Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

... napid 10 tunnikest ja 15 minutit ning kui see pisitegelane peaks eelistama veel seda aastat, siis peab ta kiirelt tegutsema :) Mis on šansid selleks? Mingi 1:100 ilmselt. Meeleolukat aastavahetust kõigile, kes seda blogi vahetevahel külastavad!

Oleks kena teada, mis ikkagi toimub raseduse viimasel nädalal (minu?) ajukeemias, et enam normaalselt magada ei saa? Kõlab igal juhul sedamoodi, et keha tõepoolest harjutab mind tasapisi eelseisvateks unevaeseteks kuudeks. Nüüd oleme jõudnud nii kaugele, et ma ärkan põhimõtteliselt igal ööl 2-3-... korda. Üldiselt keeran ägisedes külge või ajan oma valutava kere püsti ja käin vetsus ning jään uuesti magama, aga üks neist ärkamistest kisub ikkagi selliseks, et tee mis tahad - enam magada ei saa. Esialgu ma ikka nihelen voodis ja loodan, et uni tuleb, kuid kui mingeid eriti tähtsaid ja toredaid mõtteid mõelda pole, siis on mõistlikum end teise tuppa diivanile vedada ja mingi muu ajaviide ette võtta - lugeda või arvutis siblida. Praegu pole hullu, sest ega see kedagi otseselt häiri, et ma teises toas öökullina mõned tunnid passin, kuni uni kunagi hommikupoole jälle võimust võtab, kuid ülehomme saabub Javi ema ja siis läheb huvitavaks. Kuna eraldi tuba meil pole ja Marta hakkab elutoas mag

Mõned hetked meie jõulukuust 2013 Tamperes. Valmistume eestlaste jõulupeole minekuks Kangasalle Axel küpsetab lasteaias piparkooke Väikemehe magus puhkehetk ühel neist vähestest lumistest päevadest  Meie jõuluõhtusöök... ... kust ei puudunud kõige muu traditsioonilise kõrval ka koduleib Jõuluvana tõi tööriistakomplekti Rõõmsat askeldamist jätkus veel järgmiselgi päeval Jõulutervitused perele Madriidis Peale söömist ja mängimist väike trenn

Meie esimesed päris jõuluettevalmistused Tamperes. Aknast avanev kevadine ilm õiget atmosfääri just ei toeta, aga ehk saame kuidagi hakkama. Kuna Javi ühegi hispaaniapärase ettepanekuga ei esinenud ning plekkpurgist fabada asturiana t mina jõuluõhtul sööma ei soostu, siis on meil kavas eestipärane jõulumenüü väikeste soomepäraste ja muumaiste lisanditega. Plaan on jõus tänase seisuga ja senini oleme nii kaugel, et peedid said keedetud. Eks siis vaata, kui palju jaksu ja tahtmist on, et kogu menüü realiseerida. 1. Kasuka salat (heeringas ja majonees on Eestist) 2. Kaalikavorm - üks tüüpilisemaid Soome jõulutoite 3. Verivorstid (Eestist ja sulavad juba külmkapis pärast sügavkülmast välja võtmist) ja pohlamoos (kahjuks magus variant siinsest poest) 4. Praekapsas (Salvesti oma) 5. Ahjus küpsetatud kartulid a la Jamie Olivier (vt perfect roast potatoes ) 6. Piparkoogid (Hagari tainas on samuti parasjagu külmkapis sulamas). Nende tegemiseni ilmselt homme veel ei jõua, aga järgnevat

