Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Tavaliselt ma mõtlen vana aasta lõppedes selle peale tagasi, et mis siis ikkagi sel aastal minu elus juhtus ja mismoodi mina inimesena sellega toime tulin. Magister sai tehtud, uus töökoht leitud, autosõiduga taasalgust tehtud, veidi ringi reisitud ja hispaania keelele hing sisse puhutud - perfekne! Seekord otsustasin, et pulli pärast ei mõtleks möödunu peale grammigi rohkem, vaid paneks hoopis kirja, mida ma uuel aastal tegema hakkan. Vene keelega teen taastutvust (õpikud sai juba aastalõpu ponnistusena koju veetud). Peterburi ja Moskva vaatan üle. Javiga hakkame hispaania keeles rääkima ja inglise keele unustame ära. Hispaaniasse ilmselt seekord ei lähe. Rootsi keele õppimist jätkan. Soome keelega... ma tahaks öelda, et ma hakkan soomekeelset kirjandust lugema ja parandan oma grammatika kitsaskohad, aga ma ei tea, kas mul jätkub selleks motivatsiooni. Lihtsalt - teised keeled on palju huvitavamad! (Jaa, ma tean, ma olen keelefriik ja see nimekirja algus ei pane kedagi kahtlema.) Vähe

Raamatud on mulle olulised. Teinekord olulisemad kui inimesed. Võibolla on see üksildase lapsepõlve kaasnähtus, tingitud sellest et polnud omavanuseid mängukaaslasi ja kambajõmme. Võibolla on see kaasnähtus sellele, et oli vaja põgeneda reaalsusest. Või hoopis seotud sellega, et olen raamatukogutädi tütar. Nii nagu kirjutab Epp Petrone - raamatukogudes ja raamatutes, nii vanades kui uhiuutes, on lausa füüsiliselt midagi tohutult lummavat. Nende lõhn ja see, mismoodi nad käe all tunduvad. Ülikooliaastate jooksul tundisin ma teinekord meeletult puudust võimalusest ilukirjandust lugeda. Seda aega oli äärmiselt vähe. Seda suurem on õnnetunne nüüd, kui mul jälle aega on. Kunagi pole piisavalt, aga siiski suhteliselt palju. Oleks rohkem, kui netiavarused sihiteadlikult unustada. Raamatud lummavad mind seniajani, aga ma püüan ennast vaos hoida ja üldiselt mitte raamatuid palju osta. Ostan vaid selliseid, millel paistab olema mingi jääv väärtus, mis on minule kuidagi eriliselt isiklikud või mi

On nende mõtete päev, kus fantaasiad ühe koha peal, reaalsuses ja olevikus, üldse ei püsi, vaid tiirlevad kuskil seal, kaugel, ära, ir- ja sürreaalsustes. Praegune hetk on kuidagi lämmatav ja maadligi suruv. Lihtsalt vastik. Mujal on ilusam ja õiglasem ja parem. Õnneks on veel nii, et tulevik tõepoolest tundub suurusjärgu võrra parem, selles suhtumises on lootusrikkust. Nii et järeldus - päris masendnud ma pole. Nagu ma mitmele inimesele korrutanud olen - kõik on tegelikult täiesti korras. On vaid viu-viu periood, mida ma põhjendan kaamose ja sellest tuleneva masendusega. See on periood, mis tähendab et ajutine, ja võimalik, et seda saab isegi portveini, šokolaadi ning MSN-vestlustega leevendada. Viimast juhul, kui need keskenduvad ilusa mineviku ja tuleviku ümber heietamisele ja olevikust saab üle hüpata. Äärmiselt lohutav, et sa pole oma viu-vius üksi, vaid ka teistel sakib elu (ja seda põhjendamatult!) täiega. Üldiselt paistab, et inimesed ümberringi abielluvad ja saavad lapsi. Tões

