Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Huvitav, millega me selle kestva halva karma oleme ära teeninud? Peale seda, kui Axel oli kolm päeva rõõmsalt lasteaiast kodus olnud, koorus suu- ja sõrataud ehk peenema nimega enteroviirus lõpuks välja. Kõigepealt oli Axel veidi tujutu ja loid, siis kaebas peavalu ja siis nägin kahtlast punast täppi käel, millest peagi sai valge vill. Rumala peaga sai peavalukaebust ignoreerides veel enne asjalugudest lõplikult arusaamist saunas käidud, ega see ka ilmselt tervendavalt mõjunud. Eile õhtul olid kaebused veel vähesed ja laps läks tavapäraselt magama, aga umbes kahe ajal öösel ärkas nutuga, kurtes et jalad on valusad ja siis ei saanud ei mina ega Axel terve öö sõba silmale. Iris võttis veel omalt poolt nõuks, et ärkaks ka iga tunni tagant, nutaks, trallitaks ja nõuaks tähelepanu. Javi mässas siis omakorda temaga. Nii et põhimõtteliselt jäi meil kõigil ööuni vahele. Kui hommik kätte jõudis, helistasin ravinõu saamiseks veel nõuandetelefonile. Nii nagu ma juba eelnevalt netist lugenud oli

Juhtus nii, et Javi sai töö kohta vastuse täna. Loomulikult eitava. Rõõmustavat on kogu asjas nii palju, et Javi kutsuti vastuse teatamiseks bossi (või õigupoolest selle, kelles oleks boss võinud saada) vastuvõtule, kuigi poleks olnud mingi üllatus, kui asi oleks lahendatud lihtsalt lakoonilise emailiga stiilis "Ei ostunud valituks, sest otsustasime kogenuma kandidaadi kasuks". Nagu juba palju kordi oli juhtunud. Suusõnaline vestlus jäi muidugi samamoodi lühikeseks ja kuivaks, selgus, et leiti sobivam, kogenum inimene. Ei selgunud, milles täpselt Javi alla jäi. Javi siiski küsis, kelle kasuks siis otsustati. Naisinimene IHAst, Javi endisest töökohast :) Pilk selle naise LinkedInis olevasse CVsse ei jäta just palju ruumi uskumaks, et tegemist oleks Javist pädevama inimesega. Uus töötaja pidi järgmisel nädalal juba tööpostile asuma, nii et Javil jääb "meeldiv" võimalus talle ka tere öelda ;) Eks Javil on ikka okas südames, et tema kuue kuu tasuta töö panust sellesse f

Nüüd, kus ma just hakkasin Irisele hoiukoha leidnuna tunneli lõpus valgust nägema, on saatusel kohe järgmine sõrmenips valmis mõeldud. Oli tekkinud uus energia juba sellest nädalast Irise uneajast paar töötundi näpistada, et kursuse ettevalmistusse hoog sisse puhuda. Aga plaanid ongi ju selleks, et neid kohe muuta. Hommikul nägin postkastis lasteaia teadet, et Axeli rühmas on avastatud suu- ja sõrataudi. Tõttöelda ei tulnudki see mingi üllatusena, sest juba kümnekonna päeva eest rääkisid naabrid, et nende nooremal lapsel on enterorokko (suu- ja sõrataud) ning hoiatasid meid selle eest. Laupäeval selgus, et see olevat edasi kandunud ka vanemale pojale ja siis mehele, Heli ise ootas oma järge. Õnneks olid lapsed enamuse ajast toas veetnud ja meie omadega kokku ei puutunud. Ometigi otsustasime edaspidi hoolsamad olla, et nakkusohu perioodi ajal veelgi vähem kokkupuutumist oleks. Naabriemme paistis isegi üllatunud, et me olime sellest taudist senikaua puhtalt pääsenud. Ptüi-ptüi-ptüi, ag

... uudiseid nii palju, et otsus pidavat tehtama järgmise nädala jooksul. Ärme parem hakka lugema, mitu kuupäeva on nüüdseks välja käidud ja asja edasi lükatud. Paistab, et firma seisukohalt on selle ametiposti täitja nii väike mutrike, et otsusega pole vaja kuhugi kiirustada. Tähtsuselt umbes 49. asjake lahendada. Ega's midagi, paneme siis 28nda kuupäeva lukku ja vaatame, kas ja kes šampust joob.

