Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Peale ööd bussis leidsime end tund aega oodatust varem Madriidi bussijaamast. 5.30 varahommikul, ei mingit teadet Eduardolt, kus ja millal me kokku saame, rampväsinud, peavalu. Mõtlesin, et oli meil nüüd vaja Madriidist läbi sõita... Veetsime mitu tundi bussijaamas, kuni tundus mõistlik aeg tegutsema hakata. Kotid pakihoidu ja metrooga kesklinna. Hankisime turismiinfost Madriidi kaardi, käisime postkontoris, sõime hommikust. Siis lõpuks andis Edu endast märku. Meil tuli bussijaama tagasi minna, oma kotid võtta, ning saime Edu ja Taruga kokku sealsamas, kus just äsja olime, kuulsal Plaza del Solil. Kuidagi kohmakas ja naljakas oli see kohtumine Edu ja Taruga kõigi eelnevate kõrval – ehtsoomlaslikult vaoshoitud (kuigi vaid Taru on soomlane, Edu aga puhastverd hispaanlene). Läksime Taru üürikorterisse. Ütlesin Kasiale, et sorry, täna ei tule El Pradosse minekust midagi välja. Olen rampväsinud. Heitsin tunnikeseks magama. Kui Kasia mu üles äratas, polnud enesetunne sugugi parem. Meeletu pe

Hommiku veetsime hostelis. Läksime kohvikusse hommikusöögile ja siis Lissaboni avastama. Ronisime üles kindlusesse. Siis lõuna, võtsime hostelist kompsud ja oligi aeg bussijaama minna. Lisaks kõigele sellele maitsvale toidule, portole, ookeanile, värvide kirkusele, jääb Portugali linnadest tervikuna meelde ka tohutu kaootilisus – ajaloo ja stiilsuse kõrval on maitsetus, lossi kõrval on barakk, sõbralikkuse kõrval ebaviisakus. Aga inimesed on seal kuidagi lihtsad ja õnnelikud :)

Marco sõidutas meid Lissaboni. Leidsime hosteli, kus ööbida, ja siis läksime lõunat sööma. Veendusime lõplikult, et kogu elu kese Portugalis on söök. Kui just ei sööda parajasti (mida enamasti tehaksegi), siis vähemasti räägitakse toidust. Peale lõunat tuli muidugi veel espresso ja üks koogike kuulsas Pasteis de Belemis. Marco sõidutas meid bussijaama, et saaksime piletid Madriidi ära osta. Ostsime piletid ja jätsime hüvasti. Ei, mitte hüvasti, vaid nägemiseni. Siis läksime Kasiagi hostelisse tagasi. Puhkasime veidi. Tundsin end nõrga ja haiglasena ja oli vaja veidi magada, kuid meie toa akna taga oli mingi tohutu restorani ventilatsioon või mis iganes akrebuut, mis tegi hullemat müra, kui möödakihutav rong. Nõudsin vastuvõtust teise toa. Õhtul läksime väiksele jalutuskäigule ja jõime ühe ülipeene restorani baaris (sest kaugemale meid ei lastud ;) veini. Järjekordne jutuajamine Kasiaga. Ta oli kogu päeva minuga äärmiselt pahur olnud ja arvasin, et teadsin põhjust. Nii oligi. Varakult h

Peale hommikusööki sõitsime otse Coimbrasse. Kõigepealt Marco poole, et tema tüdrukule Inesile tere öelda. Imearmas tüdruk. Siis lõi Inesi vend Joao kampa ja läksime Coimbraga tutvuma. Selle linna keskus on kahtlemata ülikool ja kogu kampus. Seal oli mingi kordumatu õdus õhkkond. Jällegi üks ideaalne paik ülikooliaastateks. Selle reisi üheks siduvaks jooneks ongi see, et oleme külastanud nii paljusid ülikoolilinnu. Igas oma lugu. Aga igas ka midagi sarmast – näiteks jõgi. Sõime lõunat Joao onu restoranis. Maitsesime kõike head ja paremat. Üldse paistab nii, et igas portugali peres on keegi, kes peab restorani. Marco sõnul see ikka päris tõsi pole... Lõpuks läksime veel jõe äärde õlut jooma ja oligi õhtu käes. Sõitsime Marco vanematekoju tagasi. Ühel Marco onudest/tädidest oli parajasti sooleleivapidu ja Marco veenas meid, et astuksime sealt läbi. Näis nii, et kogu suguvõsa ei saanud lahkuda enne, kui meid, põhjamaa olendeid, ära oli nähtud, sest kui meie tulekust oli möödunud viis minu