18.12.2008 - minu viimane üliõpilashambaarstil käik. Parandati kolm hambaauku ja arve oli 19 eurot kopikatega. Njaa, need ajad on nüüd möödas, kui odavat hambarstiteenust sai. Karta on, et igaveseks. Esimesel veebruaril tuleb uus guudbai - enam ei saa Soomes soodushinnaga ühistransporti kasutada. Oijaa, seda ma saan nüüd omal nahal tundma, mis tähendab hoobilt 100% rongi- jabussipileti hinnale juurde maksta. (Nii mõnigi iroonitseks siin, et näed, alles NÜÜD saad tundma.) Iseäranis tore veel see, et mul tuleb iga nädal vähemalt 2 Tampere-Turu otsa teha. Sisuliselt oleks nüüd paras aeg terve jaanuarikuu mööda Soomet ringi põrutada ja oma VEEL eksisteerivaid hüvesid kasutada :) See tuletabki meelde, et kohe-kohe tuleb Kilroysse minna ja ISIC-kaardi uuendus vormistada. Jääb siis seegi aastane lõbu veel, et kui mind Soomes kooritakse, saan vähemalt välismaal soodustustega ennast turgutada :) Translatiivsetest situatsioonidest veel nii palju, et eelmisel reedel olin ma UTA pidulikule aktusel

Nii märkamatult tuli 4. detsember, et ma ei pannud seda isegi tähele. Alles järgmisel päeval nentisin fakti. See märkamatus kinnitab kahte asja - minu olemasolu SDL-s on ülemustele nii enesestmõistetavaks saanud, et katseaja möödumist ei peetud verstapostiks omaette, ja teisalt siis seda, et kiire-kiire-kiire ja pisiasjade mittemärkamine on saanud ülimalt loomulikuks osaks töörutiinist. Tagantjärele mõtlesin, et omaette sümboolne sattus olema ka see, et uuendasin oma CV ja läkitasin esimese avalduse uuele töökohale kandideerimiseks sel samal päeval :) Siinkohal punkt.

Pudel punast veini käes Alkost välja astudes otsisin meelehetlikult peegelklaasi. Jälle kord oli mult passi küsitud. Kas ma siis kunagi suureks ei kasva?

Juba eile õhtul oli tunne, et tänahommikune rongisõit Turusse kujuneb ebatavaliseks. Ma pole selle kolme ja suts peale kuu juuksul veel kordagi rongipiletit ette ostnud, aga eile olime Javiga niikuinii linnas (mina sõitsin ja rohkem jama ei tekitanud kui see, et kord suri auto valgusfoori punase tule ees välja, buss tuututas taga; korra eirasin stopp-märki ning kaks korda krigistasin käiku - tagurpidi tahtis neljanda asemel sisse minna) ja käisime raudteejaamas, nii tundus suht mõistlik hommikuks pilet ette ära osta. Seda enam, et see andis võimaluse hommikul 10 min kauem magada. Kui ma hommikul (isata) perroonile jõudsin, siis avanes ebatavaline pilt - neljanda perrooni veeres, kust hommikune Turu rong peaaegu alati välja läheb, seisis küll rong, aga kottpime. Silmitsesin ümbrust, kiikasin aknaist sisse - paistis, et inimesed istusid sees, ju siis kõik kontrolli all. Mõtlesin, et mis ma seal perroonil ikka passin, ronin parem sisse. Sees oli mõnusalt soe ja kobamisi leidsin ka oma ist

Kui ma õhtul töölt koju tulen ja oma praeguse kodumaja ukse ette jõuan, siis pööran pilgu alati kolmada korruse akendele ja takseerin, kas meie korteri akendes põlevad tuled või ei. Alateadlikult loodan, et ei põleks - see tähendaks, et mulle on aega antud, et kodu privaatsuses veidi hinge tõmmata. Selle alateadliku soovi taga pole mingit ebameeldivustunnet minu korterikaaslase vastu. Elame sõbralikult ja üksteist segamata. Selles soovis peitub vaid suur omaetteoleku vajadus, tunne, et ma ei taha oma elamispinda enam võõraste inimestega jagada, ning rusutus sellest, et ma ei saa talitadada viisil, kuidas tahaksin. Peale aastaid ja aastaid ühiselamureeglite järgi elamist ning kahe viimase aasta järel, kui mul lõpuks oli päris oma kodu, on raske leppida sellega, et ma olen jälle poole kohaga vanades aegades tagasi. Mõtlesin, et see tunne läheb ehk üle, kui olen Turu eluga rohkem harjunud, aga vastupidi - ebamugavustunne aina suureneb. Lohutab vaid usk, et see elukorraldus on ajutine.