Veel mõni päev tagasi olin ma oma professorile kirjutamas ja alandlikult teatamas, et pean siiski kevadisest loengupidamisest loobuma, sest aega pole kursuse ettevalmistamiseks parimagi tahmise juures kuskilt võtta. Kaks väikest last on kaks väikest last ning tunde on päevas 24. Lahenduseks oleks ainult see, et ma Irise regulaarselt hoidu panen ja endale kindlameelselt teatud arvu töötunde korraldan. Terve sügise olen ma seda mõtet tõrjunud, sest süda nutab sees, nii võimatu on tundunud mõte sellest, et ma ta juba lasteaeda viin. Märtsi alguseks on Axeli lasteaeda siiski avaldus tehtud, kui see aktsepteeritakse, siis oleks Iris lasteaiaga algust tehes aasta ja 2-kuune. Väike, aga ilmselt kõnnib vähemalt. Kuid loengu seisukohalt poleks see ikkagi lahendus, sest mul on kohe, hiljemalt aga jaanuarist neid vabu töötunde vaja. Eile aga hakkas kerima selline mõte, et kui õige uuriks, mis meil siin Hervantas perehoiu poole peal pakkuda on. See on siinsete reeglite järgi selline hoid, mida

Ma olen suur massaažifänn ja olen oma elus päris paljude erinevate inimeste käte all end mudida lasknud. Kuna ma pole tehnikate alal üldse mingi ekspert, siis otsustan ma massaaži headuse üle selle järgi, kas mu keha ja hing selle järel nurruvad või mitte. Olen alati suuremal või vähemal määral oma massaažikogemusega rahule jäänud. Eriti fantastilise kogemuse olen saanud Rakveres Hea Tunde Toas. Seal oli kõik i-täpini paigas, et elamust saada. Ja siis muidugi shiatsu! Poolteist või koguni paar aastat tagasi sattusin ma täiesti juhuslikult shiatsu massaaži ja see, mida ma kogesin, oli väga teistmoodi (kui klassikaline massaaž). Ma arvan, et see on väga minu asi. Käisin seal õige mitu korda, aga siis jäin Irist ootama ja rasedana pole shiatsu soovitatav. Nüüd, sügisel, jõudis jälle kätte aeg, kus mu keha hakkas massaaži järele lausa karjuma. Kahjuks on aga kahe lapse kõrvalt massaažiseanssideks võimaluse leidmine keeruline ja ega raha ka praegu just loopida pole. Nii otsustasin kasutad

Ootaja aeg on pikk.

Ootame juba kaks nädalat Javi tööintervjuu tulemust. Ootame ilmselt ka veel kolmanda nädala, sest täna teatas tähtis otsusetegija - otseloomulikult! -, et otsus tehakse hiljemalt 15. novembriks (kuigi intervjuu ajal öeldi, et 6. novembril). Kuna kolme ja poole aasta jooksul pole kordagi veel juhtunud, et tähtsad otsusetegijad oma esialgseid lubadusi peaksid, siis oleme me siin juba immuunseks muutunud: asjatu põletava ootusärevuse tekkimist on võimalik kogemuse najal teatud määral kontrolli all hoida. Vihastamise asemel on tervisele kasulikum suhtuda lubadustesse huumoriga. Ma ei tea täpselt, mis Javi peas toimub, aga mina (oma üllatuseks) olen jõudnud punkti, kus ma suhtun tulevasse otsusesse stoilise meelerahuga. Olen enesele selgeks teinud, et me seisame teelahkmel, ning põhimõtteliselt pole ju kumbki tee halb. Lihtsalt mõlemat teed korraga valida ei saa. Ühesõnaga - kui see töö John Deeres tuleb, siis jääme Soome ja teeme unistuse oma kodu osas teoks. Kui ei tule, siis jätame Soo