Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Neil páevil, olles suurlinnas Madriidis, olen palju móelnud elamisváárse elu vóimalikkusest maal ja nn perifeeriates yleyldiselt. Kysimus polegi niivórd selles, et ma ise kahtleksin, vaid selles, kuidas selgitada seda inimestele, kes keelduvad sellesse uskumast. Osalt sellepárast, et nad on kasvanud yles suurlinnale omases elukorralduses, mille iseenesest móistetavaks muutunud osaks on suurlinlik "kóigi vóimalustega" infrastruktuur, osalt seetóttu, et nad on kasvanud yles teistsuguses kultuuriruumis, kus inimsuhted toimivad mingite teistsuguste mustrite alusel. Osalt aga vist ikkagi paratamatult ka sellepárast, et neil puudub kujutlusvóime, soov teistsugust móista, aktsepteerida, maailma veidi laiemalt náha ning siis saabki tóeks see, et "hirmul on suured silmad". Ega sellest arvamuste ja tegelike eluviiside mitmekesisusest polekski lugu, kui poleks nii, et meie soov elada teistmoodi teeb kedagi teist vága kurvaks ja kylvab muret. Ja yhes sellega márkan, et mida r

Olgu tänatud postimees, kes tegi tänasest päevast erakordse. Selgub, et minu soome keele oskus on riilikus hindamissüsteemis hinnatud kolmes valdkonnas neljast (rääkimine, kirjutamine, tekstist arusaamine) suurepäraseks. Ainult kõnest arusaamine on veidi nõrgem, kuid siiski väga hea. Mis kõnest arusaamisesse puutub, siis eks kuhugi peab arenguruumi ka jääma :) Pealegi on mul nüüd hea ettekääne omale ebasoodsates suhtlussituatsioonides alati öelda, et sorry, läks kõrvust mööda, ei saanud päris täpselt aru. Väga pikk aeg on möödunud eelmisest korrast, kui mõni eksamitulemus nii head meelt tegi. Kohe selline pidulik vahuveini avamise vääriline tunne on. Kes see ikka täiskasvanud inimesele õlale patsutab, kui seda ise ei tee :P

Meie pere esimene isadepäev. Suuremate tulede ja viledeta, kuid ausa Napoleoni tordiga, mis veel maitsmist ootab. Hall, hall novembripäev, mis pööras just lausvihmaks. Axel magab pärast väikest hommikust jalutuskäiku rõdul õiglase und, Javi ja vanaema Marta on pikemal jalutuskäigul. Aiman, et kohe-kohe varsti ilmuvad need kaks looduse nörritamisest löödud läbimärga kassi ukse taha. Edasi saavad meie geograafiline asukoht ja kogu sellega kaasnev vaimne ja kehaline ebamugavus tubli peapesu. Lisaks ood päikesele ja elujõust tulvil, naeratavatele hispaanlastele. Kõik see jätkuks meie juba kuid kestvatele arutlustele edasise elu võimalikkusest Põhjas. Mina aga olen praegu energia kõrgpunktis - vaatamata kogu ümbritsevale ebakindlusele, hallusele, pimedusele, naha alla pugevale ebamugavusele, eelseisvale pikale talvele. Mul on hea siin ja praegu. Nagu elus ikka, inimeste emotsioonides valitseb harva harmoonia. Pigem ikka nii, et kui ühel on käsil minoorsed, siis teisel mažoorsed toonid. PS

Ülikoolis käivad täie hooga gripivastased vaktsineerimised. Hommikutelevisioonis mainiti nagu muuseas, et Soome novembrikuu keskmine päikese hulk on umbes ööpäeva jagu... ÜKS ööpäev 30st! Kuskilt olen kõrva taha pannud, et imetamine viib ema kehast hulga kasulikke asju välja, söö nii hästi kui suudad. Mõtlesin ees ootavatele talvekuudele ja seadsin sammud apteeki, et varustada end mingisuguste vitamiinidega - kaitseks viiruste vastu. Apteegis seisin suu ammuli vitamiiniriiulite ees ja mu aju püüdis paaniliselt informatsiooni usun-võibolla usun-ei usu kategooriatesse hekseldada, kui farmatseut osutas riburada pidi tervele hulgale preparaatidele, mida imetaval emal oleks kasulik manustada. Sinna juurde veel alternatiivsed tooted tavainimestele (Javile) ja beebile. Lahkusin apteegist D-vitamiiniga (Axelile, see on nagunii juba läbiproovitud asi ja Põhjamaades "must have"), multivitamiiniga rasedatele või imetavatele emadele ja Omega-3 preparaadiga rasedatele või imetavatele em