Ärkasime selle peale, et Marco tinistas kitarri. Seesugune äratuskell oli heaks vahelduseks ;) Sõime rikkaliku hommikusöögi... nämma, eriti meeldejääv elamus oli tomatimoos! Ja sõitsime ümbruskonda avastma. Käänulised külavaheteed, küla läheb sujuvalt üle teiseks, valgete majade, punase mulla ja sügavsinise taeva kontrast. Nägime põlenud metsi ja maju. Just enne meie Portugali jõudmist oli suvistele hiigeltulekahjudele piir pandud. Olukord oli olnud silmnähtavalt väga ohtlik. Nägime põlenud puudest, et tuli oli küladesse sisse murdnud ning isegi linnad (nt Coimbra) olid ohus. Meie jaoks õudustäratav pilt, kohalike jaoks lihtsalt iga-aastane reaalsus. Siin ja seal oli eukalüptisalusid. Nii kui autoakna avasime, tundsime, kuidas eukalüpt võtab hingamisteed vabaks. Käisime keskaegses tsistertslaste kloostris. Lõunat sõime Marco perekonna restoranis. Nii umbes viis käiku tuli toitu, vein muidugi veel lisaks. Kohalike jaoks täiesti rutiinne lõuna ;) Ägisesime, kui lõpuks lauast püsti tõusim

Hostelipidajad olid kenad inimesed. Saime oma kompsud sinna kuni õhtuni hoiule jätta. Sõime järgmise hõrgutava hommikusöögi, kolasime veidi poodides, ja siis otsustasime randa minna. Kohalejõudmine võttis omajagu aega, saime esimest korda aimu kaootilisest lõunamaa bussiliiklusest, nii et lõpuks ei jäänudki eriti palju aega rannasolekut nautida. Ometigi oli pikk teekond randa üürikest aega seal väärt. End soojale liivale pikali visata, varbad liiva kaevata, briisil end hellitada lasta, merekohin, merelõhn... kui palju me sellest unistanud olime! Mõtlesime, et oleme nüüd saanud sõõmukese sellest naudingust, mis meid Hispaanias ees ootab... Kesklinnas tagasi, käisime hostelis oma kottidel järgi, ja oligi aeg rongijaama minna, et kuhugi poolele teele Lissaboni, Caxariasse, sõita, kus Marco meid ees ootas. Marco oli jaamas vastas meid kallistamas. Vastastikune rõõm. Sõitsime Marco vanematekoju. Muljetasime, sõime õhtust, võtsime portveini kaasa ja läksime välja öhe õhtut pikendama. Rääkisi

Minu äratuskella helin Stanstedi lennujaamas. Veider. Läks kohe sebimiseks, et Porto lennule jõuda. Kl 9 hommikul olime juba Portos. Rabav oli see vahe Iirimaa ja Portugali vahel. Igas mõttes. Kuumus... silmipimestav päike... inimesed... absoluutselt välja vahetatud värvitoonide palett! Esimene asi oli hostel üles leida, mille broneerinud olime. See läks libedalt. Peale moningast puhkust läksime hommikusöögile. Mmm... aromaatne kohv ja imemaitsvad kondiitritooted. Sellest olime kuulnud, aga nüüd läks proovimiseks. Itaalia järel pole sellist küllust kogenudki. Siis linna avastama. Mis peamiselt tähendas, et seekord muuseumidest me ei hoolinud. Kolasime niisama downtownis ringi ja siis teispoole jõge kuulsa porto veini keldritesse. Porto maitsmine on ettevõtmine, milleks tuleb aega varuda. Käisime maalimakuulsas Sandemanis. Ekskursioonist osa võttes selgus, et portot on kolme põhitüüpi: white, ruby, tawny... üks aromaatsem kui teine... AGA! Vt järgi ja hari ennast http://www.sandeman.co