... tegelikult ikka saab. Vähemalt Axeliga küll. Palun öelge mulle, miks mulle on saadetud nendeks raseduse viimasteks nädalateks selline väljakannatamatu vanakurat? Kas see nüüd jääbki nii? See suhteliselt vähene aeg, mis me argipäevadel ninapidi koos veedame, on tõtt öelda paras katsumus. Axeli tuju muutub kiiremini, kui liiguvad pilved tuulise ilmaga. Ühel hetkel on meil rõõmupall, teisel hetkel juba totaalne jonnipunn. Kusjuures ilma mingi arusaadava põhjuseta. Ja kui see tüüp juba jonnima hakkab, siis käib sinna juurde põrandal püherdamine, pea vastu maad või seina tagumine, asjade loopimine ja täie jõuga minu juuste kakkumine. Ma olen miskipärast ikka nii rumal, et üritan seda jonnipunni instinktiivselt sülle võtta ja hoida, et ta rahuneks, aga sellest pole absoluutselt mitte mingit kasu, asi läheb vaid hullemaks. Ma isegi ei ole veel lõpuni mõistnud, kuidas need olukorrad lõpuks lahenevad. Kui ka Javi on kodus, siis tavaliselt nii, et see, kelle juuresolekul jonnihoog puhkes, t

Ärkasin kell 4 Axeli köhimise peale... Laps vett ei nõustunud jooma. Nõudis hoopis kaissu (st tema keeles 'kalli') ja meie voodisse. Sai. Kaks korda võite arvata, kas mina suutsin enam uinuda? Mõlemast doktorikoolist, kuhu novembris kandideerisin, tulid viimaks eitavad vastused. See ei üllatanud ega ka masendanud sugugi. Üllatusmoment puudus, sest kogemust on piisavalt. Masenduseks polnud aga õigustki: olin ma ju äsja saanud Koneen Säätiö otsusega oma saatuse 2015. aastaks paika. Ja peab ütlema, et see saatus pole üldse paha. Mis aga doktorikoolidesse puutub, siis oleks huvitav ühel päeval lähemalt kuulda, mille alusel nemad ikkagi oma prioriteedid seavad, keda ja kuidas eelistavad. Näiteks mitte ükski meie antropoloog sel korral YKY doktorikooli ei kvalifitseerunud. Samal ajal kui Kone otsustas meid päris heldelt toetada ja motiveerida. Kuigi ma olen juba üle kahe nädala lapsepuhkusel, pakkisin alles eile oma asjad töötoas kokku. Hea kolleeg õnneks pakub oma toanurgas jupi

Järjekordsel ööl, kui ma läksin Axeliga koos 20.30 voodisse ja jäin magama, ärkasin kl 23 ja olen nüüd pool ööd unetuna...  Ega see just kõige mõistlikum päevakava pole, kuid lohutan end sellega, et küllap seegi beebi harjutab mind varakult juba eesootava ebaregulaarse päevakavaga. Ju siis Axeliga ei saanud asja veel piisavalt treenitud. Umbes kuu aega minna veel! Naljakas, kuidas mõned rasedusega seotud sümptomid on kas täiesti meelest läinud või neid siis tõepoolest eelmisel korral ei esinenudki. Näiteks kõrvetised. Mitte et ma nende käes nüüd just ülearu kannataks, aga need on õhtusel ajal peale söömist olemas ja ebamugavad igal juhul. Vähehaaval peaks tegelema hakkama ettevalmistustega beebi saabumiseks meie koju. Beebivoodi on kohale toomata. Kõik Axelile väikeseks jäänud riided on ruumipuudusel Evelini juures hoiul ja iga teine päev mõtlen, et peaksin minema ja esimese satsi ära sorteerima. Pool vankrist on rõdul ja pool Evelini juures. Haiglakoti kokkupanemisest rääkimata. K

