma erinevaist paigust omavahel sulanduvad, nii et pole absoluutselt vahet, kust keegi pärit on, missuguse aktsendiga räägib, millesse usub jne. Seal mäe peal koos Malaisiast, Serbiast, Hiinast, Belgiast ja kust iganes pärit inimestega koos olles on kõik absoluutselt võrdsed.

Alates sügisest, kui Michele endale Põhja-Itaaliasse Alpi nõlvale külla kutsub, olen teadnud, et sel aastal teen oma esimese slaalomikatsetuse. Lootsin, et saan slaalomisuusad ikka Soomes alla ja siis kunagi Alpidesse, aga kuna meil autot pole, siis pole eriti kerge mäenõlval pääseda. Üle-eelmisel pühapäeval läksid aga Linda ja Henkka Sappeesse ja kutsusid kaasa. No muidugi läksime. Kuna Javi slaalomitehnikat valdab, siis oli selge, et tal tuleb ka mind õpetada. Mul polnud õrna aimugi, kui raskelt või kergel see algus tuleb. Aga üheks olin ette valmistunud – sadadeks kukkumisteks. Sappee on ideaalne koht, kus slaalomiga alustada – seal on just selline paras pisike mäenõlv. Ja Javi on suurepärane õpetaja. Või olen mina suurepärane õpilane ;) Või mõlemat. Igtahes esimese tunni järel polnud ma veel kordagi kukkunud ja liikusin sellel tillukesel mäenõlval suuremate raskusteta. Olin valmis suuremaid nõlvu vallutama. Järgmise kahe tunni jooksul oli järgmise mäenõlva alistamine käpas – suutsi

ODT party. Lihtiinimese keeli lahtiseletatult on see minu tiimi saunapidu. Kui üleüldiselt on palju asju, mille üle võib mu tööandja puhul nuriseda, siis ühes asjas kindlasti mitte – motiveerivate ürituste tähtsust on nii Lionbridge’s kui ka endises BGSs mõistetud. Sellesse arvestusse kuuluvad nii igakuised firma hommikusöögid, kus me võime tööajast firma kulul süüa ja töökaaslastega aega veeta; tiimipeod (need toimuvad ebaregulaarselt – tavaliselt siis, kui firma on mingi aja tagant jälle kord veendunud, et töötulemused on kliendi silmis head olnud, ja otsustab meid nö premeerida); soodustused teatud kontsertipiletitele, festivalidele; tasuta massaažid vms. Otsustati, et seekordne tiimipidu tuleb rahvustoitudega – kui nii palju eri rahvusest inimesi koos, siis miks mitte üksteise rahvuskultuure läbi toidu tundama õppida. Kes tahtis ja viitsis, see vaaritas, kes ei, see ainult nautis, mida teised teinud. Arvake ära, mis oli minu roll...;) Noh, igatahes kui see söömine ka paistab keskse

Käes on selle talve kauneimad päevad - täis päikesepaistet, sädelevat lund, mõõdukaid külmakraade ja suusasõitu... Peale peaaegu paarikuust töö- ja koolimaratoni saab lõpuks hinge tõmmata! Küll vaid nädalavahetuse jagu, aga sellestki saab rõõmu tunda. Sai otsustatud, et sel nädalavahetusel ei toimu mingeid poeskäike, õhtuseid väljaminekud, sõpradega kohtumisi vms, mis kella vaatama sunniks. Laupäeval peale une täismagamist, maitsvat hommikusööki ja laskesuusasõidule kaasaelamist võtsime Javiga suusad kaenlasse ja läksime kohalikku metsa. Ilm oli niivõrd fantastiline, et metsaradadel sahistada oli tõeline nauding. Õppisin mäenõlvadelt laskumist ja kukkumist ;) Tegime pilte, pidasime väikese pikniku, suusatasime edasi. 15 km möödus ilma suurema vaevata. Üllatasin iseennast, et selleks võimeline olin :) Siis läksime sauna, sõime õhtust, vaatasime Tšehhi-Venemaa hokimängu lõpplahendust ja läksime magama. Ma ei oska ette kujutada lõõgastavamat puhkepäeva :)