Mariliisil oli töölt vaba päev, nii oli tal võimalus see päev meiega veeta. Hommikul käis tüdruk arsti juures, siis lõikus minu juukseid, mis reisist räsida olid saanud, sõime hommikust ja läksime linna peale kolama. Avastasime veel üht-teist Corki atmosfäärist. Õhtupoolikul tuli Klari Mariliisi poole. See tundub uskumatuna - kolm tüdrukut, kes kunagi Tartus Kopli tänava ühikas tuba jagasid, saavad kuus aastat hiljem kuskil Euroopa teises otsas kokku! Siis oli aeg jällegi kompsud kokku pakkida. Sõime õhtusöögiks... mida muud kui fish&chipse ja lõpuks viskas Mark meid lennujaama ära. Tundsin kahetsustunnet, et minu sealviibimine nii lühikeseks jäi. Esimest korda selle reisi jooksul tundsin, et ääretult kahju on lahkuda. Midagi ja kedagi nii omast jäi maha. Nii palju jäi tegemata, jagamata. Aga Mariliisiga sai juba räägitud plaanist järgmisel aastal see Iirimaa-Šotimaa reis teha. Ta võttis ka asjast õhinaga kinni ja ütles, et tema ja Jim tuleksid isegi ilmselt meiega Šotimaa reisile

Magasime just niikaua, kuni und jätkus. Mariliis jalutas meid Corkis veidi ringi, näitas ülikooli kampust, peatänavat ja juhatas bussijaama. Siis läks ära tööle andes kaasa veel ühe õpetussõna - ärge te esimese 10 minuti teekonna jooksul silma looja laske, algul on veidi igav, aga siis kogu lõbu alles algab - ja meie võtsime bussi Killarneysse. Polnud meil aimugi, mis meid seal ees ootama peaks, aga olime suured minejad. Muide, täna saime Corkist hoopis teistsuguse mulje, kui seda oli olnud eilne. Eile paistis Cork pisikese igava külakesena, ja nähes kuskil mingit reklaami, et Cork Euroopa kultuuripealinn 2005, vangutasime arusaamatuses päid. Täna oli Cork järsku mugav linnake, kus on tore oma ülikooliaastad veeta. Mariliis ütleb, et Cork on tema kodu. Mõistan, mida ta silmas peab. Kogu teekond Killarneysse läbi bussiakna oli lihtsalt vaimustav. Maastik on nii mitmekesine, kõige rohkem hämmastab, kuivõrd palju erinevaid toone võib rohelisel olla. Lõputult palju. See pärastlõuna Killarn

Maandusime Corkis ja Mariliis oli lennujaamas vastas. See oli mingisugune kirjeldamatu rõõm... kojujõudmise tunne, kui Mariliisi nägin ja kallistasime. Liisu kaasüüriline Mark pakkus küüti, nii pääsesime seiklusteta Mariliisi juurde. Sellest kolmest päevast Iirimaal kujunes minu jaoks selle reisi kõige pingevabam aeg. Tegin Liisule kohe selgeks, et tahame neid päevi seal stressita võtta ja oleks ülimalt tore, kui ta meile mingit programmi ei koostaks. Selleks hetkeks olime järjestikku vaid suurlinnu näinud, kõik olulised, imeilusad, põnevad, ajalugu ja kultuuri täis, meelelahutust tulvil, elust pulbitsevad, saladusi peitvad, nädalate-, kuudepikkust avastamist väärt. Ühel hetkel lihtsalt ei jaksa. Meeled peavad puhkama. Mariliisi jaoks oli see absoluutselt okei. Soovitas ainult järgmisel päeval väljasõidu Killarneysse teha. Hommikusöök söödud ja veidi jutustatud, läksime meie Kasiaga magama ja Mariliis tööle. Kui suurem väsimus välja magatud, vaatasime õhtupoolikul omal käel veidi Corki

