Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Olin eelnevast kahest maratontöönädalast ja reisist väsinud, nii et kui selgus, et me saame kl 11-ni magada, olin tänulik. Esimene hommik Madriidis oli päikest täis. Käisime duši all, Javi ema valmistas hommikusöögi. Värskelt pressitud apelsinimahl ( zumo ), maitsev sai ja kuivatatud sink ( jamon serrano ), mille imeõhukesed viilakad lõigatakse ise kodus 6-kilosest seajalast - midagi maitsvamat annab välja mõelda. Siis tuli Igancio meile järgi ja ees ootas väljasõit Madriidist põhja suunda. Enne veel käisime ja korjasime üles saadetised, mis mingid firmad olid Ignaciole partnerlussuhete ettekäändel jõulukingiks saatnud. Muide, see on traditsioon, mis mind sügavalt hämmastas. Need ei ole nimelt lihtsad kingitused nagu pudel konjakit ja karp šokolaadi, vaid terved konjaki- ja kvaliteetveinikollektsioonid, umbes kümme 6-kilost kvaliteet- jamon i, delikatessmaiused, plaadikollektsioonid jne jne. Meeletu, millist raha Hispaania firmad jõulukinkidele kulutavad. Ja nagu mulle teada anti, on I

Kauaoodatud puhkus on käes! Ees ootavad 10 päeva Madriidis. Millised 10 päeva, seda alles näeme... Nagu ikka, pakkisin poole ööni kohvrit. Ei saa ju seda rõõmu endale kordki lubada, et hommikul väljapuhanuna reisi alustada. Ikka unisena, tormates, õigest bussist maha jäädes, veidi närveldades, et kas üldse lennule jõuan... :D No igatahes olin lõpuks Helsinki Vantaa lennujaamas ja nähes, et check-in järjekord polegi kurjakuulutavalt pikk, tuli rahunemine. Lend ja vahemaandumine Amsterdamis läksid plaanipäraselt ja õhtul kl 19 olin lõpuks Madriidis! 10,5 tundi teelolekut. Täpselt niikaua lähebki aeg, et Hervantast 3000 km kaugusele jõuda. Tegelikult 450 km kaugusele Tartusse jõudmine võtab teinekord sama aja :) Uhhhh!! Vot siis tuli alles tõeline ärevus, et appikene, nüüd see siis saabki tõeks, et mina ja Javi koos tema kodulinnas ja ees kõik need kohtumised vanemate, sugulaste ja sõpradega. Muidugi oli Javi Madriidi lennujaamas vastas :) Võtsime metroo tema kodu poole, ainult kaks peat

This is Paawola few days ago, my dear home in Tampere. Full of snow. This is how I like it the most :) The year 2005 will be over very soon. Before it's gone, i've something very important to tell you. This year will always be very special in my memories, because I managed to make true one of my biggest dreams - the BIG Europe-trip. It lasted 36 days in 10 different countries. It was an extreamly intensive trip, during what I learnt a lot about the other people and myself. This trip would not have come true without KASIA and without YOU, my friends. I thank you from the bottom of my heart and wish you Merry Christmas and a wonderful New Year , may also YOUR dreams come true ... FANDA, ALES and your girlfriend, LUBA and PHILIP , JANO, ISTVAN and your parents, NORI and ALARI, TIINA and your parents, PJOTR, EWELINA, MARILIIS, MARK, MARCO and your parents and your girlfriend and his brother, EEDU and TARU, PEDRO, VICENTE, HECTOR, ROBERT and everybody whom I forgot to ment

Minu selle aasta viimane tööpäev. Siis algab puhkus. Mis otse loomulikult tähendab seljakoti selgatirimist ja kodust ära minemist... Jälle teele :) Seekord 10 päeva Madriidis Javi ja tema perega. Vaatame, mis sellest koigest tuleb. Ette pole motet muretseda!

Just täpselt aasta sellest, kui Salernost tulin ja Ryanairi lennul Frankfurtist Tamperre Michelega tuttavaks sain. Peale paaritunnist vestlust lennu ajal vahetasime Michelega kontakte ja enne kui raudteejaama juures lahku läksime - võibolla alatiseks - mainisin, et ühel päeval peaks ta ka Tampere üle vaatama. Ja Michele võttis asjast kinni - peale Helsingit ja Oulut otsustas ka Tamperega tutvust teha. Ja selle õhtu, öö ja hommiku, mille Mic siin oli, oli meil lõpmata tore. Mõned sõprused tekivad kiiresti, pole pikka aega vaja, et usaldama õppida. Lihtsalt äratundmine ja kõik. Sellepärast olengi nii rõõmus, et täna jälle Tamperes näeme :) ................. Ja saimegi õhtul kokku:) "Michele, it's one year!!" "Jaanika, it's ONE year!!!!!!" Michele oli seekord koos kolme itaallasest sõbraga: Stefano, Luca ja Marco. Kuna oli järjekordne boomi-party õhtu (boomi on tudengitele orienteeritud pidu, kus enamik kannab tunkesid, mis on sõltuvalt teaduskonnast eri värvit

Vahel on need hommikud, mil saab vara üles tõustud, nii erilised... Ärakasin ja käisin duši all, Javi veel magas. Justnagu tavaliselt. Niisiis hiilisin vaikselt oma korterisse. Linda ja Jelena magasid. Lülitasin arvuti sisse, võtsin köögist hommikueineks puuvilju ja piima, lugesin värskeid uudiseid Eestimaalt. Ikka veel pimedus. Aga lumi katab nüüd maad ja puid ja väljas on kuidagi palju rohkem valgust, isegi kui on pime... Kuulda on kalluri häält, mis ametis prügikonteinerite tühjendamisega. Ainus väljastpoolt kostev hääl varajases hommikus. Maja torustik häälitseb. Arvuti suriseb vaikselt. Siis tekib aina enamatesse aknendesse valgus, igaühe taga jätkub kellegi elu. Argipäevane, eriline, kordumatu... Tajun, et lift liigub aina tihedamini. Kui valgus kord pimeduse murrab, on ka selle hommiku erakordsus kadunud. Javi on täis kannatamatust, millal kord lumekiht niipalju peab, et saaks suusad alla panna. Õppis suusatama neli talve tagasi Tamperre tulles ja nüüd on andunud suusafänn. Po

1 9. november ja jõulu-pidu. Jõule pole veel õhus. Sama hea, kui otsustaksin keset juulikuud jõulupidu pidada. Aga mis seal ikka - Soomes kutsutakse seda sündmust pikkujoulu , mis minu meelest on lihtsalt ettekääne firma kulul süüa-juua ja end üks kord aastas üles lüüa. Jõulude kui sellisega pole siin miskit pistmist. Esmalt ajasin end närvi faktiga, et midagi talutavat, mida selga panna, pole ei riidekapis ega ka üheski Tampere poes. Ühe erandiga. Niisiis investeerisin lõpuks sellesse ainsasse kenasse kleiti olles üsna kindel, et nii mõnigi teine on seda Tampere ainsaks ilusaks kleidiks pidanud... Minu teine pikkujoulu Lionbridge'is. Seekord mitte üksi, vaid koos Javiga. Tegelikult oli Javi juba eelmisel aastal meie firmas tuntud tegelane - tüüp, kes tuli T-särgis mingile suvalisele peole, kuhu sõber Antonio ta kutsunud oli... Ei temal polnud aimu sellest, et kood on ülikond ja õhtukleit :) Ja kuna ta siis minuga terve õhtu tantsu vihtus, käisid tollases BGS-s kuulujutud, et see