Eile olin ma ühtäkki maantee peal ja sõitsin neljanda käigu ja 60-ga. Ega see sel momendil mulle vist päris kohale ei jõudnudki, muidu poleks ju teinud... Ärge naerge midagi! Ma pole seda ju üle üheksa aastat teinud. Pealegi, päev varem olid mulle vaid parkimisplatsitiirud lubatud - mõistagi kaasinimeste ja autodeta. Oo, ma sõidan jälle ja mind usaldatakse seda tegema! Oh seda siirast rõõmu. Suu kisub praegugi veel kõrvuni pähe. Ja kõige tähtsam - nüüd viimaks on mul tekkinud tunne, et ma saan ja tahan :)

Nüüd ma siis tean, mida tähendab see, kui töö ongi sinu elu. Tean, mis tunne on, kui sinu päev näeb välja niimoodi, et hommikul lähed tööle ja õhtul koju tulles vajud põhimõtteliselt otse voodisse. Päeva jooksul on sul nii kiire olnud, et pole aega olnud seda 15 min võtta, et rahulikult lõunat süüa, vaid kugistad oma toidu kuidagi alla, vahele töömõtteid mõeldes. Ja veelgi enam - avastad, et oled pissileminekut kaks tundi edasi lükanud, sest midagi on vaja olnud enne lõpetada, siis oled oma häda unustanud, jälle midagi paaniliselt lõpetanud. Ja kogu aeg on tunne, et kuigi ma kogu aeg rabelen, on oht uppuda uute kohustuste tulva alla. Kui peale mitmeid ületöötunde ennast koju lohistad, siis üritad meeleheitlikult töömõtteid peast välja puksida, aga need kummitavad seal kõigist pingutustest hoolimata. Ja selles päevas pole tõepoolest mitte ühtegi hetke, millest saaks mõelda, et nüüd tegin ma midagi lihtsalt endale, oma tervise- ja meeleheaks. Mis veelgi hullem, iga järgmine päev tuled tö

Kuidagi õnnestus nii, et ma olen oma 2-kuulise karjääri jooksul SDL-s juba kaks korda rändamas käinud ja viis vaba päeva võtnud. Septembri lõpul olime Javiga Berliinis, Javi maratoni jooksmas, mina poolehoidja ja turistina; üks päev läks ka Tartu-nädalalõpu pikenduseks. Nüüd on mul hulk miinustunde, mis tuleb aja jooksul tasa teha, lisaks patsill sees, nii et trenni ei pääse, hispaania keelde polnud täna motivatsiooni minna, vaatame, mis homme rootsi keelest saab. Homme õhtul oleks vaja Tamperre sõita, et neljapäevahommik hambaarstitoolis veeta, aga kui see patsill ära ei taha minna... Ja üldse tahaks lihtsalt Tamperes, kodus olla. Tahaks sauna ja kaissu ja mitte midagi teha. Järgmiste vabade päevadeni on täpselt nii palju aega, kui tulevad jõulud. Ega midagi hullu pole, tööl on okei, pole üldse sellist tunnet veel tekkinudki, et appi, ei viitsi. Alati on parasjagu huvitav. Lihtsalt - terve ja energiline tahaks olla ja Tamperre tahaks kiiremas korras.

Kui Signe mulle helistas, siis küsis ta minu rõkkamist kuuldes, miks ma nii rõõmus ja õnnelik olen. Vastasin, et mingit suurt põhjust polegi, kui siis, et olen Kassitoomel ja lihtsalt hea on olla. Hiljem ütles ta mulle, et minu läbinisti positiivne olek oligi see, miks ta otsustas, et tahab Tartusse tulla ja mind peale viie aasta möödumist üle vaadata. Mõtlesin selle üle hiljem - jah, teadmine, et sind on ees ootamas positiivne aura, on alati palju meeldivam väljakutse. Ja tagantjärele mõeldes muutub minu heameel selle üle, et Signe tuli ja oli, aina suuremaks ja suuremaks. Neid viit aastat pole üldse vahepeal olnudki. Me oleme ikka samasugused. Mõistame maailmas paljusid asju samamoodi. Mul on hea meel Triinu ja Kaire üle. Selle üle, et nad teevad seda ja liiguvad mõlemad vapralt selles suunas, mis neile meeldib ja millest nad unistanud on. Inimesed peaksid oma unistusi järgima, mitte alla andma. Mul on väga hea meel, et minu ümber on palju sõpru, kes pole alla andnud, eluga leppinud,