Ilmselgelt täiesti kasutu on ohata, et kuhu see aeg kõik kadunud on... Laupäeval käisin tegemas riiklikku soome keele kõrgtaseme testi. Võtsin aega, et end veidi ette valmistada, aga suuremat kasu sellest muidugi polnud. Eksamisituatsioon oli pingeline ja üllatusterohke nagu need seda alati on. Kurat teab, milleks mul neid testitulemusi päriselt vaja on, eriti kui sooritus tuleb alla loodetu. Aga eks me kunagi enne jõulu näe, kui tulemused käes. Axel oli 8-kuuseks saades 67,5 cm pikk ja kaalus 7,5 kilo, täna vast juba tsipa rohkem. Käputab juba paar nädalat, nüüd juba nii sujuvalt, et võiks öelda, et lausa sibab korteri ühest otsast teise. Eriti kiiresti ja kilgates jookseb välisuksele, kui kuuleb, et Javi tuleb. Vahepeal teeb joogaharjutustes tuntud harjutust, kus lastakse keharaskus kätele ja aetakse pepu üles, jalad sirgeks. Ja kui ette satub kindel tugipunkt, siis ajab end ise jalgadele püsti ka. Üldiselt, meil on kodus väike alatase askeldav mehike, kelle pisikesed käbedad tö

Kunagi juulis alustasin sellist postitust (avaldamata): On juuli keskpaik, minu vanemapuhkuse keskpaik ja minu ainus suur kohustus on Axeli eest kõige paremal moel hoolitsemine. Tegelikkuses on asjad muidugi teistmoodi. Aegajalt "tekib" mingeid muid kohustusi (sisuliselt erinevad tõlketööd), mis on absoluutselt kahe otsaga asjad. Ühtpidi lisavad need kohustused muidu tasa ja targu omasoodu kulgevasse ellu stressi, sest on seotud tähtaegadega ning dilemmaga, kas lapsele on hea, kui ema mõned päevad "poolema" on. Teistpidi jälle... seesugune nagu ma olen - endiselt oskan ma elust kõige rohkem rõõmu tunda, kui argipäevas on tegevusi, millel on konkreetne algus, haripunkt ja lõpp. Ma ei ole veel jõudnud sellele tasemele, et öelda: vaikne kodune kulgemine ongi see, mis mind tõeliselt õnnelikuks teeb. Nüüdseks olen jälle ülikoolis töölaua taga ja nokitsen jõudumööda oma doktoritöö kallal. Umbes neli tundi päevas viimase paari nädala jooksul. Axel on sel ajal Javi hoida

Mida põnevat meil siis arengus on juhtunud? TOIT. Viiendal elukuul hakkasime andma lisatoitu. Kõigepealt juurvilju – kartulit, porgandit, suvikõrvitsat. Esmalt rinnapiimaga segatuna. Axel võttis uue toidu üllatavalt kiiresti omaks ja sõi isuga. Siis soovitas neuvola õde pakkuda talle õhtusöögiks mingit putru – et see hoidvat kauem täiskõhutunnet öösiti ja ehk magab paremini. Seda ma aga senini märganud pole, et pudrust magamisele mingit kasu oleks. Hispaanias hakkasime talle lisaks juur- ja köögiviljale ka puuvilju andma. No kellele magusad puuviljad ei meeldiks, eks? Javi vend kraamis lagedale ka terve hunniku beebi valmistoidu purke, mis neil Pablost alles olid jäänud, aga ma vaatasin neid võõristusega, sest ma olen põhimõtteliselt sellisel seisukohal, et beebile peaks võimaluse korral ikka ise värskeid püreesid valmistama. Mul ajab valmistoitude ülipikk säilivusaeg ihukarvad püsti – no ei saa ju üks toit läbinisti hea olla, kui ta nii ebaloomulikult kaua säilib. Kuidagi hiilisime

... kadund on? Ju ära sai elatud. Olime paar nädalat Hispaanjamaal ja tegime tasa sellesuvise päikesekaotuse põhjas. Madriidi hirmus leitsak hakkas just õnneks taanduma, nii et 30 ja selle ümber oli mõnusalt soe. Mõned päevad Madriidis ja siis sõitsime veel 600 km lõuna poole, Sevilla lähistele, kus elasime nädala Javi tädi Malili juures selgelt paremini kui ükskõik kus kuurortis. 100% päikest, bassein, varjulised palmipuud, võrkkiik ja lamamistoolid, eeskujulik lapsehoiuteenus, null tundi kodutöid, alati valmis külmad õlled ja hea vein ning lõpmatult mõnusad söömaajad. Selle puhkuse kulinaarseks märksõnaks sai 'mereannid'. Huvitav, kas on veel Hispaania toidulaual midagi olulist, millega mind poputatud poleks? Enne Sevillat päevake Javi isaga Valmojado maamajas, peale Sevillat veel mõned päevad Madriidis, päevane väljasõit Novacerrado mägedesse La Granjasse ja möödas see kaks nädalat oligi. Madriid oli väiksema ja suurema pereringi keskel veedetud lõuna- ja õhtusöökide poole