Hommikul kl 7 avan silmad ja ei saa aru, mis kell on. Kl 9 avan silmad ja sama lugu. Oleksin keskpäeval ärganud, poleks ka tõenäoliselt vahet märganud. Kõik on ühtlaselt hall. Stabiilne +5 kraadi, sajab, firma jõulupidu 4 päeva pärast. Einoh... Oleme jõudnud novembri keskpaika ja iseeneslik novembrimasendus on ka muidugi haripunktis. Olid plaanid varajasest ülestõusmisest ja ujumaminekust. Delete. Olid plaanid hea tujuga hispaania keele vestluskursusele minekust ja edenemisest. Delete. Polnud plaane kuiva jalaga tööle jõudmisest, sest kes seesuguseid plaane teeks, see ju iseenesest mõistetav automaatplaneeritud asi, eh? Unustage ära, bussist väljaastumise hetkel algas paduvihm. Olid plaanid kolm tundi usinasti tööd teha. Kus sa sellega, midagi ei tööta. Kõik kui loodusõnnetus. Urrrr.... urrr.... urrrrrrrr................ Oli plaanis järjekordset bussi oodates läbimärjaks saada, unisuse ja arusaamatuse segus loengus tukkuda, Tampere riidepoodides tunde ringi kapata ja meeleheitesse s

http://www.garfield.com/comicscartoons.html http://www.thesimpsons.com/characters/home.htm Simpsonite isiksusetest http://www.matthewbarr.co.uk/simpsons/ Arva ära, kes olen mina? ;)

Ei, ei ärge nüüd kohe mõelge, et hulluke tõttab jälle kogu elamine seljas teise linna otsa, uude linna või hoopis uue riigi leidnud... Ka mitte neli korrust ülespoole Javi juurde pole plaanis alaliselt sisse asuda. Selleks pole seal lihtsalt ruumi ;) Seekord võtsin ainult arvuti ja mõned paberid kaenlasse, et ennast BGS-i, uups - Lionbridge oleme ju kõva mitu kuud juba -, teisel korrusel asuvasse kontorisse sisse seada. Aga kolimine seegi! Pealegi on meil nüüd open office tüüpi töötuba. Ja uued lähinaabrid ka: lätlanna Linda, bulgaarlane Cvetomir ja slovakitar Lea. Ja mulle seal õigupoolest meeldib :) Seda enam, et endised naabrid, hollandlane Michael, leedulanna Milda, serblanna Ana, horvaat Mile ja ungarlanna Monika on ka kohe vahetus läheduses käepärast võtta, kui igatsus peaks peale tulema, või niisama üksteist tögada tahame ;) Kolimise puhul otsustasin ka oma töölauda veidi personaliseerida - panin üles mõned pildid, GoGo treeningukava ja ehk vean suurest entusiasmist veel mingit

Oli igasugu karvaseid ja sulelisi.

Üks neist päevist, kui tunned, et sinu enesekindlus ei mahu kuhugi ära... :Z Jõudsin poolunes kuidagi tööle. Ainus mõte, et kui selle kohvi kuidagi kätte saab, läheb kõik paremaks. Võta näpust! Michael tabas muidugi ära minu "särava" oleku ja võttis nõuks aasida: "You look wonderful today!" He-he-heh. Siis lõunale. Matti asutas end söömakaaslaseks. Esimene kommentaar, et "You look so... hmm... tired today. Did you have a tough party yesterday?" Ja-ja, muidugi. Oleks see vaid nii olnud, oleks vabandatav. Edasi olin juba kindel, et ükski minupoolne lollus poleks täna ülemäära imekspandav. Seega kui oma toidujäänuseid solgiämbrisse tühjendasin ja siis järsku enam oma telefoni kuskil ei näinud, tundus järsku täiesti võimalik, et võin nüüd oma moblat solgi seest urgitsema minna... Aga ma polnud arvestanud sellega, et Matti kavatses kõige eelneva pärast (jah, Jumal teab, et olen temaga vahel ikka üsna inetult käitunud...) revanši võtta. Nii et kui oma kätt ahast

Laupäevaõhtuks kutsus Javi hulga oma sõpru sauna ja õhtusöögile. Päeval käisime sisseoste tegemas ja tund enne, kui need, kes sauna tahtsid minna, pidid kohal olema, avastasime, et püha müristus, viimane aeg midagi valmistama hakata. Aga hakkama saime! Javi tegi tortillat (hispaania omlett), mina lõikusin aedvilju, mida dipiga näsida, tegime pastasalatit jms nipet-näpet. Antonio, Antti ja Javi käisid saunas. Siis hakkas juba muu rahvas saabuma. Lõpuks oli 12 inimest kohal: mina ja Javi, Antonio, Antti, Oscar, Anna, Piia, Freija, Outi, Fernando, Edith ja isegi korterinaabri Jukka vend ilmus ootamatult, kotiviini ühes, kohale. Üle üsna pika aja sain jälle soome keelt praktiseerida. Ja tänu Outile, Freijale, Piiale ja mõnedele eelnevatele positiivsetele kogemustele tunnen, et eelarvamus soomlaste ebaseltskondlikkuse suhtes hakkab üha enam kaduma. Uue põlvkonna soomlased, eriti tüdrukud, on niivõrd palju avatumad! Ja kuigi neil on mõned omapärad, ei saa seda suletuse ja sallimatuse kirja

Õhtuid omaette on nii vähe. Olid ajad, kui mul oli privaatsust ja üksiolekuhetki väga väga vaja. Nüüd aina vähem ja vähem. Omaetteolekuks pole aega... Olen ka vajadusest üle kasvanud. Sel reedel aga lubasin endale vana armsa õhtu, mida kutsun Me, myself and I . Javi oli Antonioga heavymetal kontsertil, mina ei leppinud kokku ühtki kohtumist. Olin kodus brie juustu, suurepärase saksa valge õlle, roheliste viinamarjade ja msn-ga :) Vahel ei oskagi sellest midagi paremat tahta. Msn-i saab ka hea raamatu või filmiga asendada (kõrvalepõikena mainin, et vaadake võimaluse korral Sideways . Selles on nii huumorit kui sügavust, mis viimasel ajal pole eriti tavapärane). Aga kuna sel õhtul olid msn-s nii Mariliis, Hector Xavier kui ka Giorgos, kellest ühegagi polnud tükk aega rääkinud, siis eelistasin virtualset suhtlust Tampere-Cork-Lueven-Copenhagen.