Kui seda nädalat millegi läbivaga iseloomustada, siis on see kindlasti kommunikatsioon ja pildil olek. Kusjuures enamalt jaolt edukas ja meeliülendav suhtlemine üsna erinevates eluvaldkondades ning inimeste väga positiivne tagasiside minu tegevustele. Kuigi ma pean ennast üsna suhtlejaks inimeseks, tundub mulle sageli, et positiivne kommunikatsioon tekitab positiivset ning negatiivne negatiivset, kusjuures tihti on raske aru saada, kus toimub see tegelik üleminek positiivselt negatiivsele energiale. Mõned eluperioodid mööduvadki selle tõttu justkui kuskil sügavas kommunikatsiooniaugus, kust alt üles vaadates tundub, et kõik on nii kõrgel ja kättesaamatu, ja mitte kuidagi ei õnnestu ennast augu äärele upitada, et end sealt välja tõmmata. Ja siis on vastukaaluks need teised perioodid, kui elu kulgeb kui lepase reega, sest inimesed kuulavad ja arvestavad minuga, kui ma olen pildil ja olemas, ja see kõik on ülimalt loomulik, ilma igasuguse punnitamiseta. Kaks vast kõige olulisemat asja

... see emapuhkuse algus. Eks ma nüüd peaks püüdma asju natuke lõdvemalt võtta, lubada endale tunde, mida lihtsalt nautida. Aga ega ma seda väga ei oska, ikka on mingid töökohustused ka täita. Täna tajusin aga seda, et nüüd on viimane aeg pöörata täit tähelepanu Axelile, lasta tal veel kuu aega olla meie pere beebimast beebim. Rasedatejooga kaaslane sünnitas nädal tagasi oma teise lapse. Nende peres on laste vanusevahe umbes-täpselt sama: aasta ja 10-11 kuud. Ta ütleb, et tunneb kerget kahetsust ja nostalgiat, et tema esimene laps, kes on tegelikult ikka veel ju nii pisike, peab juba suure õe rolliga harjuma ning oma endistest eesõigustest loobuma. See ülestunnistus pani ka mind tajuma, et eks see uus situatsioon tule meile kõigile olema natuke võõrastav. Sellegipoolest on mul hea tunne, kui ma näen, et Axeli lasteaed on nii tore ja turvaline koht. Nüüd on jõuludega seotud tegevused lasteaias täies hoos. Sellel nädalal viisime lasteaeda mingiks otstarbeks villase soki (ise kudusin,

Nii palju oligi vaja (seda lühikest videot vaadata), et aru saada, kui palju rohkem tänulikkust tuleks tunda, et kõhutegelane toksib endiselt minu kõhus, väsitab mind ja paneb mu alaselja valutama. Mis on poolteist kuud valusid kõige selle taustal, mida peavad läbi elama enneaegsena sündinud laste vanemad? Ma lubasin, et olen nüüd iga päev tänulik, et mulle on antud võimalus... kasvõi füüsiliselt natuke kannatada :)

Täna olen mõelnud väga palju sellele, et kui see laps kavatseb kõhuelanikuna vastu pidada arvestusliku sünnitähtajani või mis veel hullem - kauem!, siis mina igatahes samamoodi vastu ei pea. Vähemasti, kui mu valusümptomid kavatsevad progressiivselt kasvada. Ma sain  omal nahal tunda juba Akselit kandes, et kõik on tore ja ilus, kuni see neetud 7. kuu täis saab. Siis läheb juba oluliselt ebamugavamaks. Minul eelkõige sellepärast, et selg on nõrk koht. Mõnel üksikul päeval on siin juba märke sellest olnud, et seljavalud hakkavad ka seekord kimbutama, aga tänane päev oli ikka klass omaette. Ei saa istuda, ei saa astuda, ei saa rahulikult ka üheski lamamisasendis olla. Igatmoodi on äärmiselt vastik ja valus ja pingerikas. Kõige paremini kirjeldab mu enesetunnet vast see, et mu alaselg on tuikavalt valus ja samal ajal tuim, justkui mingi poolhalvatud olek. Selline valus halvatus. Võibolla oleks olukorda leevendanud mõned joogaharjutused, aga näh - sinna ma täna ei jõudnudki. Lähen ja proov