... on otsast lõpuni täis Axelit ja vaikselt kulgevaid igapäevatoimetusi, mille rütmi dikteerib suurel määral poisipõnn. Hommik algab sellega, et öösel miskil hetkel meie voodisse maandunud ja sinna jäänud Axel otsustab, et heihoo, nüüd on hommik ja aeg ärgata. Kõigepealt ringutab magusalt, siis laseb jutuvada lahti, vehkleb tükk aega jalgadega (tavaliselt minu suunas ja ma võtan seda massaažina), keerutab end ühelt küljelt teisele, püüdes kordamööda minu ja Javi tähelepanu. Kõige tavapärasemalt algab see ärkamine kell pool kaheksa hommikul ja kestab seni, kuni üks meist end voodist välja ajab ja Axeli voodivangistusest päästab. Enamasti on Javi see virgem pool ja mina saan veel tunni-poolteise magada. Nemad siis askeldavad seal köögi pool kahekesi. Javi valmistab endale hommikusööki ja Axel istub nagu Miška oma lamamistoolis ta kõrval ja juhendab, mida teha. Üldiselt on Axel üks hästi rõõmus päikseline poiss, kellele kohutavalt meeldib, kui talle tähelepanu pööratakse. Mulle tund

Peamiselt selleks, et ei ununeks: Axel käis esimest korda saunas 5 kuu ja 3 päeva vanuselt ning sõi midagi muud peale rinnapiima (või rinnapiimaasendaja segu) 5 kuu ja 4 päeva vanuselt. Saunas käis koos issiga Henkka ja Linda mökkis. Istus nagu Miška Javi põlvel ja ei teinud piuksugi, aga kui umbes 10 minuti pärast sealt välja tuli, siis oli nägu küll kole punane. Mõtlesin, et kas mul ka saunast tulles nägu NII hõõgub... Esimeseks uue maitse elamuseks pakkusin talle kartulipüreed, mis oli segatud hea törtus rinnapiimaga. Paistis, et täitsa söödav.

...koos kõige lähedasemate ja imemaitsva sushiga.

Axel on vahepeal nelja ja poole kuuseks saanud ning tal on selja taga elu esimene reis. Laevareis üle lahe ja nädala jagu autoga mööda Eestimaad sõitmist. (Axelil on oma pass ka, aga arvake ära, kas talt seda sadamas siis lõpuks küsiti või mitte?) Võime rõõmu tunda, et meie poiss on tõeliselt asjalik ja rõõmsameelne reisikaaslane. Kui oli väsinud, mõistis autotoolis magada, vahel kohe päris pikki otsi. Muidu lõbustas end suuremalt jaolt päris ise toolis siputades ja kätteulatatud asju lutsides ning mähkmevahetus ja söötmine autos kulges nagu vanal kalal. Suur "lobamokk" on ta meil ka ja hurmab kõiki oma häälekate "monoloogidega" (tõtt öelda tihtipeale küll vist pigem kriisetega) teadamata teemadel. Õnneks sattuski meie reis juba sellesse ajajärku, kui Axel oli nutu ja magamise osas märkimisväärse arenguhüppe teinud. Nutt tuleb praegusel ajal ainult siis, kui ta on näljane, väsinud või piinab igavus. Ja kuigi magab endiselt hüplikult, oskab ta nüüd juba enamasti ise

Uudist ei miskit muud, kui et Axel käis esimest korda tenniseväljakul (seekord küll ei mänginud, eelistas vankris põõnata) ja kaubanduskeskuses, kus pidas enda hästi üleval. Laadisin viimaks Picasasse üles valiku pilte Axelist. Kui ma sulle, armas lugeja, juba emaili lingiga ei saatnud, ja pakub huvi, siis kirjuta jansamail ät gmail.com ja küsi. Ootame külla hispaania vanaema. Riskime muidugi sellega, et Axel saab järgmise tosina päeva jooksul ära söödud või lõpuks salaja kohvris Hispaaniasse viidud, aga noh - elu ongi riske täis :)

Nagu piltidelt näha, on elu põhjarindel muutusteta. Võiks isegi öelda, et käesolev olukord süveneb. Pöidlad rahustavad Axelt nii, et ükspäev, kui tšillisime koos rõdul, julges Axel pöidlaga koos lausa terveks tunniks vankrisse uinakule jääda. Ja nüüd juhtub öösiti, rääkimata päevadest, ka pidevalt nii, et Axel ärkab üles, teeb mõned vigisevad häälitsused, et oma ärkamisest märku anda, aga kohe-kohe leiab oma pöidla, mida rahustavalt imeda. Kuna pöial asendab sagedasti tavapärast tissi imemist, siis nüüd on mul veelgi raskem järge pidada, kui palju see laps öösiti TEGELIKULT magab. Aga võibolla see ongi minu paranoia, et laps magab liiga vähe. Senini on ta elus ja terve ning suurema osa ajast päris rahulolev - ju siis saab oma vajaliku une ikkagi kätte. Esmaspäevaks oli järjekordne arstiaeg, aga arst oli haige ja visiit lükkus edasi. Nii jäi Axel veel nädalaks kaalumata-mõõtmata ja vist ka vaktsineerimata. Siis ühtäkki prahvatas pähe geniaalne! (ma tean, et nii mõnigi naerab nüüd ka