30. novermber läheneb. See päev tähendab minu jaoks seda, et kõik kolm intervjuud Tampere immigrantidest aktivistidega peavad lindistatud, transkribeeritud ja Saksamaa poole http://www.uni-oldenburg.de/politis-europe/ teele saadetud olema. See on minupoolne vastutasu möödunud suve Kreeka suvekooli eest. Ja ees ootab järgmise suve Saksamaa suvekool :) Tegelikult ei saa sellest projektist ja intervjuudest rääkida kui tüütust kohustusest, vaid suhtun asjasse suure entusiasmiga. Kogu see valdkond on minu jaoks ääretult põ nev. Vaatan lootusrikkalt oma magistriõpingute alguse poole - kui ma saan keskenduda migratsiooniuuringutele, olen õnnelik inimene, sest saan teha just täpselt seda, mis mulle südamelähedane ja vajalik tundub :) Täna sai esimene intervjuu tehtud! Väga positiivne kogemus oli. Kuigi hakkan alles aru saama, kui vähe ma intervjueerimistehnikast ja kvalitatiivsetest meetoditest tegelikult tean. Tahan kogeda ja õppida!

Just-just! Kõik mu ümber blogivad. Ridamisi tuleb neid avastusi. Tegemist on tõsise nakkushaigusega. Olen ka viirusekandja! Aga mõtisklema panid need avastused küll veidi. Et mis siis on see fenomen? Kas on tegu moeasjaga, mis varsti oma uudsuse kaotab? Kas on see meie aja lihtsaim viis sõprade/mõttekaaslastega ühendust hoida? Kas on see sisemine vajadus ennast väljendada? Spontaanselt. Kõik mõtted ja tunded valla. Äkki on see ainus viis kuuldavaks saada? Blogides pole ju ohtu, et keegi suu sulgeb või kuulamast keeldub. Kõik saab välja öelda. Kusjuures tsensuurita. MIDA SINA ARVAD?

Eile ühel hetkel aknast välja vaadates avastasin üllatusega, et sajabki selle sügise esimest lund, seega talv siis tulekul... Nojah, kus ta siis jääb, ongi imelikult kaua soe, kollane ja päikseline olnud. Aga kadus see lumi just sama kiiresti kui tuli, jättes mälestuseks 0-kraadi lähedase jaheduse. Töölt vaba päev. Rääkisin msn-s inimestega, kellest pole ammu kuulnud: Giovanna, Michele ja Ülle. Giovanna kaitses magistritöö cum laude ja nüüd on eel-töötu-staatuse meeleolus. Just nagu meil Eestiski - lõpetad lennukalt ja siis avastad, aga et kes mind tahab siis...? Üllel koht punnitab ja kuu pärast on tüdrukutirtsu oodata. Rääkisime täna üle väga pika aja. Vanad Kantri-ajad tulid meelde. Ja mõelda, kui palju on muutunud me mõlema elu kolm aastat hiljem! Michele kutsub detsembris Veronasse külla. Kiusatus on ülisuur. Elus pole mäesuusatamist proovinud ja nüüd oleks võimalus mõned päevad pea Alpi-nõlva all veeta. No muidugi heitsin pilgu lennuvõimalustele... Ohhh.... Ahhh.... Aga kõik on v

Täna sajab vihma. Sügisest vihma. Ja endiselt on kõik ütlemata kollane ja üsna soe. Unistuste sügis. Peale Eestist tulekut neli päeva tööl. Õigupoolest üks pikk ja kiire tööpäev ning kolm päeva töö ootamist ja igavlemist. See on selle töö ilu ja valu - vahepeal rabad end pooleks ja siis vahid jälle lakke. Õnneks olen end harjutanud mitte muretsema ja võtma asju nii nagu nad on. Niikaua kui minu põhistaatus siin elus on endiselt üliõpilaseks olemine, ei ole mõtet liialt muretseda. Seda enam, et mõndasid asju ei saa mõnda aega muuta. Niisiis olengi leppinud asjade praeguse olukorraga. Pealegi on elus hulga olulisemaid asju kui töö ja raha ja karjääri pärast muretsemine. Täna kl 14 läksin nädalavahetuse lainele. St et luban endale mõnusat aega blogi oma tegemisi kirja panna, Lindaga koos trenni minna (see tüdruk on püstihull muide, juhtub, et käib lausa kaks korda päevas spinningus ja jõusaalis), siis Javiga koos süüa teha. Kui oleme laisad, vedeleme niisama ja vaatame filmi (ja õige ta o

Kolmapäeval olin tööl, siis pikk teekond Tamperest Helsingisse ja sealt Tallinna. Kõik ütlevad, et ah, Eesti ju nii lähedal, ilmselt käid iga kuu seal. No ega ikka käi küll! Ja võtab minimaalselt 6 tundi aega, et Tamperest Tallinna jõuda, muust Eestist rääkimata. Jõudsin Tallinna südaööl ja nagu ikka pakkus Laura öömaja. Hommikul oli Laural Võluflöödi etendus ja mõtlesin, et pole paha jällekord üks teatrielamus saada. Täitsa vahva oli 5-7aastaste jõmpsikate seas etendust vaadata ;) Ja hea etendus on. Aja möödudes saab väga hea. Neljapäeva pärastlõunal olin lõpuks Rakveres. Oli hulk asjaajamisi ja kui lõpuks mõtlesin, et nüüd lähen Merjele Haljalasse külla, oli nii hiline tund käes, et ühtki bussi enam ei liikunud. Niisiis otse Varangule. Reedel jälle Rakvere. Juuksur, fotograaf, šoppamine, uute juhilubade ja passi ja ID-kaardi taotlemine. Lõpuks Haljalasse Merjele, Miiale ja Raavole külla. Merje heitis juba tükk aega ette, et mis see siis olgu, Miia juba pooleaastane ja ikka pole vaata

MINU TAGASIHOIDLIK KÜLASTUSKÄIK EESTIMAALE LEIAB ASET 12.-17. OKT. Kõigiga kohtuda nagunii ei jõua, aga üritan ikka :)

Juba aastaid on see foobia esmaspäevade vastu. Aga selles vist polegi midagi nii erilist, paljudele ju seostub esmaspäev kooli- ja töö- ja igasuguste muude kohustustega. Alles viimasel aja olen hakanud sellest ängitusest vabanema. Täna on hoopis eriline päev. Pole tööd, pole kooli. Teen, mis tahan. Mis teil seal Eestis toimub? Mulle meeldis see "anekdoot", mille Lauri saatis. Oravatest ja jänkukestest. "Täna räägime poliitikast. Just nimelt! Ei teagi, kas sa oled üldse kursis oled selle palaganiga, mis meil siin toimub. Eks ma proovin anda lühikokkuvõtte. Käimas on mingid valimised(ausalt, pole aimugi,millised ), kus Keskerakond tuli välja geniaalse ideega reklaamida end K-kohukese abil. Reklaam, kui selline, on vist keelatud. Et siis kohuke, kõigis linnades, kõigil postidel. Selline roheline värk. " K igaühele!" Ning nüüd siis Tartu abilinnapea Astok(reform), kes kleepis oma autole Jänksi kohukese pildi( Laine Jänes, linnapea,reform). Ja nagu sellest veel vä