Ma pole end pikka aega nii õnnelikuna tundnud! Aga ega ma pole Tartus ja Kassitoomel olnud ka väga ammust ajast. Mul on tunne, et vaatamata minu reeturlikkusele armastab Tartu mind endiselt. Muidu ta ju ei näitaks just neil päevil oma parimat palet. Lubas vihma ja nüüd on hoopis sinisinine taevas, aegamisi liikuvate kirmesõrnate pilvetupsudega, millest võib peaaegu läbi näha. Kõik ümberringi on nii meeletult värviline, peaaegu uskumatu, et kõik need värvid olemas on. Tuul on nii vaikne, just parasjagu selleks, et värvilised puud mõnusalt sahisema ja värvides heiklema panna, aga mitte rohkem, just täpselt parasjagu. Iga natukese aja tagant tuleb veidi suurem tuulepuhang, mis põhjustab kollaste lehtede lennu. Sel aastal on sügis lihtsalt fantastiline ja siin Tartus tuleb see tal hetkel välja kõige paremal moel. Seesugune tundmus on, et täiuslikkus on käes, enam ilusamini ei saa. Tahaks sellesse hetke pidama jääda, mitte kunagi siit välja astuda. Nii ülev ja peadpööritav tunne on. Juskui

Võttis aega mis ta võttis, aga viimaks on ülikooli asjapulgad nii kaugele jõudnud, et minu kaua munetud muna on nüüd UTA uurimuste seas ilmale nähtaval :)

Ausalt öeldes pole veel aega olnud, et Turus korralikult ringi vaadata. Ega ma siin nüüd esmakordselt ka pole, aga tunnen end koduselt vaid trajektooril rongijaam-töö-kodu. Samasse kolmnurka jäävad sisse ka spordisaal ja toidupood. Hommikune jalutuskäik tööle kulgeb läbi kesklinna üle 11 vöötraja (ise lugesin ära, kindluse mõttes kaks kordagi!) ja läbi hommikuse elluärkava turuplatsi. Vöötrajad on tõelised tüütused, eriti hommikusel tipptunnil, ja tegelikult on mul nüüd isegi hea meel, et mul jalgratast pole. Ratta kõrval oleks tõtt öelda palju hullem piin valgusfooride taga passida, sest rattaga või ilma - tööleminekuks kuluks ikkagi enam-vähem sama aeg. Hommikune jalutuskäik läbi turu on aga priima! Mõnus on vaadata, kuidas kauplejad turul askeldavad ja oma köögivilju ning muud kraami välja seavad ning esimesed ostjad uudishimulikult kaupu takseerivad. Iga jumala hommik tahaks mõne leti juurde astuda ja värsket juurvilja osta. Aga seda ma ei siiski ei tee, sest mis ma ikka seda kraam

Ma olen peaaegu neli nädalat nüüd SDL-is tööl olnud ja nagu välja kukkus - elu on nii tegevust täis lükitud, et kirjutada pole mahti. Kutsun seda oma esimeseks PÄRIS tööks. Selles mõttes siis, et esmakordselt elus käin ma esmaspäevast reedeni täisajaga tööl ja saan kuu lõpus kindla summa palka. Esimest korda jääb ära see ärevus, et ei tea, kui palju see kuu ka teenisin ja kas ikka tuleb ots-otsaga kokku. Täitsa imelik kohe. Esimest korda tööd tehes on ka see tunne, et nii kole kiire on ja õhtu jõuab märkamatult kätte. Ja siis ma olen ka nii väsinud, et minust pole eriti mõtlemisvõimelist inimest enam. Aga eks see ole vast alguse asi - nii palju uut on õppida ja võtab aega, enne kui vilumuseni jõuan. Aga mille kallal asjatades ma oma päevad õhtusse galopeerin siis? Kui ma oma töölepingusse vaatan, siis tööle võeti mind inglise-eesti tõlkijana, aga tööülesannetest selgub, et olen nö Baltikumi keelte tõlkekoordinaator. Lisaks veel toimetan inglise-eesti tõlkeid ja vahel harva ka tõlgin in

Olin haige. Mängult. Sest mul on praegu ühe projekti kirjutamisega nii kiire, et mul oli vaba päeva vaja. Ja süümepiinu vassimise eest pole ka - nagunii seal sel nädalal midagi eriti ei toimu, passi niisama. Nii, aga nagu ikka - asjadest, mida sa oled ette planeerinud, ei tule eriti midagi välja. Ikka tulevad vahele ootmatud kõrgemad kohustused. Täna näiteks pidin end uuesti oma magistritööga kurssi viima (ma tõesti hästi ei mäleta, mida ma sinna kahe aasta ponnistusena küll kirjutasin...), sest sain teate, et neljapäeval tekib võimalus küpsuseksamit kirjutada. See on 96 lk pikk ja täitis pool päeva. Täiesti uskumatult arenevad teinekord asjad! Lisaks selgus, et mu tööle on viimaks ka teine lugeja leitud, kelle nime nägemisel ma veidi kimbatusse sattusin. Mis värk on? Miks minu tööd loevad kaks professorit? Oh kurat, on see nüüd hea või jube paha? Ning päeva lõpuks lugesin e elmise aasta Ahvenamaa rattamatka reisipäevikut . Hirnu herneks! Ometigi, tahaks kobiseda selle lõigu peale: &q