Ma alles nüüd lugesin, et lapse teise elukuu keskmeks on pilk ja naeratus ning kolmandal elukuul on A ja O käed. Loomulikult ei jäänud muud üle, kui elavalt kaasa noogutada. Ega eelmisest kuust midagi meeldejäävamat polegi, kui et vahtisime aga Axeliga üksteisele armunult otsa ja naeratasime. Iga päev tundus, et Axeli naeratus on aina suurem ja võluvam. Ning muidugi need kohatised kilked, mis meid Javiga ikka päris pöördesse viisid. Kui käed hakkasid rolli mängima, siis esialgu tähendas see meeleheidet. Sest ta leidis esmalt, et käed on vajalikud selleks, et nendega innukalt oma silmi hõõruda. See võib vanemad päris pöördesse ajada, kui uinumise äärel laps käed järjekindlalt silmadele surub ja omal silmast une ära nühib, ise jube viril ja väsinud. Vahel oli tunne, et peaks oma 2-kuusele hullusärgi selga panema, et ta käed silmini ei ulatuks. No ja siis mingil hetkel see hull komme lõppes, sest Axel sai aru, et parem on käed rusikas hoida ja oma kämblakeste sisekülgi lutsida. Hullult r

Vahelduseks väärib päevateema kohta ka miski muu kui Axel - nimelt toit. Laupäeval käisime me arvatavasti Tampere kõige kallimas või vähemasti ühes kalleimas restoranis. Toit oli muidugi väga peen ja täielik kunsti- ja maitseelamus ühtekokku. Teeninduse üle võib vaielda. Hea, kui on olemas isad (Javi oma siis), kes selliste lõbude eest maksavad, sest ilmselt minu käsi ei küündi küll kunagi oma rahakotti haarama, et seda korrata. Summa oli ikkagi aukartustäratav, kuigi me kõik neli ei tellinud isegi eelrooga, rääkimata siis magustoidust, kohvist ja pudelist veinist. Kusjuures läksin sinna sööma korraliku eelarvamusega, sest eelnevalt netist restorani menüüd uurides panin tähele, et pakutakse kõigest nelja pearooga, millest taimetoidu variant oleks meie seltskonna jaoks nagunii olemata jäänud. Toit ületas lõpuks siiski ootusi, ehk isegi mäekõrguselt. Kui taldrikud lauda jõudsid, siis nentis Javi, et nüüd usub siis tema viimaks ka, et kõike seda, mida Masterchefides tehakse, saavad luust

Ja mõned pildid, mis jäävad meenutamaks esimest emadepäevajalutuskäiku Suolijärvi ääres. Kevad tuleb visalt, aga tuleb!

Axel ei too mulle veel lilli, ei joonista kaarte ega meisterda kooke (küll jõuab!), aga nii mõndagi on nende 2+ kuu jooksul selgeks saanud. Alles siis, kui oled ema, on võimalik mõista, et mõnikord peitub täielik õnn selles, kui laps magab üle pika aja jälle kord 3-tunnise lõunaune. See ongi parim emadepäevakingitus! Alles siis, kui oled ema, on võimalik mõista, kui väärtuslikud võivad olla 3 õhtust tundi, mille saad suurte inimeste seltskonnas õdusas restoranis veeta. Ja seda tänu sellele, et on olemas tädid. Alles siis, kui oled ema, on võimalik mõista, kuidas mitte vihastada põhjalikult inimese peale, kes su juba kell viis hommikul, peaaegu enne kukke ja koitu, ning peale väga lünklikku ja lühikeseks jäänud und, üles ajab sooviga, et nüüd tõuse ja sära. Sa tõusedki ja... võibolla peale tassikest kohvi... tõepoolest ka särad! Alles siis, kui oled ema, on võimalik mõista, et iga jumala päev sa tõepoolest leiadki oma silmateras midagi nii imelist, mis paneb sind ikka ja jälle endalt k

... on 55,5 cm pikk ja kaalub 4,6 kilo millegagi. Põhitegevusteks on endiselt söömine ja magamine. Päev-päevalt on rohkem mängutuju ka. Endine lemmik on voodikarussell ning ära ei ütle ka mängutekil ja beebitoolis sahmerdamisest.