Javil oli ammu idee üks nädalavahetus mökkis veeta. Paar romantilist päeva looduse keskel. Ainult mina ja tema. Maist juulini ei veetnud me ühtegi nädalavahetust Tamperes. Alati oli kuskil midagi tegemist: minu baka kaitsmine ja lõpetamine, nädalalõpp Tartus ja Pärnus, Stockholmi maraton, jaanipäev sõprade seltsis Turu saarestikul, Tallinna maraton. Siis sõitis Javi Hispaaniasse puhkusele ja mina kohe oma Euroopa-turneele. Terve suvi kujunes üheks lõputuks sebimiseks. Nüüd olen juba kuu aega Euroopa-reisilt tagasi. Ikka torman ühest kohast teise: töölt trenni (jajah, tüdruk, kes elu sees spordist lugu pole pidanud, hakkas nüüd bodypump is, ujumas ja jooksmas käima. Kõik ikka ühekorraga, kuidas muidu!), kaks korda nädalas töö vahepealt suts hispaania keelde ja siis peaks veel iga õhtu tunnikese kodus hispaania keele grammatikat õppima. Sest ega ma siis algusest viitsi alustada! Läksin otse kesktaseme kursusele ja tunnen, et minu 4 aasta tagusest hispaania keele õppimisest pole küll tuhk

Elu sees polnud Ungaris käinud ja viimase kahe kuu jooku äkki kaks korda! Kaks lähedalseisvat, aga täiesti erinevat kogemust. Esimese kulbitäie Ungarit sain augusti algupoole, kui kallis püha Istvan mind ja Kasiat meie Euroopa-turnee käigus võõrustas (aga sellel praegu ei peatu, ühel heal päeval võid lugeda osana E-turneest). Teine külastus tuli üsna spontaanse kingitusena Javilt. Otsustas, et läheb Budapesti selle aasta kolmandat maratoni jooksma ja kutsus mind kaasa. Ma ei mõelnud kaua, ütlesin, et jah, muidugi. Neli päeva Budapestis pole piisav aeg, et sellest suurlinnast kõht täis saaks. Õnneks olime nii mina kui Javi varem Budapestis käinud, nii et tüüpilistest vaatamisväärsustest (mida on Budapestis tõesti imeilusaid ja palju) saime mööda hiilida. Lubasime endale vabadust lihtsalt linnas ringi kolada, 2-tunniseid söömaaegu (Ungari köök on elamus, mis viib keele alla) ning lausa 2 päeva järjest Szechenyi termaalveebasseinides mõnuleda. Kõige tähtsam oli iseenesest mõista pühapäeva

KUIDAS KÕIK ALGUSE SAI Kõikjal on värve ja päikesekulda, ühegi pilveta taevas sini-sinine, vaikne tuul sahistab värvilisi lehti... öelge veel, et põhjamaa sügis on külm ja kole! Igatahes sellest õnnetundest piisas, et nii kähku kui võimalik töö juurest põgeneda ja Javiga metsa jooksma minna. Minu esimene metsajooks maikuust alates ja võttis võhmale. Javi jaoks oli see lihtsalt kerge sörkimine peale pühapäevast Budapesti maratoni. No ja siis võtsin kätte ja mõtlesin, et on aeg oma blogile algus panna. Just sellisel ilusal, rõõmsal ja naeratust täis päeval :) AH ET KELLELE ja MILLEKS? Heh, eelkõige vist ikka enese rõõmuks tehakse selliseid asju. Või hoopis eneseupitamiseks või süümepiinadest vabanemiseks... kuidas keegi seda võtta tahab ;) Peale eelmise aasta Itaalia reisi tundsin, et pole ei jaksu ega tahtmist oma muljeid kümneid kordi jagada, parem panen kõik ausalt ja korraga oma reisikirja. Ja mulle tundus, et see viis oma elu jagada töötas. Nii et selle blogi kõige tähtsam ülesanne

Eelmise hommiku kordussaade. Kuni hetkeni, mil Hectoriga üksteisele ”head aega” ütlesime. Ei, tegelikult ikka senini, kui ennast lõpuks London Stanstedi lennukilt leidsin. Siis uskusin, et nüüd võib ennast Inglismaale mõelda. Mõne tunni möödudes olingi Stanstedis. Kõik oli ühtäkki väga väga teistmoodi. Olin justkui pooleldi Soomes, sest viis tundi lennujaamas ootamist möödus soomekeelses õhkkonnas, kuna minu selja taha maandus perekond soomlasi. Aga mis seal ikka, ei lasknud ennast ootamatust kojujõudmisest häirida. Kui aus olla, siis tekkis sellest hoopis mingi turvatunne. Kiskusin magamiskoti välja ja veetsin paar tundi magades. Tampere lennu pardaleminekut oodates nägin äkki tuttavat nägu. Pierro! Oli Itaalias puhkusel käinud ja nüüd Soome tagasi. Olime mõlemad rõõmsad, et omale üksteisest reisikaaslased leidsime. Kellegagi juttu rääkides polnud aega niivõrd ärevust tunda kojujõudmise ja... eelkõige Javiga kaaskohtumise ees. Kaks kuud üksteist nägemata! Üle elasime. Või... Olin Javi

Kell 6 hommikul tuli juba Hectori poolt lahkuda, et õigeks ajaks Girona lennujaama jõuda. Hector saatis meid bussijaama, jätsime nägemiseni (mis kohe ka õigustust leiab!), ja võtsime bussi Gironasse. Seal selgus, et tohoo hullu, meie lend on viis tundi edasi lükatud. See tähendas, et Kasial polnud mingit lootust Stanstedist Glasgow lennujaama jõuda, et sealt lendu Vilniusesse sõbra Sarase pulma võtta. Ja mina... Stanstedi küll jõuan, aga selle hilinemisega pole mingit mõtet enam üheks ööks Bristolisse minna, nagu algul planeeritud. Jah, kujutan juba ette, mida Euclide sellest järjekordsest alt-ära-hüppamisest arvab... Hüsteerilised hetked üle elatud, leidis Kasia lõpuks siiski suure juhuse läbi uue lennu Vilniusesse. Ja mina otsustasin, et kõige mõistlikum on tänane lend homse vastu vahetada ja veel üks öö Barcelonas veeta. Helistasime Hectorile ja ütlesime, et ”siin me oleme!” Jälle! Hector oli päris šokeeritud, ilmselt arvas, et ega vist saagi meist kunagi lahti... Kui järele mõelda,