... kas ma ei väitnud just üsna hiljuti, et Axelil on käes kõige mõnusam iga? Võtan kohe oma sõnad tagasi ja kirjutan kahe käega alla sellele, et iga kord, kui sa oled jõudnud arvamusele, et sinu laps on just selline ja selline ning käitub just nii ja nii, siis see kohe kaardinaalselt ka muutub. Ehk siis nüüd ma väidan, suuresti seetõttu, et loodan asja selle läbi muutuvat, et käes on see hull iga, kus meie lapse reaktsioonid elule ja olukordadele muutuva hetkega ühest äärmusest teise. On need paremad äärmused, kus ta on imetore ja õrn ja armas, ja siis need halvemad äärmused, kus ta viskab mingil absoluutselt arusaamatul ajendil põrandale pikale ja röögib kasvõi pool tundi jutti. Lihtsalt selline ennast ja teisi kohati lausa füüsiliselt kahjustav pöörane agressiivsus, mis väljendub minu juustest kiskumises ning asjade loopimises, jalgade trampimises ja omaenese keha ühes ja teises suunas viskamises, mille puhul ei oskagi mitte midagi ette võtta, võib vaid segadusse olla. Põhimõttelise

Enne, kui ma 30. novembril ametlikult emapuhkusele jään, on mul ülikoolis vaid üks ülesanne täita. Ja kahjuks on see üsna tähtis ülesanne. St peab arvestama võimalusega, et osutub tähtsaks. Peale 27. novembrit võin ma aga hingata ja mõnda aega üldse mitte mõelda, mis saab ülikoolielust edasi! Vahelduseks teen ma aga ajutist tööd ühele Eesti konsultatsioonifirmale ning peab tunnistama, et see emotsioon, mis seesuguse töö tegemisega kaasneb, on tiivustav. Ma olin ära unustanud, mis tunne on teha tööd, mille protsessi sa näed, sest ülesanded on selgepiirilised ja tähtajad käegakatsutavad. Ma pean oma ülemustega Skype'i vestlusi, räägin nendega kui võrdne võrdsega, saan otsest ja sõbralikku tagasisidet. Ülesanded, mida ma lahendama pean, on mulle suhteliselt võõrastest valdkondadest, kuid minu arust kogu see igapäevase õppimise ning tundmatusse asjasse süüvimise protsess ongi just põnev! Kui ma seda tööd alustasin, siis ma tegin enda jaoks otsuse, et ma jälgin väga täpselt oma ajares

Olenemata sellest, et minu pea on täis igasugu "tähtaegu", on järgnevate kuude ainus kindlalt määratletud sündmus 11. märtsi Apocalyptica kontsert Tampere Talos. Ma ei tea, kuidas meil see asi praktilisest küljest õnnestub, kuid piletid on nüüd olemas. Tähtajad, või siis õigemini see, mida me oma peas nendega ette võtame, on üks väga kummaline ja vastuoluline värk. Ühelt poolt me tahame, et need oleks - sest need markeerivad mingeid sündmusi meie elus, mida peame ühel või teisel põhjusel oluliseks. Need tõotavad tuua kas teatud sorti elamusi või viia mingisse järgmisesse eluetappi. Läbi tähtaegade organiseerime ja mõtestame oma elu, need panevad meid tegutsema ja loovad meile illusiooni sellest, et me kuulume kuhugi, oleme vajalikud, et ilma meie või meie tegevuseta selle tähtaja püüdmise nimel ei saa. Reeglina on tähtaegadel mõtet mingis sotsiaalses kontekstis, sest tähtajad märgivad sündmusi ja tegevusi, mille kaudu me oleme sotsiaalses ühenduses teiste inimestega. Kui ei

