Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Nii raske on motiveerida end sirvima töökuulutuste lehekülgi, kui piinavat vajadust pole, ja veelgi raskem kirjutada avaldust ametikohale, mille sisu ja perspektiivid ei võta otsejoones jalust nõrgaks ja mille kohta nagunii eeldad, et sa ei kvalifitseeru oma CV põhjal mitte kuidagi. Sest et tegelikult näitab minu haridustee ülekvalifitseertust teatud ametikohtade jaoks ja minu töökogemus osutab kõigele muule kui sellele, et ma oleksin hullult sihipärane oma tegemistes. Vähemalt joonlauaga mõõtes. Ja iseennast keskmise tööandja rolli kujutades. Hullu moodi peab seletustööd tegema, et näidata, et 1+1=2, et kõiges on loogika ja järjepidevus ja kõik on eesmärgi nimel. SELLE eesmärgi nimel, mis seostub SELLE ametikohaga. Teisalt, eks see, et minu CV pole joonlauaga mõõdetav, jätab jällegi mänguruumi ja interpretatsioonivabadust. Aga eelduseks siin on see, et oleks kuulaja, kes viitsiks tõepoolest kuulata. Värbamisel on muidugi hoopis omamoodi reeglid, kui on tutvused või kui sa tõepoolest m

Ehk siis jah - luuserdan töölt. Mul oli seda valehaiguse päeva juba tükk aega vaja, aga kuna mõlemad baltid on juba kaks nädalat vaheldumisi ja samaaegselt haiguspäevi pidanud, siis pidin tänaseni ponnistama. Asi läheks karmiks, kui me kolm kõik samaaegselt tööluusi teeksime. Mul on siin hulk asjaajamisi, mida kohe mitte ei saa töö kõrvalt teha. Õhus on energiat, minus eneses on energiat. Kevad on väga lähedal, kuigi talv ta sel nädalal jälle luku taha pani. Aga kus ta pääseb, küll ta peagi tuleb!

Igapäevast rõõmu andku meile... Õhus on kevade hõngu. Päris esimest-esimest korda sel aastal. Tuulevarjus tänaval tööle kõndides hakkas palav ja pisarad tekkisid silmanurka, sest päike oli nii ere. Ja üldse on hästi elev olemine, sipelgad püksis. Nädalavahetus ja rong Tamperre on nüüd nii-nii lähedal, peaaegu käega katsuda. Reedeti püüan ma nüüd juba kolmesele Tampere rongile jõuda – nii on nädalavahetus vähemasti tunni jagu pikem :) Muide, seda postitust kirjutan töö juures! Esimest korda. Ma kutsuksin seda lausa eriolukorraks, et mul on võimalus tööl oma isiklike asjadega tegeleda. Kuidagi imelik on lausa. Ma ei tea, kas nii see nüüd saabki olema, et meil on vähem tööd ja ma pääsen plaanitud ajal töölt minema ning mul on aeg inimese moodi lõunapausi pidada. Igaks juhuks ei hõiska veel. Nii lihtsalt praegu on. Aga tõepoolest – peale seda otsust, et ma teen nädalas täpselt 37,5 tundi tööd ja ei kübetki rohkem, paistab et asi kuidagi töötabki. Bossiga sai sotid inimese moodi selgeks rää

Eellugu: igakuine lühike kokkuvõte minu eelmise kuu töötundidest (vabadest päevadest, miinus- ja/või plusstundidest) ja tungiv soovitus, et ma ei töötaks üle normtundide ehk enam kui 7,5 h päevas. Lisaks lühike kommentaar, et võiksin püüda oma kohustusi jagada kellegi teisega ning üritada töötada need 7,5 kiiremini (=efektiivsemalt). Viimast lauset saatmas smaili. Põrgusse, küll me juba tunneme seda stiili veendunud ja 100% tõsiselt mõeldud sõnumit nende totakate smailidega mahendada püüda. Üldiselt olin teadlik, et minu kolleegid on samalaadseid kokkuvõtteid varemgi saanud. Olin isekeskis imestanud, kuidas nad ilma suurema skandaalita nende avaldustega leppida suutsid. Ja olin taolist enesekohast teadet vargsi oodanudki. 7 töökuu möödudes siis käes! Oodatud, kuid ometigi šokeeriv. Kirjutasin vastuseks üsna krõbeda kirja, väljendasin oma teravat solvumist. Mina juba endale solki niisama pähe kallata ei luba, kui siis argumenteerigu ja pakkugu sisukaid lahendusi! Eks homme veel paista,

Nüüd, kui ma olen ära söönud terve pitsa ja üle poole liitri jäätist (vabandusega, et mul oli paha tuju) ning ma olen vandunud, et midagi sellist enam ei juhtu umbes kahe aasta jooksul, on juba päris inimese moodi tunne :) Ühesõnaga, tapsin paha emotsiooni hea ja paremaga ning suurimaks magustoiduks olen lubanud endale kaks järgnevat tundi oma praeguse lemmiku - Elizabeth Kostovi "The Historian"-i seltsis. Kõigepealt aga paar sõna Lodzi reisi kohta. Viis aastat peale minu, poolakast Kasia ja leedukast Ruta esmakohtumist Tamperes kukkus nii välja, et meil kõigil õnnestus Kasia juures Lodzis kokku saada. Mingi ime see iseensest pole, pigem märk sellest, et kui midagi väga tahta, siis on see korraldatav. Seekord siis meie väikene kohtumine Poolas, 130 km Varssavist. Mitte et me vahepeal üldse näinud ei oleks. Oleme küll ja korduvalt, kuid mitte kunagi kolmekesi korraga. See pole ka lugu mingisugusest lahututamatust kolmikust, vähemasti polnud me seda varem. Rutaga sain ma tegeli

Üks neid päevi, kui mind juhib must magnetväli, mis ei lase olla mitte midagi muud kui kergesti ärrituv ja turtsakas. Põhjendamatult. Kõik on lollid ja vastikud ning tundub ülim ebaõiglus, et nädalavahetus kestis vaid kaks päeva, kui tunne on selline, et puhata tahaks viis ja töötada kaks päeva heal juhul. Isegi põhjendusi ei viitsi otsida sellele. On lihtsalt üks neid päevi.