... ehk me veetsime nädalavahetuse asustamata saarel. Ütlemata lahe kogemus oli - olla pead-jalad koos 14-inimeselise multikultuurse seltskonnaga, kellest kedagi eriti ei tunne. Heast seltskonnast garantiimärgiks ainult see, et meist keegi ei põlanud ära väljavaadet süstaga kuskile tundmatusse sõuda, kaks ööd telgis magada, lõkke peal süüa valmistada ja sellist kempsu kasutada, mida markeerivad paar kõvakstallatud ruutmeetrit, millest ulatub üle ümberkukkunud puutüvi, kuhu asjatades pepu toetada. Oli rohkelt päikest ja tuult, karastavaid suplusi, omapüütud kala, lõkkel küpsetatud pannkooke, uute põnevate inimeste kaudu maailma avardamist. Isegi sauna sai, sest selgus, et saar pole siiski nii avastamata, kui me alguses arvasime, vaid üsna tuntud purjepaadiseltskondade poolt, kellest mõned ei pea paljuks ka isiklik saun kaasa võtta, saarele ajutiselt üles panna ja seda siis teiste saarelistega jagada. Omaette elamus oli ka tagasiteekond mandrile, sest kui minnes oli järv rahulik ja sille

Eile me rääkisime Kasiaga, et pole hea thinking mode -i liiga tihti käima lasta. Kahjuks meil, vähilistel, on seda raske vältida. See juhtub märkamatult ning mingil hetkel siis avastad, et juba jälle genereerisin mingeid probleeme! Seda selle asemel, et laseks asjadel rahulikult kulgeda. Ja isegi kiiremini kui kuu oma faase muudab, on käes järgmine hetk, kus kõik tundub jälle ideaalilähedane. Paradoks.

Sajab endiselt, vahetpidamata. Kõik peaks puhtaks saama - tänavad, majad, inimhingede mustemadki salasopid. Ja minu lollid mõtted võiks ka vihmavesi ära uhuda.

Oo, milline meeldiv võimalus läbi paksu vihma töö poole sumada. (Jalgratas langes kohe ära. Peast käis läbi mõte ka bussiga 4 peatusevahet sõita, aga mida kuradit - bussi oodates läheb ilmselt kauem kui omil jalul). Vihmavarjust oli siiski kuigivõrd abi. Töö juures kõik kuidagi naljakalt ehmunud selle (minu meelest küll mitte olulise) ilmamuutuse üle. Hakkas saabuma selliseid meeleheitlikke kirju: " How about BBQ for lunch and tennis in the afternoon? Just kidding… What I actually wanted to say was: What the fuck!?!?!? What kind of weather is this? Who always claims that Finnish summer is so great? Is it my fault that I fail to see what’s so great about it? P.S.: Today, I go after work to buy an umbrella…" (Ingo) Ja oma mõtted käisid ka igasugu imelikke radu pidi. Nii imelikke, et ei kannata trükimustagi :P

Meie teine Iron Maideni kontsert. Seekord lausa kodus - Tamperes, Ratinal. Asi vajab veel neljandate osapooltega arutamist, aga me mõlemad Javiga oleme veendunud, et kontsert lõppes ootamatult ruttu ja õiget emotsiooni siinsel publikul polnud. Antonio jällegi väitis, et kõik olevat normis olnud. Niisiis, vajab kindlasti väljaselgitamist, kas meie vastandlikes arvamustes oli süüdi liigne calimocho ehk punane vein + koka pooleks (mida ükski enesest lugupidav inimene peale 16ndat eluaastat enam ei joo!) või oli meil Javiga siiski alust hämminguks.