Magasin ennast välja ja olin hommikul esimene tõusja. Hector ja Kasia olid peale öist pidutsemist silmnähtavalt väsinud. Sõime hommikust ja läksime Park Güelli. Vaimustav park! Siis oli aeg lõunale minna ja õhtupoolikul La Rambla kanti, et mõningaid sisseoste teha minu ja Kasia ühise reisi viimasel päeval. Lõppkokkuvõttes meil mingeid kingitusi küll osta ei õnnestunud. Neid leitakse spontaanselt ju. Vihma sadas ladinal. Siis tuli Charles töölt ja saime kokku, et baaris - kes kohvi, kes õlut - juua. Vihm oli üle läinud ja oli ikkagi õrn lootus, et äkki õnnestub täna rannas seda kauaigatsetud veinijoomist korraldada. Kuid... kui Hectori pool tagasi olime, asjad pakkisime ja kõik koos tortilla t sõime, polnud kellestki enam minejat. Istusime kõik elutoas, jõime punast veini ja Robert juhtis vestlust – üsna intiimsetel teemadel. Sõna otseses mõttes agiteeris arvamust avaldama üheöösuhete ja üleüldiste seksuaalsete ootuste koha pealt. Otse loomulikult oli avameelne peakõneleja oma kogemuste

Peale poole ööni filmi vaatamist ärksime suht hilja. Hommikusöögiks võtsime nurgapealsest baarist kuuma šokolaadi ja mingeid suussulavalt magusaid pulgakesi ( churros ). Siis võtsime saatusliku bussi nr 24... Kui bussilt maha tulime ja Gaudi pargi poole kõndima hakkasime, avastasin äkki, et rahakotti mu kotis pole... Peale mõningat meenutamist oli selge, et mina ise šokolaadibaarist selle hetkeni rahakotti kaotada ei saanud. Ma polnud oma õlakotti lihtsalt avanud. Jäi mingi võimalus, et rahakott kukkus maha vahetult enne baarist lahkumist. Niisiis läksime baari tagasi, kuid... seal polnud loomulikult midagi nähtud. Edasi otsida polnud mõtet, enam kui tõenäoliselt oli see bussis kellegi kuratlike näppude vahele jäänud. Juhiload, üliopilaskaardid nii Soomes kui Eestis, pangakaardid, suht suur summa sularaha – kõik läinud! Õnneks oli pass alles! Sulgesin kiiresti oma pangakaardid ja läksime politseisse avaldust kirjutama. See võttis vähemalt kaks tundi aega, kuid lõpuks oli tõend varguse

Tõusime hästi vara, sest Hector, kes töötab Barcelonas reisijuhina, kutsus endaga kaasa Girona ja Figuresi päevasele reisile. Meie olime turistid, Hector pidi aga tööd tegema. Senikaua, kui Hector kontoris asju ajas, läksime Kasiaga hommikusele kohvile ja croissantile. Vihma sada. Öösel oli tundide kaupa äikest tulnud ja veel varahommikul kesklinnagi jõudes nägime välgusähvatusi. Ajapikku torm vaibus ja teel Girona poole lakkas ka vihmasadu. Girona on imetore. Enamik inimesi teab Gironat vaid sealse lennujaama järgi, kuid linn ise on hästi vana ja ajalugu täis. Jalutasime vanade roomlaste linnas, juutide kvartalis, käisime juudimuuseumis. Aeg lendas. Siis oli aeg Figuresi sõita ja Dali muuseum oli lihtsalt vapustav. Meil oli külastuseks vähem kui kolm tundi aega, seda on ilmselgelt vähe, et süveneda, kuid olime õnnelikud selle võimaluse üle Dali fenomenile pilk heita. Barcelonas tagasi olime kl 20 õhtul. Läksime kõigepealt Hectori poole, et riided vahetada, siis kõik koos välja õhtusöö

Jälle kord esmaspäev. See on justkui tradistsiooniks kujunenud, et esmaspäeviti õiendame Kasiaga nädala jooksul kogunenud arveid. St ütleme välja oma halvad emotsioonid. Kasia pani esmaspäeva tähele ja naljatasime terve päeva, et noh, millal siis ütlemiseks läheb? Ei läinud :) Olime mõlemad heas tujus. Tundsin, et minu energia on peale La Mangat taastunud ja olen värske, et veel ühte suurlinna endasse ahmida. Magasime une täis ja siis võtsime Hectoriga ette jalutuskäigu kesklinna. Käisime turul ja teel jäid ette Gaudi majad. Siis La Rambla, kuulus peatänav, ja jalutasime mere äärde välja. Käisime söömas. Mingis hispaaniapärases kiirsöögikohas. Aeg kulus linnulennul, peagi oli aeg Hectori poole tagasi minna. Käisime Hectori kodu juures õhtusel joogil ja siis sõime kodus õhtust.

Pedro ütles, et kui tahame veel windsurf i harjutada, tuleb varakult tõusta. Mulle ei valmistanud varajane tõusmine mingit raskust, olin energiat täis, et harjutama minna. Tegelikult mis vara see nüüd oli, kelle peaaegu 10, kuid selles kuurortis ei liigu sel ajal tõepoolest veel hingelistki. Päike oli juba kõrgel, merevesi eilse supi asemel veidi värskendavam. Esimese tunni hulpisime niisama vees, sest polnud tuuleiiligi. Kui olime loobumas ja purjet ära viimas, tuli järsku tuul, aga see muutus kiiresti nii tugevaks, et meie treenimata lihastel oli olematu tehnika juures raske purjet hoida. Katsetasime veidi omapäi, sest niipea, kui päike intensiivsemaks läks, tõmbas Pedro kaabet (tema hispaania nahale pidavat päike peale kl 11 ja enne 18 liig mis liig olema ;). Lõpuks tuli tuulele alla anda. Pedro sõber Javier oli meid enda poole lõunale kutsunud. Läksime siis kõik Javieri ja Olga poole ning sõime maitsva mereandidest valmistatud lõuna. Siis selgus, et Hector saab meid juba sel õhtul

Hommikul ärkasime plaaniga windsurf i proovida. Aeg aga läks ja lükkasime selle õhtusse edasi. Läksime randa ja kui Kasial ja Vincentel sellest isu täis sai, polnud mulle ikka veel küllalt. Võibolla et olengi päikesest, merelainetest ja rannaliivast küllastamatu. Lõuna paiku, kui ilmselt päikesepiste äärel olin, läksin Pedro poole tagasi. Pedro keetis oma kuulsat lentils i (läätsed) ja Vincente küpsetas tortilla t. Sõime korraliku lõunasöögi ja kui õhtupoolik kätte jõudis, läksime Kasiaga randa tagasi. Vesi oli meres nii soe, et vees oli palavam kui väljas. Siis oli aeg windsurf i õppida. Kõigepealt proovis Vicente, kuid asi ei edenenud sugugi. Siis oli minu kord. Vicente vettekukkumisi näinud, olin kindel, et plartsatan vette esimese viie sekundi jooksul. Ometigi juhtus mingi ime – sain lauale ja purje üles ning laua isegi veidi liikuma. Otsekohe. Pedro ütles tunnustavalt, et olen ilmselt tema kõige kiirem õpilane. Muidugi oli seda kõrvuliigutav kuulda, kuid kõige olulisem, et olin wi