Ootasime mõlemad Javiga elevuses Torino olümpiamängude algust, sest sellest pidid tulema MEIE esimesed olümpiamängud – põhiliselt, et koos voodis vedeleda ja Eesti suusatamisele kaasa elada:) Tegelikkus kujunes muidugi hoopis teistsuguseks – mina tormasin kooli ja töö vahet ja kuna võistlused olid suurelt jaolt päevasel ajal, siis polnud mul mahti enamikku olümpial toimuvast telekast jälgida. Ometigi tegin paar korda pättust – hiilisin loengusse minemise ettekäändel töö juurest minema, et Kiku sõite Javiga koos näha. Jagatud rõõm on niivõrd palju suurem :D

Oli vaja vaid Javile mainida, et selline üritus nagu Tartu maraton veebruaris toimub, ja juba oligi tal sinna registreeritud... Kui 19. veebruar lähedale jõudis, lootsin südamepõhjas, et Javi lõpuks ise ettepaneku teeb, et okei, jätame selle asja seekord ära, misiganes põhjusel – olin lihtsalt liiga väsinud, et kuhugi reisida, kõige vähem 11 tunni kaugusele Tartusse. Aga Javi ei andnud muud võimalust, kui asi ära teha. Reede õhtulpoolikul peale tööd asusime Tamperest teele ja peale südaööd olime Tallinnas. Liisa tuli sadamasse vastu, ööbisime Liisa ja Jaani pool. Oh seda rõõmu pikkade kuude järel jälle näha :) Laupäeva pärastlõunal jõudsime Tartusse. Kaire ja Kalmer tulid vastu, viisime kompsud nende poole ja põrutasime Lõuna-Eesti kiirturneele. Õnneks on Kalmer nii suur asjatundja, et talle polnud mingi kunst minu jaoks minimaalselt viidastatud ja ülimalt käänulistel teedel orienteeruda ja meil kõiki maiuspalu natuke limpsida lasta, et pikemaks suvetuuriks natuke maitset suhu saada...

TOREDAT SÕBRAPÄEVA KÕIKIDELE ARMSATELE SÕPRADELE!!!

Me oleme koos palju õnnelikumad, kui oleksime ilma teineteiseta. Niikaua, kui see teadmine püsib, on kõik kõige paremas korras.

Nädalaõpp Turku lähedal koos AEGEE-Turkuga, üritus nimega Northern Winter Beauty III. See oli jätkuks kahele eelmisele samateemalisele. Eemise aasta NWB on minu elus erakorraline sündmus, kuna kohtusin seal oma hingesugulase Robertoga Veronast. See kohtumine ja meievahelised pikad vestlused avasid mu silmad paljus, mille osas pimedaks olin jäänud. Tulin NWB-lt tagasi ja olin justkui teine inimene – nägin iseennast uues valguses, nägin teed, mille teises otsas paistis valgus. Nädala pärast kohtusin Javiga...

I love my studies... digging slowly into anthropology... transnationalism... cross-borders and all that stuff! Getting know the people around me step by step... how they are, what they think, what they feel... I think our group together is a wonderful bunch of young people with shine in our eyes.

Viimaks on kõik korteri sisustusküsimused otsustatud ja võib paariks kuuks selle teema tahaplaanile lükata. Selle teadmiseni jõudisme Javiga laupäeval, kui neljandat korda parketikaupmehe jutul olime ja lõpuks ikka kaseparketi juurde jäime. Miinustele vaatamata. Tegeleme muuga. Näiteks sellega, et läksime mulle suusasaapaid ostma ja lõpuks lahkusime terve suusakomplektiga. Nii et ise ka aru ei saanud, kuidas nii. Aga mina olen õnnelik oma elu esimeste korralike suuskade üle :) Kahjuks mängib ilmataat vingerpussi, laseb siin püsivalt mingi -20 kraadi pakast välja, nii et mina aga oodaku, millal oma uusi suuski testida saan...

Ma ei saa kuidagi enda sees hoitud emotsioone, mis tekkisid ühe hiljuti peetud sünnipäeva käigus. Sünnipäev nagu sünnipäev ikka sünnipäevalapse, külaliste, alkoholi, kohvi ja tordiga. Sünnipäev kui selline on süüst täiesti puhas. Loo stsenaarium on lühidalt selline. Osatäitjad: kaks noormeest (kuumaverelised, hetkel vallalised, pandavad) ja 6-7 naist (soomlannad, nii vallalisi kui vallatuid, parameetrid varieeruvad). Pealtvaatajad: hulgaliselt. Eesmärk: seks käesoleval ööl. Vahendid: vahendeid valimata. Põhimote: sirgjoones on parem kui kaarega. Vahepealseid sündmusi ei hakka siin jutustama, läheb tüütuks kätte ära. Pealegi on loo sissejuhatuses kõik juba ära öeldud. Mis oli lõppvaatus? Üks noormeestest lahkus kahe õega. Lootuses eesmärk täita. Teine noormeestest avastas uue kõrvalise liini. Ülejäänud osatäitjad lahkusid kaotajatena. Nördinult. Pealtvaatajad ei teadnud, kas nutta või naerda. Lahkusid ka. Mitmesugused mõtted peas... Modernses maailmas on üheks märksõnaks võrdõiguslikkus