Selles suve vihmased ja jahedad päevad ei taha kuidagi lõppeda. Hullemast õnnestus eemal olla, kui me kolm nädalat Hispaanias veetsime, aga sellele vaatamata hakkan kannatamatuks muutuma. Kas üldse tulevad need päevad, kui saaks murul istuda ja päikesel end paitada lasta ning paadis mõnuleda, nii et seal palav hakkaks ja tuleks tahtmine vette sulpsatada? Kas me siis tõesti oleme seesugused suved täiesti minetanud? Ja need talved, kus jõulud on valged ja jaanuarist märtsini krudiseb lumi jalge all, on nii külm, et peab end kogu aeg kiiresti liigutamata, et sooja sees hoida, ja päike peegeldab lumelt nii tugevasti vastu, et silmadel hakkab valus. Kas need talved olid illusioon? Ühesõnaga, mingi painaja on sees ja see ei lase minust lahti. Painaja, mis tuletab päevas mitu korda meelde küsimust, miks ma siin Soomes olen ja miks mitte kusagil mujal? Ja siis ma püüan seda enesele selgeks mõelda. Ma pole päris kindel, miks need küsimused just nüüd nii kõvasti päevakorras on, aga üks seletus

Viimaks on tunne, et elu Soomes hakkab jälle mingit värvi omandama. See tuleb läbi sihipärase sportliku tegevuse ja kohtumiste sõpradega. Töö alustamine LBs üheskoos teadmisega, et käes on kolm viimast nädalat, pole olnud kerge. Juba esimesed kaks päeva tundusid sajandipikkused ja surmigavad. Loen tunde ja päeva lõpu poole minuteid, et kell 16 kukuks ja vabadusse pääseks. Nagu koolilaps, ma ütlen. Hakkasin tennist mängima. Esmakordselt elus. Olen nüüd neli korda reketit käes hoidnud ja päris hea tunne on. Ise arvan ja ka teised ütlevad, et must võib veel asja saada. Aga kõige tähtsam - mulle tohutult meeldib! Nüüd ootangi iga hetke, kui jälle harjutada saaks. Partnereid õnneks paistab leiduvat praegu, samasuguseid algajaid, aga peagi ehk ei sure Javi ka minuga mängides igavusse ja siis saab temaga ka mängima. Tenniseplatsi valvurile on mu nägu juba tuttavaks saanud, eile rääkis minu kui vana sõpsiga :) Eile käisin viimaks Miial külas. Viimati nägime peale minu Kanadast naasmist. Va

Mul on autoroolis istuja ja alkoholi suhte koha pealt nulltolerants. Eestis ja Soomes on seda suht lihtne rakendada, sest vähemalt minu sõprade hulgas hoitakse sellest reeglist kinni. Hispaanias on 2-3 õlut või sama palju klaase veini absoluutselt aktsepteeritud. Mõni mees väidab, et ta võib endale seda normi topeltki lubada, sest kannab, ja see ei paista ka erilisi vastuväiteid tekitavat. Kui nad end ja oma lähedasi niimoodi ohtu tahavad seada, siis tehku kuidas heaks arvavad, aga minu jaoks algab probleem sealt, kus mina ise olen sunnitud istuma autos, mille juht on alkoholi manustanud. Senini olen ma järginud kirjutamata reeglit, et ma ei istu kunagi autosse, mille juhi 100% kaines olekus ma pole kindel. Siin, Hispaanias, olen ma end ühtäkki leidnud olukorrast, kus ma olen sunnitud oma reeglist üle astuma. Seda sellepärast, et minu vastuväidetest ei tee keegi välja. Mulle naerdakse näkku ja öeldakse, et rahune maha, kõik teevad nii ja midagi ei juhtu. Olen paar korda auto tagaistmel

Ma tean mitmeid inimesi, kes ütlevad, et neile ei meeldi enamik inimesi esimesest pilgust. Mulle tavaliselt meeldivad inimesed esmakohtumisel. Mulle meeldib, kuidas nende erinevad palged mulle järk-järgult avanevad. Justkui muna koorimine tükk tüki haaval. Aga siis ühel hetkel juhtub see, et inimesed, enamik inimesi, muutuvad veidi ebameeldivaks. Avastan ebameeldivusi nende kõnelemisviisis, mõttemaailmas, maneerides. Tavaliselt ongi need vist imetillukesed detailid, mis ebameeldivuse tekitavad. Ja niimoodi siis jääbki, et paljudel inimestel on oma aga. Ta on tore, aga... Ta on armas, aga.. Ta on põnev ja intelligentne, aga... Ta on südamlik ja otsekohene, aga... See vist on sellepärast, et mul on kalduvus otsida ideaale. Mitte neid, kes oleksid läbinisti toredad, armsad, südamlikud, siirad, otsekohesed, põnevad. Ma tean inimesi, kes jätavad mulle otsast lõpuni täiuslikkuse mulje ja see on õudne, hirmutav, eemalepeletav. Otsin hoopis neid, kes oleks minu hinge teine pool, kui see keskel