Südaööl olime La Mangas. Pedrot ei kuskil. Telefon ei vasta, polnud teda ka ei tunni ega 1,5 pärast. Helistasin keset ööd Javile ja küsisin, äkki on tal mingi teine number. Ei. Kui selgus, et hosteli leidmine on La Mangas lootusetu, seadsime Kasiaga sammud randa ja otsustasime öö seal veeta. Seadsime oma väikese hotelli valmis. Meie kohal laiutas tähistaevas, ees oli meri, seljataga maantee. Mõtlesime, et heidame magama, aga kus sa sellega, järsku olid kohal traktoristid, kel oli öine ülesanne rand nö üles künda. Ootasime nende minekut, kuid neil ei paistnud kuhugi kiiret olevat. Lõpuks oli mul ükskoik, pugesin magamiskotti, ja uni tuli magus. Ärkasin, kui esimesed hommikused sörkijad randa tulid, magasin edasi, siis oli mutikesi koerakestega näha, magasin edasi. Lõpuks löödi otse meie selja taga baariuksed valla. Jah, olime oma hotelli just rannabaari terrassile püsti seadnud :D Siis oligi viimane aeg laager kokku panna ja kaduda. Enne kui üllatunud baarimehest vihane baarimees saab,

Kui ärkasin, olid Edu ja Taru juba läinud, sõitsid Baskimaale kontsertile. Dušist tuli ainult külma vett ja gaasiahjuga ei saanud hakkama. Mis siis ikka – kiire külm dušš ja juuksed kolmas päev pesemata. Meeleolu tegi heaks see, et suutsin Ryanairi pileti Tamperre broneerida. Olin pakkumisi juba kaua aega piielnud ja lootnud, et äkki lähevad odavamaks mingil hetkel, aga ikka vastupidi. Kuidagi kindlustunnet andis see kojujõudmise pilet. Nüüd on siis otsustatud, et 10. septembril on kojusõit. Läksime esmalt kottidega bussijaama, et asjad pakihoidu panna, siis El Pradosse. Halva üllatusena selgus, et olgugi, et mul on ISIC-kaart, kehtib soodustus sellega El Prados ainult KUNI 25nda eluaastani. Ja vahe on suur – kas tasuta või maksad kuus eurot. Mul õnnestus siiski nii kurbi silmi teha, et piletimüüja lasi mu tasuta sisse. Olin õnnelik ja tänulik. Muuseum oli muljetavaldav: Rembrandti, Caravaggio, Rubensi, Goya, Velasguezi jt maale ei näe just igapäev. Muuseum võttis terve pärastlõuna ja

Peale ööd bussis leidsime end tund aega oodatust varem Madriidi bussijaamast. 5.30 varahommikul, ei mingit teadet Eduardolt, kus ja millal me kokku saame, rampväsinud, peavalu. Mõtlesin, et oli meil nüüd vaja Madriidist läbi sõita... Veetsime mitu tundi bussijaamas, kuni tundus mõistlik aeg tegutsema hakata. Kotid pakihoidu ja metrooga kesklinna. Hankisime turismiinfost Madriidi kaardi, käisime postkontoris, sõime hommikust. Siis lõpuks andis Edu endast märku. Meil tuli bussijaama tagasi minna, oma kotid võtta, ning saime Edu ja Taruga kokku sealsamas, kus just äsja olime, kuulsal Plaza del Solil. Kuidagi kohmakas ja naljakas oli see kohtumine Edu ja Taruga kõigi eelnevate kõrval – ehtsoomlaslikult vaoshoitud (kuigi vaid Taru on soomlane, Edu aga puhastverd hispaanlene). Läksime Taru üürikorterisse. Ütlesin Kasiale, et sorry, täna ei tule El Pradosse minekust midagi välja. Olen rampväsinud. Heitsin tunnikeseks magama. Kui Kasia mu üles äratas, polnud enesetunne sugugi parem. Meeletu pe

Hommiku veetsime hostelis. Läksime kohvikusse hommikusöögile ja siis Lissaboni avastama. Ronisime üles kindlusesse. Siis lõuna, võtsime hostelist kompsud ja oligi aeg bussijaama minna. Lisaks kõigele sellele maitsvale toidule, portole, ookeanile, värvide kirkusele, jääb Portugali linnadest tervikuna meelde ka tohutu kaootilisus – ajaloo ja stiilsuse kõrval on maitsetus, lossi kõrval on barakk, sõbralikkuse kõrval ebaviisakus. Aga inimesed on seal kuidagi lihtsad ja õnnelikud :)

Marco sõidutas meid Lissaboni. Leidsime hosteli, kus ööbida, ja siis läksime lõunat sööma. Veendusime lõplikult, et kogu elu kese Portugalis on söök. Kui just ei sööda parajasti (mida enamasti tehaksegi), siis vähemasti räägitakse toidust. Peale lõunat tuli muidugi veel espresso ja üks koogike kuulsas Pasteis de Belemis. Marco sõidutas meid bussijaama, et saaksime piletid Madriidi ära osta. Ostsime piletid ja jätsime hüvasti. Ei, mitte hüvasti, vaid nägemiseni. Siis läksime Kasiagi hostelisse tagasi. Puhkasime veidi. Tundsin end nõrga ja haiglasena ja oli vaja veidi magada, kuid meie toa akna taga oli mingi tohutu restorani ventilatsioon või mis iganes akrebuut, mis tegi hullemat müra, kui möödakihutav rong. Nõudsin vastuvõtust teise toa. Õhtul läksime väiksele jalutuskäigule ja jõime ühe ülipeene restorani baaris (sest kaugemale meid ei lastud ;) veini. Järjekordne jutuajamine Kasiaga. Ta oli kogu päeva minuga äärmiselt pahur olnud ja arvasin, et teadsin põhjust. Nii oligi. Varakult h

Peale hommikusööki sõitsime otse Coimbrasse. Kõigepealt Marco poole, et tema tüdrukule Inesile tere öelda. Imearmas tüdruk. Siis lõi Inesi vend Joao kampa ja läksime Coimbraga tutvuma. Selle linna keskus on kahtlemata ülikool ja kogu kampus. Seal oli mingi kordumatu õdus õhkkond. Jällegi üks ideaalne paik ülikooliaastateks. Selle reisi üheks siduvaks jooneks ongi see, et oleme külastanud nii paljusid ülikoolilinnu. Igas oma lugu. Aga igas ka midagi sarmast – näiteks jõgi. Sõime lõunat Joao onu restoranis. Maitsesime kõike head ja paremat. Üldse paistab nii, et igas portugali peres on keegi, kes peab restorani. Marco sõnul see ikka päris tõsi pole... Lõpuks läksime veel jõe äärde õlut jooma ja oligi õhtu käes. Sõitsime Marco vanematekoju tagasi. Ühel Marco onudest/tädidest oli parajasti sooleleivapidu ja Marco veenas meid, et astuksime sealt läbi. Näis nii, et kogu suguvõsa ei saanud lahkuda enne, kui meid, põhjamaa olendeid, ära oli nähtud, sest kui meie tulekust oli möödunud viis minu