... vaid elu käib alati üles-alla nagu Ameerika mägedel. Ühel päev tunned, et kõik on hästi, sest on sinu kontrolli alla. Et sa teed ja suudad ning saad sellest rahuolutunde. Teisel päeval on lihtsalt joovastav heaolutunne, piisab sellestki, et kontrolli pole ollagi. Kuid on olemas selline sisemine tunne, et kõik läheb just nii, kuidas peab, õiges suunas. Kõik paistab perspektiivis, saad aru, mis on tähtis ja mis tähtsusetu. Olenemata sellest, et tegelikult tead, et sa siin ilmas midagi ei kontrolli. Kontroll on ju illusioon! Siis aga ärkad järgmisel hommikul üles ning maailm on hoopis teisiti. Pole killukestki motivatsiooni jätkata sealt, kus elu eile pooleli jäi. Miski ei toimi, ei suju, ei tekita elevust. Mõnd päeva kannab tunne, et olekski olnud parem, kui täna poleks ärganud, kui see päev oleks vahele jäänud. Ja seda kõike ilma mingi nähtava põhjuseta. Eile oli üks neist positiivsetest päevadest, kus kõik tundus õige ja võimalik. Täna jälle selline, kus parem oleks oma urus püs

Ma oli oktoobri viimased päevad Eestis, Tallinnas ja Tartus. Mõned tööalased kohtumised, mis võivad saada põnevateks uuteks algusteks. Eks aeg näitab... Esimesed kolm ööd ilma Axelita. Eks ma muidugi natuke muretsesin, et kuidas ta ilma minuta magama jääb ja ärkab, aga täiesti asjatult. Väikemees sai isaga imehästi hakkama ning paistis, et see polnud mingi probleem, et ema natuke aega jalust ära oli. See-eest oli aga rõõm meeletu, kui ma reedel koju tagasi jõudsin. Tartu jahmatab mind ikka ja jälle oma väiksuse ja kodususega. Loetud tundide jooksul, mis ma südalinnas veetsin, jooksin ma kokku nelja!!! vana tuttava inimesega. Täiesti planeerimata, juhuslikult, möödaminnes. Esialgu see kummastas mind, aga emotsioon, mis tekkis, meeldis mulle. Isegi väga. Ja vanalinna on tekkinud veel mitu vahvat õdusat söögikohta. Äge! Ja siis ma olin natuke ka Tallinnas, peamiselt küll öösel. Tallinnaga on nii, et... mitte just seda, et ta mulle ei meeldiks. Mõned kohad Tallinnas on väga kihvtid ja i

Axel sai eile 1 aasta ja 8 kuud vanaks. Viimase nädala jooksul on ta eriliselt palju vadistama hakanud. Tihtipeale tuleb ette neid momente, kus ta istub põrandal ja topib endale jalga sokke ja pükse ning samal ajal seletab midagi endamisi väga väljendusrikkalt sinna juurde. Sageli teeme seda mängu, et mina ütlen talle ette kehaosasid ja tema kordab järgi. Nina, silmad, suu, kõrvad, juuksed, pepu, noku, naba, käed ja varbad tulevad juba eksimatult välja. Ka lasteaiakaaslaste nimed tulevad hästi välja. Kui meeles pidada, et ta kustutab sõnadelt sageli kaashäälikud eest ära ja alustab neid vokaaliga, siis saab juba päris hästi aru, millest jutt. Nt sokid -> oki(d), karu -> alu, kindad -> inna(t), (kasvataja) Sarita -> Ita, (kasvataja) Tiina -> Iin jne. On õppinud ka mõnesid uusi hispaaniakeelseid sõnu ütlema. Nt abuela ('vanaema') -> avuee(l), leche ('piim') -> lets. Õues kiikumine on kiika-kaa. Aga viimase nädalalõpu vaieldamatult kõige armsam sõna on