Oleme Sevillas. Poolteist päeva veel jäänud, siis Madriidi poole teele. Meie reis on kestnud 18 päeva ja ma olen... eelkõige väsinud. Kuigi me olime peaaegu nädala Ibizal ja rääkisime seal Colo ja Deborahiga peamiselt inglise keelt, oleme me ülejäänud aja veetnud hispaania perekonna seltsis. Elu nendega käib nii, et ükskõik, oled sa nendega hotellis või kodus, nad kas vajuvad sulle hommikul tuppa sisse või klopsivad ja hüüdlevad su tualetiukse taga, kui sa kõige privaatsemate asjadega ametis oled. Privaatsust kui sellist siin ei eksisteeri . Kõik on perekonna oma. Just äsja näiteks, kui me Javiga mõnusalt voodis lesisime, ilmus Javi ema akna kaudu. Päris sisse küll ei roninud, aga kiikas sisse ja kutsus hommikusöögile. Kui uks on suletud, siis aken on ju avatud, eksole... Aga mis siis, kui me oleksime sel hetkel millegi intiimsega tegelenud, käis mul peast läbi kiuslik mõte. Päeva läbiv teema on söömine. Hommikusöök kasvab siin pea sujuvalt üle perekondlikuks lõunaks, mis võib alata

Hispaania. Ibiza. Eivissa (kohalikus saarekeeles). Järjekordne paik maailmas, kus võiksin elada. Vist. Me oleme Javiga mõlemad ideaalse paiga otsinguil . Iga uus koht, mida külastame, saab kas alateadlikult või siis sihipäraselt läbi kaalutud - kas siin võiks elu lõpuni elada? Või kui just mitte elu lõpuni, siis vähemalt pikemas perspektiivis. Aga ideaale pole kerge leida, me pole neid veel kohanud või pole neid hoopistükkis olemaski. Senimaani olime Tamperega üsna rahul. Nii kaua, kui me kahe jalaga maas kinni oleme ja hästi realistlikult mõtleme, on Tampere päris oma pikajalise kodu loomiseks suurepärane. Eriti kui mõelda sellele, et me tahame ju ühel heal päeval lapsi ka. Mis võiks olla stressivabam ja turvalisem elupaik? Ja kui käes on ilusad päikeselised suveilmad, lõhnav kevad, kuldne sügis või paksu lumega kaetud talvised metsarajad, siis me tunneme end siin Tamperes väga õnnelikena. Lisaks helendab seal kuskil, mitte väga kaugete aastate taga, lootus, et meie ühine unistus - pä

Enne kui Hispaania killukeste kirjapanemise juurde asun, veidi elumuutustest. 2,5-aastane eluperiood on läbi ja teine 4-aastane peaaegu ka. Õhtul enne Hispaaniasse minekut sai MA-töö* ära saadetud. Nüüd ootan juba kuu aega, kunas kaks õppejõudu suvatsevad mu teesid läbi lugeda, et pääseks magistrieksamile. See olekski siis lühidalt kõik. Ainult et ega enne sügist pole vist eriti midagi oodata, sest õppejõud on praegu pikal-pikal suvepuhkusel ja minu teesid ei huvita neid karvavõrdki :) Nüüdseks olen juba harjunud ka selle mõttega, et augustist olen ma Turus tööl ja algab iganädalane reisimine Tampere ja Turu vahet. Veel viimased 3 nädalat testija tööd, seejärel hakkan tõlkekoordinaatoriks. Näen asja nii, et esmaspäeva hommikul sõidan rongiga Turku ja reedel peale tööpäeva lõppu Tamperesse tagasi, aga seda alles näeb, kuidas lõpuks kujuneb. Ma olen kogu see aeg mõelnud, et kõige hiljem siis, kui MA tehtud, olen ma LB-st läinud. Teistsugusele, professionaalsele, loodetavasti sotsiaalvald