Meenutusi nädalavahetusest perega: Mirell (kohe 2-aastane) ja Axel (2-kuune)

..., sest mulle tundus, et Axel hakkab viimaks aru saama, mis on päeva ja öö, magamisaja ja niisama sekeldamise vahekord. AGA siis tõmmati mu rõõmule kohinal vesi peale. Nuuks. Õige ta on, et ära kunagi arva, et midagi ongi ja jääbki nii, nagu see paistab. Tagasivaatavalt siis... 6.30 tõusta on väga normaalne, kui laps nõustub kell 9 vankrisse ja õue jalutuskäigule minema ning magab peale tunnist jalutuskäiku 12-ni. Kui sellele järgneb hiljemalt kl 15 uus õueminek, seekord ehk kolmveerand tundi, koos 3-tunnise magamisega ning seejärel ööunne jäämine kell 8-9 õhtul, on kõik veelgi toredam. Siis ärkan ma rõõmuga öösel need 3 korda, et teda sööta. See teeks kokku 15-16 tundi uneaega, mida 2-kuune laps pidavat vajama. Tõepoolest hakkas tunduma, et selline rütm on saavutatav. Kuni ta siis eile jälle peale teist õueskäiku otsustas, et ei maga rohkem kui 45 minutit, mis tähendas, et õhtune sekeldamine algas kell 16 ja kestis 22-ni. Ei olnud tore. Ja ei olnud tore ka täna hommikul kell 5.30 ä

Axel on tubli poiss. Sööb palju, naeratab südantsulatavalt, kõõksub vahepeal naerda, teeb hea tujuga voodis pikalt võimlemisharjutusi, uurib maailma ja magab pikki päevaunesid. Isegi ööunesid magab paremini kui rahuldavalt. Ainus asi, mis vajab lihvimist, on päevaunne saamine ja toas magamisega nõustumine. Peale mitut öist söömist ning üsna regulaarseid 2,5-tunniseid uinakuid arvab Axel, et hommik algab vahemikus 6-7.30. Siis ta sööb, laseb rõõmuga mähkmed vahetada, siis sööb jälle ja tšillib meie voodis ja oma voodis karusselli all, siis väsib ja viriseb, mille peale saab jälle süüa. Niiviisi asjatades möödub oma 2-2,5 tundi ja edasi oleks tal minu arvates aeg uinakule minna. Konks on aga selles, et nuputa mida sa nuputad, Axel keeldub kategooriliselt magama jäämast. Esmane lahendus on käeulatuses - poiss kärusse ja õue jalutama. Jalutame vähemalt tunni, siis lükkan ta rõdule magama ja ta nohiseb seal magada veel 2-3 tundi. Edasi tuleb hommikule sarnane ülevaloleku rituaal, ainult et

Oh seda rõõmu täna peale 11 kuud või midagi pausi spinninguratta seljas kihutades. Enne tundi oli veidi muidugi kartust hinges ka, et kuidas ma vastu pean, aga kõik läks üle ootustegi hästi. Eks seda spinningut ole viimastel aastatel nii palju harjutatud ka, et see on mu kehas sees. Kui pole just maksimaalselt võimu lihastes ning võhma rinnus, siis vähemasti on omandatud tehnika, mis alt ei vea. Javi nautis vahepeal oma kahte privaatset tundi Axeliga ja mehed said suurepäraselt hakkama. Just nii vähe ongi täielikuks õnneks vaja! Kui lihased mind homme voodist välja lasevad, siis võtan homme ette oma teise lemmiku, bodypumpi. (Mis toob kohe kindlasti kaasa vähemalt 3-päevase invaliidsuse, aga kes kannatab, see kaua elab ehk asi on ilmtingimata seda väärt.)

Põnn on 1,5 kuud vana ja tal on viimaks nimi: Axel, Axel Moya. Kaua sa ikka nimeta mees oled, ise nii tegija juba. Ja hiljemalt kuu aja pärast peaks temast ka Eesti kodanik ja passiomanik saama. Saatsime selleks pabereid digitaalselt Eesti poole teele. Vahepeal käis külas Eesti vanaema ja siis terve Hispaania perekond. Viimastega olime päris mitu ööd ja päeva Orivesi lähedal mökkis ning argipäev oli tänu perekonna kohalolekule palju kergem, kuigi algul kartsin vastupidist. Sain end mitmel ööl peaaegu et välja magada, samal ajal kui perekond allkorrusel Axeli süleshoidmise pärast rebis. Axel polnud oma lühikese elu jooksul veel sellist tähelepanu saanud ja paistis uut olukorda nautivat. Meie pisike oli selle nädala perekonna staar – ahhetused-ohhetused iga väiksemagi liigutuse ja näoilme peale, musitamised, plutiplutitamised, kiigutamised. Ja fotoaparaadid klõpsusid hommikust õhtuni iga silmapilgutuse, kõrvaliigutuse ja kohati mulle tundus, et ka krooksude-puuksude peale. Suurema osa aj