Axel on ära õppinud ahvimise. Eile hakkas minu järel korrutama "nonii", ja siis saatiski meid terve õhtu laul "nonii-nonaa". "Nonii" katte alla tahtsin aga kirjutada sellest, et mõnel päeval on selline tunne, et appiiiiiiiii... Appi, ma ei saa ühe lapsegagi hakkama, aga varsti on mul neid kaks ja ilmselt ma lähen hulluks või juhtub midagi muud. Sest ei ole ju ometi võimalik, et see meeleheitetunne saadab mind kõik järgevad kuud kuni sünnituseni ja siis veel paar aastat sealt edasi ning mina olen ikka mina, pealegi veel täie mõistuse juures? Hommikud on meil üldiselt positiivsed ja enam-vähem kontrolli all. Ärkame ajavahemikus 6.40-7.00. Sööme, asjatame Axeliga, kes on tavaliselt heas tujus ja esimesest ärkamise hetkest energiat täis. Poole kaheksa aeg asub Javi kooli poole teele ja mina hakkan vaikselt enda ja Axeli hambapesu, riietamise jms-ga tegelema. 7.55 üritan olla nii kaugel, et uksest välja saada. Võtame alt hoiuruumist käru ja jalutame lasteae

Kas ma olen öelnud, et mulle meeldib kuldne sügis ja isegi siis, kui sajab? Viimasel ajal vist isegi eriti siis, kui on kollased-oranžid-punased lehed, kui on õhtupimedus, tänavalaternate sume valgus, mõnusalt soe ja niiske ning natuke sajab. On nii soe, et saab kõndida mantlihõlmad lahti. See on äge! Erakordsed ja meeldejäävad on muidugi ka need harvad korrad, kui näeb kogu seda värvikirevust selge kirgassinise taeva taustal, aga nii pretensioonikas ehk polegi lausa vaja olla. Kahju, et praegu on õige vähe mahti selleks, et tõmmata kummikud jalga, vihmamantel selga ning lihtsalt õhtustel tänavatel kõndida ja hetke nautida. Ma tahan, et see kõik niipea otsa ei saaks. Tänase seisuga on veel täpselt 3 kuud meie teise lapse arvestusliku sünniajani. Ma olen raseduseelse ajaga juurde võtnud umbes 10 kilo. Samamoodi oli ka Axelit oodates. Selle vahega, et algkaalu oli siis 4 kg rohkem. Mu enesetunne on veel suurem osa ajast suurepärane. Ma ei tunne end veel liiga suure ja kohmakana, mul po

Meil oli täna lasteaias lapse arenguvestlus, kus panime kirja Axeli alushariduse kava. Kõlab väga ametlikult, aga tegelikult oli üks päris tore tunniajaline vestlus, kus sai aimu sellest, millisena Axelit lasteaias nähakse, ning võrrelda sellega, missugune ta meile kodus paistab. Ma ei tea, kas see kedagi teist ka huvitama peaks, aga panen siia nüüd ühtteist kirja, et omale meelde jääks. Axel on elav, julge ja kontaktne laps. Proovib rõõmuga ja uudishimuga kõike uut (nii sööki kui tegevusi) ning ei karda võõraste inimestega suhelda. Hommikul lasteaeda jõudes on ta elav rõõmupall, kes lasteaia personali, nii kasvatajaid kui koristajat jt rõõmsalt tervitab ning inimestega kontakti otsib. Seltsib kõigi lastega ning mingeid suuri eelistusi inimeste suhtes pole veel tekkinud (va. neiu E., kelles veidi hiljem). Muusika paneb teda kaasa tantsima ning meisterdada (nt värvidega mässata või paberist rebida) meeldib väga. Mänguasjadest paistavad lasteaias lemmikud olevad igasugu autod ja trakto

