Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Irisega juba igav ei hakka. Hommikust õhtuni käib meie pool nüüd laua peale ründamise mäng. Ärkab see meie Iris üles ja avastab, et laua äärde on seisma jäänud üks tool. Kiirelt toolile, toolilt lauale ja siis üks tants ja trall laual. Vahel maandutakse sealt söögitooli, vahel tekib isu end tagasi toolile ja sealt põrandale upitada. Vahel õnnestub see sujuvalt, teinekord jääb midagi kuskilt puudu ja lastakse hädakisa valla. Vahel tehakse valekalkulatsioon ja kukutakse maha. Hoidku jumal selle eest, et mõni klaas või muu ese oleks lauale ununenud. Siis leiaks see suure kaarega tee toa teise otsa. Õnneks oleme me targemaks saanud ja niisama lauale midagi enam ei unune. Tee mis sa teed, räägi mis sa räägid, tiri teda sealt laualt maha kasvõi 30 korda päevas - midagi ei mõju. Mul ei jää muud üle, kui loota, et ehk seegi etapp elus läheb ühel päeval lihtsalt mööda. Tulevad uued ja põnevamad asjad peale. Viimase kuu-pooleteise jooksul on Irise sõnavara märgatavalt kasvama hakanud. Mitte, e

Meie! Sest kui sa oled täpselt 1456 päeva (5 päeva vähem kui 4 aastat) tööd otsinud, siis on tunne, et see, mis nüüd juhtus, on universumi kingitus. Mitte ainult Javile, vaid koge meie perele. Loomulikult ei ole see teenimatult sülle sadanud kingitus, eriti arvestades ilmselt sadu läbi loetud töökuulutusi ja välja saadetud CVsid, üle kahe aasta väldanud koolitusi, tasuta tööpraktikaid, kümneid intervjuusid, kus ka peale mitme vooru läbimist on ikka leitud keegi, kellel on rohkem kogemust... Lootus ja lootusetus, mis on aina käinud käsikäes. See tunne, et mida sa ka ei teeks, ikka jooksed vastu seina. Need kulmukergitused ja mõeldud, kuid ütlemata jäänud sõnad, kui sa püüad inimestele rääkida oma situatsioonist ja keegi ei suuda uskuda, et oled alati andnud endast maksimumi, et sellest olukorrast välja tulla, mitte aga soovinud selles situatsioonis elada. Need, kes lõpuni mõistavad, on või on olnud ise samas situatsioonis. Teistel polegi võimalik mõista. Elu, mis pole aastaid saanud kul