Tänahommikune tõusmine oli raske. Tundsin väsimust ja isegi tüdimust mõeldes eesootavast ekskursioonist Winstori lossi. Olen vaatamisväärsustest mõneks ajaks küllastunud. Väljavaateid nauditavast päevast ei parandanud ka see, et tõenäoliselt pidi ees ootama mitu tundi poolakeelseid vestlusi. Eilne kohvikuvestlus oli juba näidanud, et kuigi kõik poolakad rääkisid suurepärast inglise keelt, ei hoolinud keegi suurt sellest, et vähemalt ajutiselt inglise keelele üle minna. Siis teatas Ewelina äkki plaanide muutusest - Winstori lossi seekord ei lähe, seame sammud hoopis kuninglikku botaanikaaeda. Kui kohale jõudsime, oli ainult sekundite küsimus, et mu tuju kõrgele tõusis. Olen Ewelinale väga tänulik selle eest, et ta meid just siia tõi. Polnud plaanis poolakatest sõna lausumata lahku lüüa, kuid kogemata juhtus, et ühel hetkel olid nad lihtsalt mu silmapiirilt kadunud. Siis mõtlesin, et äkki ongi nii parem - omaette kulgedes looduse ilu nautida. Lillede ja parkide ilu imetlemiseks pole ju v

Hoolimata vähestest unetundidest hüppas Ewelina energiast pakatades juba enne kl 9 voodist välja ja hakkas askeldama. Polnud minul ja Kasialgi siis pääsu: hommikusöök ja siis London Towerisse. Tower võttis oma 3,5 tundi, aga oli meeldejääv elamus. Eriti tänu Beefeateri juhitud ekskursioonist osasaamisele. Selgus, et meie Beefeater oli Toweris 35 aastat leiba teeninud ja nautis parasjagu oma viimast tööpäeva. Nii saime vaat et ajaloolise sündmuse ja erilise kohtlemise osalisteks. Peale Towerit olime väsinud ja näljased, kuid Ewelina ei andnud mahti puhata ja mängida ;) Veel vaatamisväärsusi, ühest metroopeatusest siuh sisse, teisest välja, üks liin, teine liin... Lõpuks leidsime end kohvikust, kus Ewelina tädi - või onupoeg töötab. Istusime maha, nautisime kohvi ja ühtäkki rääkisid kõik poola keelt. Olin rampväsinud, kuid otsustasin asjast mitte numbrit teha. Kui lõpuks Ewelina poole Bromleysse tagasi jõudsime, hiina kiirtoidust kaasa rabatud õhtusöök ühes, ja hambad toidupalasse lõime,

Ärkasime suht varakult, peale öist äikesetormi sadas vihma ja õues oli jahe. Peale hommikusööki sõitsime Kensingtoni piirkonda. Oligi paras päev, et muuseumidele pühenduda. Natural History Museum on tohutu suur. Võttis pea viis tundi aega, et kõigele huvitavale pilk peale heita. Kasia jõudis veel Science Museumist ka läbi lipsata, mina ei tahtnud oma muljeid killustama hakata. Lõunat me ei söönud, nii et kui lõpuks kl 19 õhtul Ewelinaga kesklinnas kokku saime, tundus Burger Kingis hamburgeri söömine lausa nauditav. Kõhud täis, jalutasime üheskoos Buckingham Palace'i juurde, käisime Big Beni kaemas, Westminister Abbey juures, parlamendi ees, jalutasime üle London Bridge'i, Thames'i ääres... Lõpuks lubasime endile Thames'i kaldal istudes ühe õlle. Ewelina polnud eriti heas tujus. Kuidagi raske oli temaga sobilikke jututeemasid leida. Ta on hästi tore ja tark ja energiline noor naine, kuid mitte grammigi sotsiaalsest ja eetilisest maailmast hooliv. Kuidagi selline ratsiona

London Stanstedi jõudsime kolmapäeva hilisõhtul. Meie võõrustaja, poola tüdruku Ewelina juhatuse järgi jõudsime lennujaamast tema poole Bromleysse. Võttis aega mis ta võttis, kuid lõpuks olime seal! Bussiaknast vaadatuna oli esmamulje Londonist - suur... kiire... mustanahaline... ja inimesed bussis räägivad sinu, võhivõõraga! Peale Soomet on see lausa šokeeriv. Ewelina oli meie kohalejõudmise üle üliõnnelik. Emotsionaalne taaskohtumine. Sisenesime ööpimeduses tüüpilisse Londoni keskklassi üürimajja, rääkisime sosinal, et mitte ülejäänud majarahvast üles äratada, kui magama saime, olid käes varajased hommikutunnid. Ewelina pidi aga hommikul veel tööle minema. Ärkasime, kui Ewelina oli juba läinud. Ewelina oli meid mitmete Londoni kaartide ja omapoolsete nõuannetega (nt et täna on neljapäev, jumala eest, ärge kesklinna minge, sest kõik terroriaktid on senini just neljapäeval aset leidnud) varustanud, nii et tundsime, et oleme valmis Londonisse sukelduma. Oli Greenwichi päev. Kurikuulsate