Kõhutegelane on 5 kuud vana ning umbes täpselt 4 kuud kasvamist ja minul paisumist on ees. Viimase kuu aja jooksul annab see tegelane endast kõhus tihti märku. Viimastel päevadel kohati isegi nii aktiivselt, et ma lihtsalt olen sunnitud oma tähelepanu temale suunama. Kui esimese nelja kuu jooksul olin rõõmus, et võrreldes esimese rasedusega olin ma kaalus oluliselt vähem juurde võtnud, siis see viies kuu on kõik eelneva maatasa teinud. Homme kuuleb neuvolas täpsemalt, kuid minu kodune kaal näitab, et ma olen kuu ajaga juurde võtnud peaaegu 5 kilo!!! Samas oma tavalisele päevale näkku vaadates pole see number ka midagi imestada. Mulle tundub, et selle viimase kuu jooksul on mul alatasa nälg. Ei ole isusid millegi spetsiifilise järele (kuigi magusat olen söönud palju, eriti selle taustal, et esimestel kuudel oli magusaisu väga vähene), kuid pidevalt liigub mõte söömise peale ning tekib tunne, et ma kohe mitte ei jaksa olla, kui kohe-kohe midagi ei söö. Ma loodan siiralt, et see on ming

Umbes tund tagasi Axeli rohelisest potist sortsu kollast vedelikku leidnud, tekkis minus rõõmus arusaamine, et mingeid asju siin elus olen ma eneselegi märkamatult päris õigesti teinud. Jutt siis eelkõige oma lapse "õige" kasvatamise juhtimisest. Mõningate muude eeskujude najal olin näinud, et lapse varane potil käima õpetamine võib muutuda väga piinarikkaks ja vähetulemuslikuks. Nii ei tekitanud ma sellest endale pikka aega mingit kohustust. Umbes poolteist kuud tagasi, enne lasteaeda minekut, hakkasin Axelit läbi mängu oma potil istuma juhatama (tavaliselt käis see koos sellega, et andsin talle samaaegselt kätte ka tema hambaharja vähese pastaga, mida ta siis pigem lutsutas) ning olin valmis selleks, et ta oma potilt mõne sekundi pärast juba kuhugi jookseb. Nii oligi. Õnneks pole Soome lasteaias seda põhimõtet, et laps peab enne aeda minekut olema mähkmevaba. Olin suhteliselt enesekindel, et lasteaias teiste laste eeskuju järgides harjub ta potil käiguga palju kiiremini ja

Septembrikuu on toonud natuke uut ja natuke juba tuttavat vana. Eile näiteks oli minu ja Javi esimene lastevanematekoosolek lasteaias. Mulle tundub, et meil on seal koos päris tore grupp lapsi ja nende vanemaid. 18 lapsest suurem osa on küll soomlased, kuid sellegipoolest on seal parasjagu rahvusvahelisust. Lastes on esindatud vähemalt eesti, hispaania, rumeenia, türgi, somaalia, india ja iraani verd. Juba kaks hommikut järjest pole Axel minu lahkudes enam lasteaias üldse nutnud. Kui ta hommikusöögilauda istuma panen, põlle ette seon ja pudrukausi lähemale tõstan, siis ajab ta huuled torru, et talle musi teeksin, ja siis asub kenasti putru sööma. Äkki on ta nüüd päriselt kohanenud? Igatahes selle mõttega on palju parem tööle minna. Täna käisime teises ultraheliuuringus. Kõhubeebiga on kõik kõige paremas korras. Kaalub momendil 440 g. Seda pidi 21. nädala kohta just parasjagu olema. Kui soo vaatamiseks läks, siis muutus ta kadedaks. Nii et arst ei julgenud kindlalt midagi öelda. Või

