Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Ja kohe järgmisel pühapäeval järgmine slaalomisõit. Lionbridge sponsoreeris Sappee päevapiletid. Kutsusin Javi ka kaasa. Vahepeal olen omale slaalomivarustuse soetada jõudnud. Olen kindel, et neid kordi tuleb veel palju, kus sellest investeeringust rohkem kui kasu tuleb. Rohkem kui kuus tundi mäe peal!!! Absoluutselt kõik mäenõlvad said ära proovitud, kõik said omaseks, välja arvatud see üks, millest ma kuidagi kukkumata läbi ei tulnud. Aga noh, see jääb motivatsiooniks :D Jälle kord veendusin, et minu firma kõige suuremaks plussiks on sealsed inimesed – see on uskumatu, kuidas inimesed maailma erinevaist paigust omavahel sulanduvad, nii et pole absoluutselt vahet, kust keegi pärit on, missuguse aktsendiga räägib, millesse usub jne. Seal mäe peal koos Malaisiast, Serbiast, Hiinast, Belgiast ja kust iganes pärit inimestega koos olles on kõik absoluutselt võrdsed.

Alates sügisest, kui Michele endale Põhja-Itaaliasse Alpi nõlvale külla kutsub, olen teadnud, et sel aastal teen oma esimese slaalomikatsetuse. Lootsin, et saan slaalomisuusad ikka Soomes alla ja siis kunagi Alpidesse, aga kuna meil autot pole, siis pole eriti kerge mäenõlval pääseda. Üle-eelmisel pühapäeval läksid aga Linda ja Henkka Sappeesse ja kutsusid kaasa. No muidugi läksime. Kuna Javi slaalomitehnikat valdab, siis oli selge, et tal tuleb ka mind õpetada. Mul polnud õrna aimugi, kui raskelt või kergel see algus tuleb. Aga üheks olin ette valmistunud – sadadeks kukkumisteks. Sappee on ideaalne koht, kus slaalomiga alustada – seal on just selline paras pisike mäenõlv. Ja Javi on suurepärane õpetaja. Või olen mina suurepärane õpilane ;) Või mõlemat. Igtahes esimese tunni järel polnud ma veel kordagi kukkunud ja liikusin sellel tillukesel mäenõlval suuremate raskusteta. Olin valmis suuremaid nõlvu vallutama. Järgmise kahe tunni jooksul oli järgmise mäenõlva alistamine käpas – suutsi

ODT party. Lihtiinimese keeli lahtiseletatult on see minu tiimi saunapidu. Kui üleüldiselt on palju asju, mille üle võib mu tööandja puhul nuriseda, siis ühes asjas kindlasti mitte – motiveerivate ürituste tähtsust on nii Lionbridge’s kui ka endises BGSs mõistetud. Sellesse arvestusse kuuluvad nii igakuised firma hommikusöögid, kus me võime tööajast firma kulul süüa ja töökaaslastega aega veeta; tiimipeod (need toimuvad ebaregulaarselt – tavaliselt siis, kui firma on mingi aja tagant jälle kord veendunud, et töötulemused on kliendi silmis head olnud, ja otsustab meid nö premeerida); soodustused teatud kontsertipiletitele, festivalidele; tasuta massaažid vms. Otsustati, et seekordne tiimipidu tuleb rahvustoitudega – kui nii palju eri rahvusest inimesi koos, siis miks mitte üksteise rahvuskultuure läbi toidu tundama õppida. Kes tahtis ja viitsis, see vaaritas, kes ei, see ainult nautis, mida teised teinud. Arvake ära, mis oli minu roll...;) Noh, igatahes kui see söömine ka paistab keskse