Pjotrekil oli töölt vaba päev võetud, seega tegime hommiku-poolikul tema juhatusel veidi Karlsruhega tutvust. Käisime meediamuuseumis. Hästi lahe oli! Seejärel väljasõit Heidelbergi. Mingi nostalgiline mälestus oli Heidelbergist toetudes sellele, mida varem sellest Lõuna-Saksamaa linnakesest kuulnud olin. Peamiselt siis Henn Kääriku vahendusel, kelle jumalaks on Max Weber. Kui ennast Heidelbergi vanalinnast leidsin, oli mingisugune soe äratundmine - jah, see linnake on just selline, nagu olin ette kujutanud. Heas mõttes kadestan neid, kellel on võimalus Heidelbergis oma ülikooliaastad veeta. Mingit sajanditetagust romantilist atmosfääri, vaimsust ja mugavust ühtaegu õhkub sealt. Käisime Heidelbergis lõunal, õigemini küll kuulsat valget õlut, Weissbier , joomas. Rääkisime elust ja armastusest. Ei teagi, kas see on saksalikus mõtlemisviisis kinni, või on tegu lihtsalt Pjotreki arusaamistega, kuid mind lausa hirmutas see saksa noorte ratsionaalsus suhete loomisel, millega meid tutvustati.

Hommikusöögi magasime maha, sõime Pjotrekiga varase lõuna Karlsruhe tudengirestoranis. Jah, peab mainima, Karlsruhe üliõpilaskonnas domineerivad raudselt mehed. Nii et kui kellelgi kobedat abikaasat leida vaja, võiks sinna ühe tiiru teha. Konkurentsi pakub vaid naisenamusega pedagoogikakool, kuid tehnikaülikooli mastaapsusega võrreldes on see kribal. Siis rongiga Strasbourgi. Mõelda vaid - oled ehtsaksalikul Saksamaal ja tunniajalise teekonna pärast juba Prantsusmaal. Suht ootamatult tuli see Strasbourgi külastus meie kavva. Kohustuslikus korras tuli pilk peale heita Euroopa parlamendi - ja kohtuhoonetele. Kui need hiigelsuured monstrumid kõrvale jätta, on Strasbourg imeilus. Eriti vanalinn. Armusime mõlemad Kasiaga Strasbourgi vanalinna: vilistades viisikesi ümisevad mehed, naeratused, hõrgutavad lõhnad, idüllilised majakesed, õhku ahmima panevalt suur katedraal ja prantsuse Veneetsia - kanalid. Soovisime, et oleks aega pudeli veini ja hõrgu juustuga kuskil jõekaldal maha istuda ja se

Sajab. Taksosõit öises Viinis. Lõpuks lennujaam ja check-in. Kõik läks kenasti. Välja arvatud see, et me Kasiaga jälle peaaegu ei suhelnud. Nürnbergi lennujaamas toimus viimaks see kaua tagasihoitud plahvatus. Kui kõik asjad olid välja laotud, sai õhk kohe palju puhtamaks. Nürnbergis selgus, et Karlsruhesse jõudmine pole just kõige lihtsam ettevõtmine. Eriti, kuna rongipilet tundus ülemakstuna ja bussitransporti Saksamaal justkui ei eksisteerikski. Nürnbergile väike pilguheit (pikem, kui 6 aastat tagasi heidetud sai, kui Tallinnast Eurolines'i bussiga Nürnbergi ja sealt Schwanbergi nunnakloostrisse põrutasin). Seejärel otsustasime esimest korda meie reisi jooksul pöidlaküüti proovida. Sõitsime linnast välja ja asusime aga hääletama. Peale tundi edutut katsetamist needsime neid, kes Saksamaal hääletamist lihtsaks olid kuulutanud. Mõlgutasime juba mõtet Nürnbergi rongijaama tagasi sõita, kui viimaks üks noormees meie peale halastas. Saime enam kui 100 km edasi, Aalenisse. See oli aga