Minu senise elu kokkupuude lastejalanõudega (kuni viimase aastani) oli suht olematu. Vahel ikka olin kuulnud kedagi kurtmas, et küll need laste jalad kasvavad kiiresti - alles sai uued kingad/saapad ostetud ja juba väikesed. Ei pea ühte hooaegagi vastu. Peamiselt oli sellel Eesti kontekstis alltoon, et kingad on kallid ja raha läheb üle mõistuse palju, kui neid kingi nii tihti vahetama peab. Üldiselt aga jättis see teema mind külmaks ja jalanõud oli ilmselt üks viimastest teemadest, mida ma kujutasin endale lapsevanemana väljakutset pakkuvat. Nüüd on mul isiklik kokkupuude selle asjaga olemas ja peab ütlema, et minu maailm pole nüüdsest alates enam endine. Meie laps, kelle jalanumber on 1,5 aasta vanuselt pöialpoisilik 20-21, sõltuvalt kingast, ning kelle jalanumber pole viimase 4 kuu jooksul eriliselt muutunud, jäädes 18-21 vahele, sõltuvalt jällegi kingast, on sellel suvel hakkama saanud aukartust äratava hulga jalanõude kasutuskõlbmatuks muutmisega. Lugesin kokku: suve algusest su

Kell on üle kesköö ja und ei tule. Tegelikult ma juba magasin Axelit magama pannes paar tundi, aga siis enam ei saanud. Ma loodan, et sellega ei alga jälle ja eelkõige JUBA need öised ülevaloleku harjutused, mis Axelit oodates üsna tavalised olid. Ma väga tahaks praegu veel normaalselt magada. JÄLLE. Kohe sügavalt. Võibolla hoopis... et täna paistab aknast sisse suur ja valge täiskuu. On täiskuuöö. Aga kõhubeebi liigutusi olen sel nädalal juba tundnud. Ja juba vähem kui kahe nädala pärast on teine ultraheli. Võibolla ta paljastab, kas on poiss või tüdruk. Kuigi vana kombe kohaselt tuleb mul jälle Javi eest varjamisega tegeleda.

Sattus mulle täna selline värskendav lugemine: Jaak Urmet, Mineviku käes vangis: eestlastel on liiga palju rahvustunnet . Kirjeldab päris hästi minu enda sagedasi mõtteid.

Täna oleks väärinud jäädvustamist Axeli rõõmutants lasteaia söögilauas, kui me Javiga koos talle enne lõunaunele minekut järele läksime. Väikemees ei pannud algul meie tulekut tähele ja askeldas oma toidu kallal, kui aga silmas esmalt mind ja seejärel Javit, siis lõid silmad kirkalt särama ja suust vallandusid rõõmuhõiked. Edasi ei suutnud ta enda aga üldse valitseda. Ronis toolile püsti ja lasi käsi energiliselt üles-alla vehkides valla lustaka rõõmutantsu. Kasvatajatest ja kaastittedest publik võib asja tunnistada. Kõik vaatasid silmad pärani. Sellised hetked ongi need, mis annavad elule nüüd tõelise sisu ja kõrgema mõtte.

Olen 17 päeva, osalt planeeritult ja osalt ootamatult, Axeliga kahekesi veetnud. Eks muid inimesi on ikka ümber olnud, aga kuna Javi on eemal olnud, siis peavastutust olen mina kandnud. Lühidalt: väga väsitav on see üksikvanema elu. Kuigi samamoodi on üksikvanema elu ka rikastav ja palju andev, sest ma olen olnud kogu aeg (va siis need lasteaiatunnid, kui ta oli omapead) oma lapse juures ning kõik tema naeratused ja paari nädala jooksul õpitud uued vigurid ja arenemised on esimesena minuga jagatud, kordan ma siiski seda, mida olen alati öelnud: minust poleks kunagi saanud üksikvanemat teadliku valiku läbi. Ma mõtlen siin neid naisi, kes ühel hetkel elus, leides, et nad ei suuda leida enda kõrvale ühtegi sobivat meest ning võivad vabalt ilma meheta elada, teevad siiski teadliku otsuse, et nad tahavad omale last ning võtavad endale vastutuse see laps sünnitada ning üles kasvatada. Omal jõul. Ma suudan kuidagi kombineerida nii, et mul saab Axel valvatud ja lõbustatud, pestud ja tema mäh