Tasapisi hakkab kohale jõudma, mida tähendab sülebeebiga pere rütm. Sõna otseses mõttes kulgemine kergendustundest kergendustundesse, sinna vahele jupp maad püüdlikku lapse kallal asjatamist ja hooti meeleheidet. Meeleheite-hetked hiilivad kohale tavaliselt vastu hommikut, kui on tekkinud tunne, et järjekordne öö on möödnud last söötes, gaasivalusid vabastada püüdes ja maha rahustades, jälle söötes ja maha rahustades, sekka lapse 10-minutilised unne suikumised ja siis kõik jälle otsast peale. Nõiaring. Akna taga hakkab koitma, mina pole sellel ööl enda meelest sõba silmale saanudki, on mingid täiesti mõõtmatud unne vajumise hetked, aga kas oli ka tegelikku uneaega - kes seda teab. Ja otsa ei paista. Ja siis tekib hetkeline paanikapuhang - et kuidas nii, et ma üldse magada ei saa? Just mõistus on see, mis karjub, et ma ei pea nii vastu, kui ma praegu kohe magada ei saa. Sest mõistus on harjunud sellega, et enda väljamagamiseks on vaja 8 unetundi. Keha peab kuidagi ikka vastu. Sest ju ma

Tšillid hetked: Esimene vankrisõit (3. märts 2012) Esimene siesta rõdul, samal ajal kui emmel-issil väike lõunane fiesta (3. märts 2012) Veel üks siesta. Juhtunud on see, mis (vist) kõigi blogivate imikute emadega aset leiab - iga päev mõtled optimistlikult, et täna kirjutan midagi, siis aga avastad, et kätte on jõudnud järgmine päev ja jälle järgmine ja... On kaks tüüpilist olukorda: kas laps nõuab parajasti tähelepanu ja pole tõepoolest võimalik midagi arvutis toimetada, või siis on tekkinud puhkehetk, kuid mõttelõng on kokku jooksnud ning taipu ja jõudu jätkub äärmisel juhul pealiskaudseks neti sirvimiseks. Selleni pole ma veel jõudnud, et oskaks laps õlal või rinna otsas operatiivselt netis toimetada. Ja tegelikult nagu ei raatsi ka - ma arvan, et laps võiks ikka esialgu kogu tähelepanu saada, pole õige teha teda osaks mingist multitasking ust. Kuigi jah, paar korda olen ma siiski proovinud seda "kahekesi trükkimist" (mõeldes Martale ;). Täna on meie pisike 15 päeva vana.

Ja lõpuks ta siis sündis, see meie väike ime! POISS - 3080 g - 47 cm - KALAD - VESIDRAAKON... Täna läheb kaheksas päev maailma uudistamist. Meie juurde tulemiseks valis ta esmaspäeva, 20.02.2012 varahommiku kell 5.39. Oli ilus päikeseline talvepäev, lumi säras, jääpurikad helkisid Tampere sünnitushaigla katuseräästas, rääkis Javi mulle. Ei tea mis põhjusel, kuid ma soovisin salamisi, et ta ei sünniks enne veebruari 20ndaid kuupäevi, ja nii ta siis kannataski oodata. Sündis ajaliselt nädal varem, kui oli ennustatud sünniaeg. Vaimselt olin küll valmis selleks, et sünnitus algab pigem hiljem kui varem – kuna mingeid tuhude eelproove polnud käinud ja esmasünnitused pidid ikkagi sagedamini hilinemisega olema –, aga tagantjärele mõeldes on suurepärane, et varem – nii jäi ära pineva ootamise aeg. Eelmise pühapäeva õhtul polnud veel mingeid märke sellest, et sünnitusest võiks lähipäevil juttugi olla. Ei saa küll öelda, et oleks mingisugune eelaimdus olnud, kuid mingi alateadlik instinkt mind v

Mulle meeldiks, kui peale ACTA-t tuleks eestlased jälle tänavatele, sest põhjust on küllaga. Mulle meeldiks, kui meie inimesed oleksid häälekamad ja näitaksid konkreetsete tegudega, et valitsus ei saa nende peale vilistada ja antud lubadusi kogu aeg ära võtta. Kui tahate, naerge põlastavalt ja kutsuge seda Kreeka tegemiseks, aga psühholoogilisel tasandil on see mõjuvam, kui kodus targutada ja lõpuks kibestusest kalestuda. Jälle kord üritatakse väevõimuga ja rahvast kuulamata läbi suruda seadusesätet (töötuskindlustuse kaitse ulatus), mis kammitseb oluliselt Eesti tööinimese õigusi ja vabadust. Jutt siis sellest, et kompensatsioonid töötuskindlustuskassast ei laiene muudele töösuhte lõppemise juhtudele, kui koondamine. Jah, nad väidavad küll, et midagi, mida pole olnud, ei saa ära võtta, kuid ometigi võetakse ära midagi, mida on lubatud. Ja lubatud sai seda juba millegi muu äravõtmise hinnaga. Mind hämmastab see olukord, et meie tööinimestel on nii palju kohustusi, aga võrreldamatult vä

