Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Eile käisime Apocalyptic Symphony kontertil Tampere talos. Kui selline asi koju kätte tuuakse, siis minemata jätmist vabandab vaid haud või lauslollus. Kuigi eks me põdesime küll, et kuidas Evelin kahe hoidmisega hakkama saab. Kui juhtub nii, et üks näiteks ootamatult kõhuhädade käes nutab (ikka võib ette tulla, kuigi üldiselt on meil õhtud Irise osas suhteliselt rahulikud) ja teine saab meie minekust hüsteeriahoo (Axelil vahel ikka käivad need 2-aastase ettearvamatud jonnid ja tujud peale), siis võib küll päris paanikaosakond tekkida. Läksime vaid selles lootuses, et oleme ära 3, maksimaalselt 3,5 tundi ning see aeg on kuidagi üleelatav ka paanikaosakonnas, ilma et sellest eluaegsed traumad jääksid. Kontsert oli muidugi elamus. Aga peaaegu sama suur elamus oli see, et kui me koju jõudsime, siis selgus, et Iris oli kogu aja rahulikult vankris põõnanud, algul rõdul ja pärast toas, ning Axel oli nutmise lõpetanud niipea, kui uks meie järel sulgus. Oli hea laps olnud ja veidi peale ke

Meil on praegu kodus selline idüll: kõik magavad lõunasöögijärgset siestat ning päike särab täiel rinnal. Selline rahu ja vaikus, et ma ei raatsi ise samaga vastata. Olen ära joonud tassi espressot ja võtan parem hetke, et teha tööd. Aga muidugi mõista mitte sellist tööd, mis sisaldaks nõudepesu, tolmupühkimist ja muud vastavat. Kõik selline saab nüüd küll lahkesti oodata. Mõnus!

Tahaks öelda nagu Jaagup Kreem, et õu jee..., sest ma olen viimase nädala jooksul kulutanud apteegis erinevatele produktidele ligi 100 eurot! See on ikka absoluutne tase, arvestades et ma käin apteegis haruharva ning tavaliselt on mu ostuks valuvaigistid ning D-vitamiin, mõnikord ehk köhasiirup. Seekord sai ostetud antibiootikume kahele (Axelile ja mulle), valuvaigisteid (mulle), kõrvaõli kõrvavaigu eemaldamiseks (Axelile), ninasprei (mulle), ninaaspiraator (Irisele) ja ninaloputuskann (mulle). Roppkallis kõrvaõli osutus täiesti mõttetuks, sest mingit efekti tal polnud või ei suutnud me seda nõutud viisil kasutada, ning Axeli kõrvad puhastati lõpuks ikkagi imuga arsti juures. Kõige muu vajalikkusest pole ma veel sotti saanud - äkki läksid siiski asja ette? -, kuid Rhino Horni ninaloputuskann osutus küll - üllatus-üllatus! - imeasjaks, mis kohe mõikas ja mis ilmselt meid veel pikalt teenib. No tõesti - ma olen siin alates pühapäevast ühepoolse põskkoopapõletikuga maadelnud ja mitte misk