Ärkasime selle peale, et Marco tinistas kitarri. Seesugune äratuskell oli heaks vahelduseks ;) Sõime rikkaliku hommikusöögi... nämma, eriti meeldejääv elamus oli tomatimoos! Ja sõitsime ümbruskonda avastma. Käänulised külavaheteed, küla läheb sujuvalt üle teiseks, valgete majade, punase mulla ja sügavsinise taeva kontrast. Nägime põlenud metsi ja maju. Just enne meie Portugali jõudmist oli suvistele hiigeltulekahjudele piir pandud. Olukord oli olnud silmnähtavalt väga ohtlik. Nägime põlenud puudest, et tuli oli küladesse sisse murdnud ning isegi linnad (nt Coimbra) olid ohus. Meie jaoks õudustäratav pilt, kohalike jaoks lihtsalt iga-aastane reaalsus. Siin ja seal oli eukalüptisalusid. Nii kui autoakna avasime, tundsime, kuidas eukalüpt võtab hingamisteed vabaks. Käisime keskaegses tsistertslaste kloostris. Lõunat sõime Marco perekonna restoranis. Nii umbes viis käiku tuli toitu, vein muidugi veel lisaks. Kohalike jaoks täiesti rutiinne lõuna ;) Ägisesime, kui lõpuks lauast püsti tõusim

Hostelipidajad olid kenad inimesed. Saime oma kompsud sinna kuni õhtuni hoiule jätta. Sõime järgmise hõrgutava hommikusöögi, kolasime veidi poodides, ja siis otsustasime randa minna. Kohalejõudmine võttis omajagu aega, saime esimest korda aimu kaootilisest lõunamaa bussiliiklusest, nii et lõpuks ei jäänudki eriti palju aega rannasolekut nautida. Ometigi oli pikk teekond randa üürikest aega seal väärt. End soojale liivale pikali visata, varbad liiva kaevata, briisil end hellitada lasta, merekohin, merelõhn... kui palju me sellest unistanud olime! Mõtlesime, et oleme nüüd saanud sõõmukese sellest naudingust, mis meid Hispaanias ees ootab... Kesklinnas tagasi, käisime hostelis oma kottidel järgi, ja oligi aeg rongijaama minna, et kuhugi poolele teele Lissaboni, Caxariasse, sõita, kus Marco meid ees ootas. Marco oli jaamas vastas meid kallistamas. Vastastikune rõõm. Sõitsime Marco vanematekoju. Muljetasime, sõime õhtust, võtsime portveini kaasa ja läksime välja öhe õhtut pikendama. Rääkisi

Minu äratuskella helin Stanstedi lennujaamas. Veider. Läks kohe sebimiseks, et Porto lennule jõuda. Kl 9 hommikul olime juba Portos. Rabav oli see vahe Iirimaa ja Portugali vahel. Igas mõttes. Kuumus... silmipimestav päike... inimesed... absoluutselt välja vahetatud värvitoonide palett! Esimene asi oli hostel üles leida, mille broneerinud olime. See läks libedalt. Peale moningast puhkust läksime hommikusöögile. Mmm... aromaatne kohv ja imemaitsvad kondiitritooted. Sellest olime kuulnud, aga nüüd läks proovimiseks. Itaalia järel pole sellist küllust kogenudki. Siis linna avastama. Mis peamiselt tähendas, et seekord muuseumidest me ei hoolinud. Kolasime niisama downtownis ringi ja siis teispoole jõge kuulsa porto veini keldritesse. Porto maitsmine on ettevõtmine, milleks tuleb aega varuda. Käisime maalimakuulsas Sandemanis. Ekskursioonist osa võttes selgus, et portot on kolme põhitüüpi: white, ruby, tawny... üks aromaatsem kui teine... AGA! Vt järgi ja hari ennast http://www.sandeman.co

Mariliisil oli töölt vaba päev, nii oli tal võimalus see päev meiega veeta. Hommikul käis tüdruk arsti juures, siis lõikus minu juukseid, mis reisist räsida olid saanud, sõime hommikust ja läksime linna peale kolama. Avastasime veel üht-teist Corki atmosfäärist. Õhtupoolikul tuli Klari Mariliisi poole. See tundub uskumatuna - kolm tüdrukut, kes kunagi Tartus Kopli tänava ühikas tuba jagasid, saavad kuus aastat hiljem kuskil Euroopa teises otsas kokku! Siis oli aeg jällegi kompsud kokku pakkida. Sõime õhtusöögiks... mida muud kui fish&chipse ja lõpuks viskas Mark meid lennujaama ära. Tundsin kahetsustunnet, et minu sealviibimine nii lühikeseks jäi. Esimest korda selle reisi jooksul tundsin, et ääretult kahju on lahkuda. Midagi ja kedagi nii omast jäi maha. Nii palju jäi tegemata, jagamata. Aga Mariliisiga sai juba räägitud plaanist järgmisel aastal see Iirimaa-Šotimaa reis teha. Ta võttis ka asjast õhinaga kinni ja ütles, et tema ja Jim tuleksid isegi ilmselt meiega Šotimaa reisile

Magasime just niikaua, kuni und jätkus. Mariliis jalutas meid Corkis veidi ringi, näitas ülikooli kampust, peatänavat ja juhatas bussijaama. Siis läks ära tööle andes kaasa veel ühe õpetussõna - ärge te esimese 10 minuti teekonna jooksul silma looja laske, algul on veidi igav, aga siis kogu lõbu alles algab - ja meie võtsime bussi Killarneysse. Polnud meil aimugi, mis meid seal ees ootama peaks, aga olime suured minejad. Muide, täna saime Corkist hoopis teistsuguse mulje, kui seda oli olnud eilne. Eile paistis Cork pisikese igava külakesena, ja nähes kuskil mingit reklaami, et Cork Euroopa kultuuripealinn 2005, vangutasime arusaamatuses päid. Täna oli Cork järsku mugav linnake, kus on tore oma ülikooliaastad veeta. Mariliis ütleb, et Cork on tema kodu. Mõistan, mida ta silmas peab. Kogu teekond Killarneysse läbi bussiakna oli lihtsalt vaimustav. Maastik on nii mitmekesine, kõige rohkem hämmastab, kuivõrd palju erinevaid toone võib rohelisel olla. Lõputult palju. See pärastlõuna Killarn