Pühapäev Viinis. Soe ja päikseline. Sõime Tiina vanematega koos hommikust ja siis läksime Kasiaga ennelõunasele jalutuskäigule. Polnudki pikk maa, kui olime järsku linnapiiril. City läks üle külatänavaiks ja maaliliseks maastikuks. Veel veidi edasi ja oleksime olnud mäeorus viinamarjaistanduste vahel. Tagasiteel jalutuskäigult tekkis äkki mingi jututeema - sellest, millised on meie prioriteedid elus. Kasia püüdis mind veenda, et ta suudaks elada elu, kus reisib ühest riigist teise ja pühendub tööle. Minu arvamus on, et ta pole üldse seda tüüpi inimene ja see jutt on utoopia. Mulle tundub, et kui tema ellu tuleks mees, keda ta armastaks ja kellega kodu luua, siis oleks ta suht perekeskne inimene. Aga sellega olen nõus - prioriteedid muutuvad elus. Kui meil loomulik elu kese puudub, siis keskendume millelegi teisele ja see võib tunduda elamise mõtegi. Selle jutuajamise käigus tuli muudki huvitavat välja. Ma pole kunagi õieti mõelnud, kui palju mu elu muutus, kui Javi mu ellu tuli. Kasia

Tiina tuli meile Viini bussijaama vastu. Ega me kumbki teda tegelikult tundnud. Tiina on Kasia sõbranna Laura õde, aga kuna Laura polnud hetkel Viinis, siis tuli Tiina meile vastu ja pakkus lahkelt oma vanematekodus meile öömaja ning oli Viinis meie reisijuhiks. Tiina ja Laura on soome-austria segaverd. Isa on austerlane, ema soomlanna, kuid tüdrukud on Austrias sündinud ja pea kogu elu seal elanud. Tiina pere võttis meid rõõmsalt vastu ja tundsime end esimesest hetkest alates nende pool hästi mugavalt. Sõime perega koos õhtust ja käisime Viini ööelu avastamas. Sõime Tiina perega koos hommikust, siis läksime Viini vaatamisväärsusi üle vaatama. Maiustasime jäätisekohvikus (6 aasta tagune Saksamaa tuleb sellega seoses eredalt meelde!) , külastasime kunstimuuseumi, lõpuks läksime austriapärasesse restorani õhtusöögile. Kõige lõpuks vaateplatvormile, et õhtupimeduses Viini tuledesäras näha. Tiina kodu lähedalt avaneb lummav vaade...

Istvanil oli meile eile üllatus – üsna linnast väljas mäenõlval on trampliin, millega saab pika sõidu imelise vaatega Budapestile. Kahjuks aga oli juba liiga hilja, kui sinna kohale jõudsime, nii et võtsime seda käiku kui pikka matka looduse rüpes. Leppisime aga kokku, et ärkame hommikul varem, et enne ärasõitu see lõbu ära proovida. Vaade, mis avanes, oli pikka teekonda kahtlemata väärt. Olime õnnelikud, et seda kogesime :) Ja oligi aeg bussile minna, et Budapest selja taha jätta. Läheneme Viinile. Mida lähemale jõuan, seda enam tunnen, et mõned minu viimase 1,5 päeva negatiivsed emotsioonid kaugenevad, kaotavad oma tähtsust. Annan endale aru, et ma olen lihtsalt inimene, kel oma head ja vead, kes mõtleb ja tunneb, nii positiivset kui negatiivset. Seega on loomulik, et kogu pilt meie reisist ei tule eresinine, vaid selles on kõiksugu värve. Budapestis sain meie reisi esimese õppetunni emotsioonide teemal. Iga õppetund on hea, kui sellest ainult veidigi õppust võetakse. Ees on uus peat