Eile läksime Javiga Tammela turule. Plaanisime osta lilletaimi, mida rõdu seinal rippuvatesse lillekorvidesse istutada. Tegelikult olid need korvid seal koos kenasti õitsevate lilledega juba paar kuud tagasi olemas, aga meie 3-nädalase Hispaania puhkuse ajal läksid pooled täiesti välja. Üks sõber käis küll vahepeal kastmas, aga ju olid võibolla nädalased kastmisvahed osadele taimedele liig mis liig. Laupäev peaks minu teada olema turul aktiivseim kauplemispäev. Me jõudsime hilja kohale. Pool üks päeval pakkisid müüjad vähehaaval juba kaupa kokku, aga ülevaate seal pakutavast saime ikkagi. Juurvilju oli päris palju, nägid head välja ja hinnad kallimad kui poes. Mulle tegelikult meeldib turult osta, eriti kui on kohalik kaup, aga seekord polnud otseselt millegi järgi vajadust ja ei ostnud ka. Maasikaid pakutakse praegu €3,5 liiter ja herneid €3 liiter, kaks kilo saab €5 eest. Meie peame seda kalliks, kuid ostsime ometigi selle suve esimese ampsu hernest. Ilmselt on ikka veel hooaja algus

Hommikust saati ahmin endasse kõike, mida kirjutatakse leheveergudel, blogides ning netis üleüldiselt. Peale 3-nädalast virtuaalmaailmast eemaolekut on tohutu nälg. Kohe-kohe kirjutan ka vahepealsetes sündmustest, aga enne teen ühe tempoka kepikõnni ümber Suolijärvi. Vahemere dieet pole figuurile eriti hästi mõjunud, kaalunäidik viitab jonnakalt sellele, et olukord vajab otsustavat stabiliseerimist.

Pärastlõunasest kohtumisest magistritöö juhendajaga on alles tühi tunne. Asi selles, et sain rohelise tule: peale minimaalseid parandusi võin oma 2,5 aastat küpsetatud lapsukese saata aadressile se.on.valmis@uta.fi. (Muide, aadress päriselt ka selline, kujutlusvõimet neil siin jagub :D) Näen juba vaimusilmas neid juustepiirini kerkivaid kulme: Peaksid ju saba rõngas ringi kepslema praegu! Milles siis asi? Ühelt poolt kisub emotsioone alla see, et täna jäi mulje, et juhendajal sai sest tööst esialgsele tohutule optimismile vaatamata siiber ette ja andis mulle loa otsad kokku tõmmata, kuna tema mõte tegeleb juba suvepuhkusega, selle asemel, et oma töötoas kükitada. Jah, minu surve selles osas, et see magister enne jaani ühele poole saaks, oli viimases otsas lausa sõnnilik pukslemine. Piltlikult öeldes jäigi selline mulje, et juhendaja üritas varjuda, küll nädalate kaupa emailidele mittevastamisega, küll füüsiliselt Pariisi põgenedes, aga minu kangekaelsus jäi peale. Raske hinnata, kas as

Lionbridge'i sukeldujad: Bosko, Dominika, Thierry, Anna, mina, Vitali, Sreten, Özgür.

Noh, peaaegu lilleaed. Kohe-kohe hakkan jälle elama ja olemas olema! Foto kellegi aknaalusest Madriidi lähistel (Alcalá de Henares).

Megahupellus'08 Hemsedal, Norra. / Autor: Chama /

Kuu aega Kanadast tagasi. Tegelikult tundub see elu seal praegu valgusaastate kaugusel. Kuskil väga kaugel, väga ära. Muinasjuturaamat, mis sai läbi ja on nüüd riiulile teiste kõrvale seisma seatud. Inimesed, kes mind pole pikka aega näinud, küsivad endiselt, et kuidas Kanadas meeldis. Ma ei oska midagi muud öelda, kui et väga meeldis. Aga mulle üldse ei meeldi selgitada, miks ja kuidas. Mitte kunagi ei leidu ju sõnu, millega oma mõtteid täpselt edasi anda. Ja kas need mõtted just nii täpsedki on? Ja siis nad küsivad, et kas sa sinnajäämisest ei mõelnud, miks ei jäänud? No mida ma oskan siin vastata? Üks legend, mis enamiku ajast tundub üsna õige, räägib sellest, et ma olen aru saanud, et minu elu on praegu siin, kus ma olen. Või õigemini, ma mõtlesin selle asja enda jaoks selgeks juba seal. Et jah, mingis mõttes ma tohutult nautisin elamist multikultuurses ühiskonnas sõna selles tähenduses, et kõik on seal suht-koht võrdse olelusõigusega ja keegi ei saa sinu õiguste kohta teha järeldu