Ja nii ma siin nüüd ootan ja ei oota ka... st kuna kõhubeebi on praeguseks oma pea kõvasti ära fikseerinud ja surub mu põiele nii et vähe pole, siis on selliseid päevi, kus ma mõtlen, et lihtsam oleks kas vetsus elada või endale pampersid osta, kui milliliiter milliliitri kaupa oma kehavedelikke väljutamas käia... rääkimata sellest, mis tunne on -20 kraadiga end selles olukorras õue jalutama sättida. Siis ma tõesti mõtlen, et palun sünni parem kohe juba! Parematel hetkedel aga, ja neid on palju-palju rohkem!, loodan ikkagi, et beebi veel oma soojas koopas elab ja natuke kannatab, et me jõuaks kevadele lähemale. Eks ma ole egoistlik ka ikka, mõeldes sagedasti, et see ja see asi nõuab veel tegemist, las ma lõpetan ära... Ehk siis on nii- ja naapidi mõtlemist ja üldse mitte mingisugust füüsilist tunnet veel, et sünnitusega võiks peagi silmitsi seista. Ohjaa, see sünnitus... inimesed kipuvad ikka küsima, kas ma kardan. Ja mulle tundub, et õige vastus peaks olema, et kardan hirmsat moodi, s

... tegelema peaks millegagi, mille tähtaeg läheneb? Loomulikult leitakse, et vana blogikujundus on lõpmatuseni ära tüüdanud. See siin oli mulle meeldivaim/sobivaim, mille Bloggeri mallidest leidsin. Oleks mujalt veel otsima hakanud, oleks vabalt võinud päeva veeta.

Magamistuba sai lõpuks ümber tõstetud ja nüüd on pärdikul koht, kus magada. Tegelikult on valikuid isegi kaks - kas see valge KELA pappkarp-voodi (seesama, mille sees KELA saatis meile 140 euro eest beebivarustust), kus nii mõnedki soomlased pidid oma esimesed elukuud mööda saatma :) Või siis see alumine beebihäll. Miskipärast on tunne, et meie pärdik läheb sundkorras viimasesse :) PS. Ja muidugi pole voodilt vastu vaatav läpakas väheoluline ega juhuslik! See tüüp on oma lühikese 13-kuuse eluea jooksul viibinud garantiis juba 4 korda. Tekib kerge seos... just nagu haiglane beebi, kes on pidevalt lastehaiglas ning kogu aeg loodad, et kasvab neist haigustest välja. Või siis, päris aus olles, ma iga kord loodan, et nad viimaks nõustuvad selle "haige beebi" lõplikult välja vahetama. Aga ei... arvutibeebil on välja vahetatud aku ja kaks korda emaplaat. Üldiselt on diagnoos: teie poolt kirjeldatud vigu ei suudetud tuvastada. Ela siis sellisega! Mis ei tähenda muidugi, et ma ei tunn

Jälle kord äratus kell 4.30 v6i (hmm, eestikeelne klaviatuur keeldub jonnakalt töötamast) midagi sellist ning täiesti lootusetu yritus uuesti magama jääda. Leidsin, et loen parem veidike Merit Raju "Leia oma teed" , mida on olnud sobiv just pisikeste tykkide kaupa maiuspalaks hammustada - on hea asi ja seepärast lingin ka, toetades nii loodetavasti selle turundust. See on soe ja inspireeriv lugemine, täitsa minu asi, mis v6iks yhel päeval hingele koputada ja öelda, et v6ta uuesti kätte ja leiagi see oma tee... sest eks need asjad on aegajalt päevakorral olnud... aga huvitaval kombel olen ma oma praeguste valikutega sinas6ber, isegi 6nnelik ja rahul, ei kibele millegi uue poole... kuigi v6imalik, et kui see doktorantuuriperiood ykskord l6pule j6uab (KUI j6uab), siis ongi ees uued valikud, ka sellised, kus peaks päris iseenda tööandja ja peremees olema, täiesti aktuaalne teema. Praegu on aga hea ja 6ige just nii nagu on. T6tt öelda oleks v6inud selleks ööks kyll m6ne igavama le