Jälle varajane tõusmine, et näha Budapestist seda, mis senini veel varjul olnud. Kasia oli oluliselt paremas tujus, mina ka, õnnestus ka eilne konflikt sirgeks rääkida. Näis, et ta püüdis minu seisukohast aru saada ja ilmselt mingi seisukohamuutus selle tagajärjel temas toimus. Mina aga otsustasin talle rohkem tähelepanu pöörata - rääkisin rohkem inglise keeles ja üldse oli enam meievahelisi jutuajamisi. See omakorda viis - kurat küll - selleni, et Istvan ei olnud enam gruppi integreeritud. Ühesõnaga situatsioon, mille nimeks "nokk kinni, saba lahti". Lõpuks olin tühjaks pigistatud kui sidrun - väsinud ja tüdinud. Etteruttavalt öeldes oli käes selle reisi üks tujutuimast hetkedest. Ja mitte sellepärast, et Istvan poleks suurepärane võõrustaja olnud või Budapest fantastiline linn, vaid tundsin, et ma ei suuda olukorda kontrolli all hoida, oli võimatu olla kõigi vastu võrdväärselt hea ja tähelepanelik ning samal ajal kõike nautida. Sellel õhtul otsustasime veidi Budapesti ööelu

Peale eilset veinitestimist tuli hommik suurepärase enesetundega :) Kerge hommikusöök ja siis kuhugi ungari tüüpilisse külatrahterisse lõunasöögile. Mängiti mustlasmuusikat ja tantsiti ungari rahvatantse. Naersime, et kui muidu on ungarlased ja mustlased vaenujalal, siis äri suudavad nad üheskoos üsna edukalt ajada - mustlased löövad pilliloo lahti, ungarlased tantsivad. Hämmastavalt pikk jaapanlasest vanahärra oli väga meelitatud, kui ahvatlev naisterahvas ta kannutantsuks (tuleb tantsida ilma käte abita veinikarahvini pea peal hoides) välja valis. Mustlasmuusik oskas aga igale naisterahvale just "tema" sõnumi saata. Tuli minu juurde ja laulis: "Gorbatšov, odin, dva". Üleüldse paistavad kõik ungari rahvalaulud aga väga seksuaalse alatooniga olevat. Ikka et külamehel oli üks naine siin ja teine seal ning naised kurdavad, et see mees ei kõlba voodis kuhugi, aga teine on lausa põrguline :D Ja mida me sel lõunasöögil maitsta saime, ei hakka parem kirjeldama – viib keel

Veszprem. Nori juures ja Balatoni ääres. Hommikul asusime varakult Budapestist Veszpremi poole teele. Kohtumine Nori ja Alariga Nori pesakeses. Siis üheskoos Balatoni-äärset piirkonda avastama. Veinikeldris veinide degusteerimine. Aega oli üks tund ja maitsta tuli seitset sorti valget veini. Esimest korda elus kogesin, et valge vein võib olla uskumatult hea. Arvata võib, et kodutee Veszpremi, auto valge veini lastist pea lookas, kujunes ääretult lõbusaks. Ainus, kes meist kaine, oli autojuht Istvan. Kavatsesime Nori pool pidu jätkata, kuid olime peale tegusat päeva ja veini maitsmist nii väsinud, et vajusime peagi magama. Mulle tundub, et kui ma oma magamiskoti soojuses unne vajusin, istus Istvan ikka veel Nori indiaanitoolis ja hoidis meil kõigil oma valvsa pilguga silma peal... ;)

Praha rongijaama õudused (kära, hämarus, sulid limonaadi- müüjad, vereloik põrandal) selja taga, olime viimaks rongis ja teel Budapesti poole. Seadsime end sisse kaheksases kupees. Lootsin, et rahvast pole palju ja saame öösel omaette olla ning magada. Aga võta näpust! Kolm noormeest kiikasid meie kupeesse sisse ja küsisid, kas võivad meiega ühineda. Esimesest pilgust oli selge, et tegu itaallastega. Lõppukokkuvõttes olid nad täitsa toredad tüübid. Uljaspead Napolist, pitsa sünnilinnast. Ja on isegi turvalisem rongis magada, kui inimesed, kellega tutvus sobitatud, seltsi pakuvad. Hommikul Budapesti rongijaama jõudes oli Istvan meid seal juba ootamas. Oli kummaline tunne sellest, et tõepoolest ongi tõsi, et peale Tartut õnnestus lõpuks Budapestis jälle näha. Paljud inimesed ei usu taaskohtumistesse, kui sõbrad elavad/kolivad võõrsile. Jäetakse hüvasti, justkui tegemist olekski viimse hüvastijätuga. Mul pole kunagi sellist tunnet olnud, et lahkuminemised on lõplikud. Aeg on näidanud, et