Maandusime Corkis ja Mariliis oli lennujaamas vastas. See oli mingisugune kirjeldamatu rõõm... kojujõudmise tunne, kui Mariliisi nägin ja kallistasime. Liisu kaasüüriline Mark pakkus küüti, nii pääsesime seiklusteta Mariliisi juurde. Sellest kolmest päevast Iirimaal kujunes minu jaoks selle reisi kõige pingevabam aeg. Tegin Liisule kohe selgeks, et tahame neid päevi seal stressita võtta ja oleks ülimalt tore, kui ta meile mingit programmi ei koostaks. Selleks hetkeks olime järjestikku vaid suurlinnu näinud, kõik olulised, imeilusad, põnevad, ajalugu ja kultuuri täis, meelelahutust tulvil, elust pulbitsevad, saladusi peitvad, nädalate-, kuudepikkust avastamist väärt. Ühel hetkel lihtsalt ei jaksa. Meeled peavad puhkama. Mariliisi jaoks oli see absoluutselt okei. Soovitas ainult järgmisel päeval väljasõidu Killarneysse teha. Hommikusöök söödud ja veidi jutustatud, läksime meie Kasiaga magama ja Mariliis tööle. Kui suurem väsimus välja magatud, vaatasime õhtupoolikul omal käel veidi Corki

Tänahommikune tõusmine oli raske. Tundsin väsimust ja isegi tüdimust mõeldes eesootavast ekskursioonist Winstori lossi. Olen vaatamisväärsustest mõneks ajaks küllastunud. Väljavaateid nauditavast päevast ei parandanud ka see, et tõenäoliselt pidi ees ootama mitu tundi poolakeelseid vestlusi. Eilne kohvikuvestlus oli juba näidanud, et kuigi kõik poolakad rääkisid suurepärast inglise keelt, ei hoolinud keegi suurt sellest, et vähemalt ajutiselt inglise keelele üle minna. Siis teatas Ewelina äkki plaanide muutusest - Winstori lossi seekord ei lähe, seame sammud hoopis kuninglikku botaanikaaeda. Kui kohale jõudsime, oli ainult sekundite küsimus, et mu tuju kõrgele tõusis. Olen Ewelinale väga tänulik selle eest, et ta meid just siia tõi. Polnud plaanis poolakatest sõna lausumata lahku lüüa, kuid kogemata juhtus, et ühel hetkel olid nad lihtsalt mu silmapiirilt kadunud. Siis mõtlesin, et äkki ongi nii parem - omaette kulgedes looduse ilu nautida. Lillede ja parkide ilu imetlemiseks pole ju v

Hoolimata vähestest unetundidest hüppas Ewelina energiast pakatades juba enne kl 9 voodist välja ja hakkas askeldama. Polnud minul ja Kasialgi siis pääsu: hommikusöök ja siis London Towerisse. Tower võttis oma 3,5 tundi, aga oli meeldejääv elamus. Eriti tänu Beefeateri juhitud ekskursioonist osasaamisele. Selgus, et meie Beefeater oli Toweris 35 aastat leiba teeninud ja nautis parasjagu oma viimast tööpäeva. Nii saime vaat et ajaloolise sündmuse ja erilise kohtlemise osalisteks. Peale Towerit olime väsinud ja näljased, kuid Ewelina ei andnud mahti puhata ja mängida ;) Veel vaatamisväärsusi, ühest metroopeatusest siuh sisse, teisest välja, üks liin, teine liin... Lõpuks leidsime end kohvikust, kus Ewelina tädi - või onupoeg töötab. Istusime maha, nautisime kohvi ja ühtäkki rääkisid kõik poola keelt. Olin rampväsinud, kuid otsustasin asjast mitte numbrit teha. Kui lõpuks Ewelina poole Bromleysse tagasi jõudsime, hiina kiirtoidust kaasa rabatud õhtusöök ühes, ja hambad toidupalasse lõime,

Ärkasime suht varakult, peale öist äikesetormi sadas vihma ja õues oli jahe. Peale hommikusööki sõitsime Kensingtoni piirkonda. Oligi paras päev, et muuseumidele pühenduda. Natural History Museum on tohutu suur. Võttis pea viis tundi aega, et kõigele huvitavale pilk peale heita. Kasia jõudis veel Science Museumist ka läbi lipsata, mina ei tahtnud oma muljeid killustama hakata. Lõunat me ei söönud, nii et kui lõpuks kl 19 õhtul Ewelinaga kesklinnas kokku saime, tundus Burger Kingis hamburgeri söömine lausa nauditav. Kõhud täis, jalutasime üheskoos Buckingham Palace'i juurde, käisime Big Beni kaemas, Westminister Abbey juures, parlamendi ees, jalutasime üle London Bridge'i, Thames'i ääres... Lõpuks lubasime endile Thames'i kaldal istudes ühe õlle. Ewelina polnud eriti heas tujus. Kuidagi raske oli temaga sobilikke jututeemasid leida. Ta on hästi tore ja tark ja energiline noor naine, kuid mitte grammigi sotsiaalsest ja eetilisest maailmast hooliv. Kuidagi selline ratsiona

London Stanstedi jõudsime kolmapäeva hilisõhtul. Meie võõrustaja, poola tüdruku Ewelina juhatuse järgi jõudsime lennujaamast tema poole Bromleysse. Võttis aega mis ta võttis, kuid lõpuks olime seal! Bussiaknast vaadatuna oli esmamulje Londonist - suur... kiire... mustanahaline... ja inimesed bussis räägivad sinu, võhivõõraga! Peale Soomet on see lausa šokeeriv. Ewelina oli meie kohalejõudmise üle üliõnnelik. Emotsionaalne taaskohtumine. Sisenesime ööpimeduses tüüpilisse Londoni keskklassi üürimajja, rääkisime sosinal, et mitte ülejäänud majarahvast üles äratada, kui magama saime, olid käes varajased hommikutunnid. Ewelina pidi aga hommikul veel tööle minema. Ärkasime, kui Ewelina oli juba läinud. Ewelina oli meid mitmete Londoni kaartide ja omapoolsete nõuannetega (nt et täna on neljapäev, jumala eest, ärge kesklinna minge, sest kõik terroriaktid on senini just neljapäeval aset leidnud) varustanud, nii et tundsime, et oleme valmis Londonisse sukelduma. Oli Greenwichi päev. Kurikuulsate

Pjotrekil oli töölt vaba päev võetud, seega tegime hommiku-poolikul tema juhatusel veidi Karlsruhega tutvust. Käisime meediamuuseumis. Hästi lahe oli! Seejärel väljasõit Heidelbergi. Mingi nostalgiline mälestus oli Heidelbergist toetudes sellele, mida varem sellest Lõuna-Saksamaa linnakesest kuulnud olin. Peamiselt siis Henn Kääriku vahendusel, kelle jumalaks on Max Weber. Kui ennast Heidelbergi vanalinnast leidsin, oli mingisugune soe äratundmine - jah, see linnake on just selline, nagu olin ette kujutanud. Heas mõttes kadestan neid, kellel on võimalus Heidelbergis oma ülikooliaastad veeta. Mingit sajanditetagust romantilist atmosfääri, vaimsust ja mugavust ühtaegu õhkub sealt. Käisime Heidelbergis lõunal, õigemini küll kuulsat valget õlut, Weissbier , joomas. Rääkisime elust ja armastusest. Ei teagi, kas see on saksalikus mõtlemisviisis kinni, või on tegu lihtsalt Pjotreki arusaamistega, kuid mind lausa hirmutas see saksa noorte ratsionaalsus suhete loomisel, millega meid tutvustati.