Nagu juba lugematul arvul öödel, keerutasin end mingi aja tagant ühelt küljelt teisele, otsides vahepeal voodis taga jalgade vahele toeks ja pingeleevenduseks käivat patja, mis aegajalt plehku pistab. Tegin ära ka kohustusliku öise vetsukülastuse. Ja siis ühtäkki oli kell 3 öösel uni läinud, tee mis tahad. Eks on seda viimaste kuude jooksul ennegi juhtunud, et ärkan mingil täiesti suvalisel ajal vastu hommikut ja uinuda enam ei saa - kas toksib keegi kõhus või piinab ootamatu nälg. Täna polnud põhjuseks ei üks ega teine, aga und enam ei tulnud. Vedasin end hoopis arvuti juurde mõttega, et las ma siis natuke tegutsen, nii kaua, kui väsimus ja uni jälle tagasi tulevad. Ja niimoodi keset ööd laualambi valguses arvuti taga toimetades tabas mind suur õnnetunne - mõelda kui tore, et ma saan täiesti suvalisel kellaajal teha, mida hing heaks arvab, ning mitte kuskil ei piina mõte sellest, et tuleks magada, sest midagi ootab hommikul ees. Praegu on just nii, et mitte mingeid konkreetseid ega ed

Lõpuks jõudsime tagasi algusesse. Panka. Mitmed internetipõhised teenused Soomes (nii nagu ilmselt Eestis ja mujalgi) on seotud pangakontoga ehk teenusesse saab sisse logida, enda isiku tuvastada (ja maksta) internetipangakoode kasutades. Teatud teenuste sisselogimisel peab aga isiku tuvastamiseks pangakontoga seotud olema ka isikutunnus. Esialgu tundus, et asi lihtsamast lihtsam - saada panka meili teel oma isikukood või mine ise kohale, kood liidetakse isikuandmetele ning asi vaska. Nordeas selgus, et asi pole loomulikult nii lihtne. Pank ei aktsepteeri isikukoodi või õigemini Soome magistraadi poolt välja antud tõendit, mis isikukoodi määrab. Isikukood on Nordea jaoks aktsepteeritav ainult siis, kui see on kantud ametlikult isikuttõendavale dokumendile ehk kas Soome passi või ID-kaardile (minu teada autojuhiluba siin ei sobi). Soome passi välisriigi kodakondne niisama ei saa, ID-kaardi võib aga 55 euro eest politseist taotleda. Aga on see siis päris õige, et inimene, kellel on niiku

Teisipäeval proovipäeval käinud, kirjutas Evelin kolmapäeval töölepingule alla ja käib nüüd usinalt tööl. Töö on täiskohaga, esmaspäevast reedeni, hommikult kl 6.00 kuni 13.30. Kes ei tea, siis Soomes on täistööaeg 7,5 tundi. Harjudes ja hea tahtmise korral võib tulevikus teha samas ettevõttes või ka mõnes muus kohas veidi lisatööd - õhtuti ja/või nädalavahetustel. Kolmapäeval saime ka verokortti ehk personaalse maksukaardi vormistatud. Nüüd on jäänud ainult KELA-kortti taotlemise kadalipust läbi käia. Ehk kunagi järgmisel nädalal on selleks rohkem jaksu. Kokkuvõtvalt läks Evelinil töö saamisega aega täpselt kaks nädalalt, mis on minu meelest väga hea tulemus. Edaspidi on küsimus pigem enda motiveerimises, kuidas teha seda tüütut koristustööd päevast päeva nii, et kiiret tülpimust ei tuleks. Kuidas leida tööelu kõrvale tasakaaluks mingit meeldivat sotsiaalset tegevust, sõpru või kasvõi lihtsalt inimesi, kellega suhelda? Mina isiklikult küll ei kujuta ette elu Soomes nii, et sind üldse

2. jaanuaril, ESMASPÄEVA hilisõhtul saabusime Eestist Tamperre: mina, Javi, Evelin ja pilgeni täistuubitud auto. (Ajaloo huvides tuleb mainida, et 6. jaanuaril 8 aastat tagasi saabusin mina Annika küüdis samamoodi Tamperre. Aasta oli 2004 ja Eesti ei olnud veel EL-is.) Soome pehme maandumise ettevalmistuseks oli Evelini soomekeelse CV ettevalmistus ja elukoha leidmine. CV osas otsustasime põhimõtteliselt nii, et saata seda firmadele enne Soome tulekut pole suurt mõtet. Asi selles, et oma praeguse keeleoskuse juures on tal sisuliselt tööd võimalik leida vaid koristusalal ja seal on tööjõuringlus suur ja värbamine käib kiiresti. Tihti on nii, et täna saadad CV, homme-ülehomme kutsutakse intervjuule ja kui näkkab, kohe ka proovipäevale. Elukohaotsinguga tegelesin mina detsembri alguses juba ja leidsin alustuseks Soome/Tampere mõistes suhteliselt soodsa variandi üsna kesklinnapiirkonnas. Rohkem asju ette ära teha ei saanud. TEISIPÄEVAL olid plaanis: pangavisiit, et avada Soome konto. Üüril