Pühapäeval kolasime Kasiaga veel Praha vanalinnas ringi, pärastlõunal saime Janoga kokku. Ootasime huviga, millised on need tema lemmikkohad, kuha ta meid viib. No ja mida oligi alust arvata - ta hoidis hoolega kõrvale turistide piirkonnast ja leidsime end lõpuks ühest vaiksest intelligentsiliku õhkkonnaga kohvikust ülikoolihoonete kõrvalt. Kohv oli hea ja soodne ja õlu muidugi ka, aga alatiseks meelde jääb see paik pigem kena ja armasa silmavaatega kelneripoisi tõttu. Jano viis meid veel kuhugi kõrvalisse kohta korralikku kõhutäit sööma ja siis kiirustas juba kuhugi kohtumisele, millest ei saanud kolmanadat korda ära öelda... Janolik. Lõpuks oli veel nii palju aega, et veel kord kuhugi maha istuda ja Praha viimane õlu juua. Leidsime imearmsa paiga, üks romantilisemaid baare, mida kunagi näinud olen. Viimaks oli aeg Praha jätta - et öö rongis veeta ja hommikul Budapestile tere öelda.

Kolmas päev Prahas on alanud, Kasia magab veel, mul on hetk iseendaga. Fanda tuli mulle reedel lennujaama vastu ja juhatas Praha põllu-majandusülikooli ühikasse. Seal saime Alesiga kokku. Esimese päeva veetsingi põhiliselt Alesiga. Õhtul saime uuesti Fandaga kokku ja läksime kõik koos õhtusöögile - mina, Ales, Alesi tüdruk Irene, Fanda, Philip ja Luba. Omamoodi tunne oli kõiki neid Erasmuse-inimesi jälle kohata. Kõik elavad oma elu, aga ometigi oleme kord midagi ühist kogenud, mis meid liidab. Hästi armas oli näha, et Luba ja Philip elasid selle aasta pärast Tamperet Praha ja Bratislava vahet reisimise üle ja on nüüd lõpuks Prahas ühise kodu soetanud. Üliõnnelikud. Erasmus lahutab tuhandeid paare, aga samas ka loob neid... Laupäeval tuli Kasia ja veetsime aja kuni õhtuni koos. Siis tulid Ales ja Irene head aega ütlema, aga Fanda oli meiega kogu õhtu. Jalutasime mööda Praha vanalinna, rääkisime Prahast ja elust. Praha on turiste pilgeni täis, vanalinna piirkonnas peaaegu tšhehhi keelt e

Helsingi kohal õhus ja teel Praha poole. Rännak, millest olen nii kaua unistanud, on lõpuks alguse saanud. Ärev tunne on. Kõik soovivad head reisi ja lisavad, et kadestavad mind selle võimaluse pärast. Tean, et see on fantastiline, et mu unistus on teoks saamas. Olen uhke enda üle, et lükkasin kõik ratsionaalsed kaalutlused kõrvale - ega see reis ju lõppkokkuvõttes odav lõbu pole. Olen enesega sõber niikaua, kui minus on entusiasmi oma unistusi täide viia. Ütlesin sõpradele, et kui midagi mulle selleks reisiks soovite, siis olgu see avatud meel ja huumorisoon. Mitte miski muu pole minu meelest olulisem. Ainult tolerantsi ja huumoriga saab igast halvast situatsioonist üle. Tean ka seda juba ette, et see viiis nädalat saab ka omamoodi katsumus olema minu ja Kasia sõprusele. Ja võibolla siin seda mõistmist, kannatlikkust ja üksteise sõnade mitte liiga tõsiselt võtmist kõige rohkem vaja ongi. Kui me selle aja niimoodi läbi elame, et ikka veel parimad sõbrad oleme, siis ei kõiguta seda sõp