Ah et mida ma siis vahepeal teinud olen? Kui kõrvale jätta rutiinne täisajaga töötamine, hispaania keele loengud (mis kuidagi peale kuuajalist pausi edeneda ei taha) ja trenniskäimine, siis eriti palju muud ei jõuagi. Magistrikursuste algust olen põnevusega oodanud. Mõtlete, oota lollike, küll varsti vett ja vilet nägema hakkad. Nii mõtlen minagi :D Aga ikkagi on põnev! "Pullakahvit". Eelmisel esmaspäeval oli veel teinegi kursusekaaslastega kohtumine. Seekord ainult need, kelle peaaineks sotsioloogia ja sotsiaalantropoloogia. Seda kohtumist kutsuti "pullakahvit". Miks? Sest sõna otseses mõttes oli vabas õhustikus kohtumine, kus me koos õppejõududega (kõik millegipärast roosasse riietunud, istusid justkui teletupsud reas) kukleid mugistasime ja kohvi lürpisime. Sai pingevabalt mitmeid seiku arutatud. Näiteks kameruni noormehel oli mure, kuidas siinmail õppejõude kõnetada. Ütles, et Kameruni ülikoolis ei tuleks muud kõne alla, kui "Madam, ...". Selle peale ü

Peale pooleaastast vaheaega õpingute juurde tagasi. Seekord siis magistriõpingud. Täna hommikul oli esimene kohtumine kursusekaaslaste ja õppejõududega. Ootasin seda elevusega justkui esimest koolipäeva :) On ju ometi oluline, kes on mu kursusekaaslased. Ei teadnud midagi neist arvata. Oletasin siiski, et meid on ühtekokku mingi 20. Aga oli ainult 14!!! Oletasin, et vähemalt pooled on välismaalased ja pooled soomlased. Aga on koguni 9 soomlast ja ainult 5 välismaalast: mina, üks noormees Brasiiliast, teine Kamerunist, kolmas Iraanist ja viimane Inglismaalt. Ahjaa, siis on veel üks neiu, aga ta on tegelikult poolenisti soomlane, nii et ei lähe niivõrd arvesse ;) Veel pole aru saanud, mida see kooliskäimise fakt minu elu jaoks üldiselt tähendab. Eks siis näe, kui loengud ükskord algavad. Njah. Pidasin siiski paremaks oma bossi sellest teavitada, et ma nüüd keset päeva töö juurest sageli plehku pistan ja siis millalgi, kui normaalsed inimesed kodu poole hakkavad asutama, jälle kontorisse

Kes oleks seda võinud arvata!?

Javi on veel Madriidis. Täna toovad kuningad Baltasar, Melchor ja Gaspar (Los Reyes Magos) Hispaanias kingitusi. Legend räägib nii, et kui jeesuslaps oli 24. detsembril sündinud, siis levis üle maailma kuuldus sellest, et sündinud on eelmainituile lisaks neljas kuningas. Keegi ei teadnud, kus täpselt oli see aset leidnud, mis on uue kuninga nimi, päritolu või rass. Kuid kolm kuningat, kõik erinevatest maailmajagudest, asusid üheaegselt teele, et uus kuningas üles leida. Baltasar, must kuningas, asus Aafrikast teele kaamli seljas. Gaspar liikus hobusel Aasiast ja Melchor samuti hobusega Euroopast. See oli siis, kui Austraaliast ei teatud veel midagi ja Kolumbus (Cristobal Colon) polnud veel Ameerikat avastanud. Kõigil kolmel kuningal olid kaasas kingitused. Oli kuuldud sellest, et teed jeesuslapse juurde juhatab maagiline taevatäht... Mina aga olen üksinda Paawolas, kuulan meelepärast muusikat, naudin omaette olekut, mõtisklen möödunud ja alanud aasta üle. Olen õnnelik elatud aasta üle.