Posts

Showing posts from January, 2010

Basseinidemaal

Juba kolmandat päeva on pilves ja tuleb vihmasahmakaid, eriti öösiti. Täitsa omapärane ja väga nauditav on vihmane ilm peale kaht nädalat troopilist kuumust ja lakkamatut päikesepaistet. Palav on ikka, aga kuna on päris tuuline, siis on mõnus. Ja meie kolmanda korruse korteris on tänu mõlemale poole korterit avanevale suurele rõduuksele väga priima temperatuur. Meil on siseõues bassein ja loomulikult on vaimustus selle vastu suur. Nii oleme vähemasti esimesed kolm päeva seal õhtuti mõnusasti mulistanud. Huvitaval kombel on vesi välistemperatuuriga võrreldes suht jahe, vähemalt neil pilvistel päevadel. Kõige parem, et peale meie kahe ei paista keegi meie vähemalt 30-korterilisest majakompleksist basseini vastu huvi tundvat. Võibolla on asi selles, et meil on algaja vaimustus, mis peagi kaob. Aga teisalt, kui arvestada seda, et meie kompleksis paistavad elavat suuremalt jaolt asiaadid, kes teadupärast basseini ja päikest eriti ei armasta, siis ehk nad ikkagi lihtsalt ei hinda seda bassei

Neetud röövellikud internetipakkujad

Nutt tuleb peale, sest ikka veel pole meil internetti. Igavene nõme süsteem on siin netiga. Esiteks on kängurudemaal üldlevinud traadita interneti süsteem, mis tähendab, et ostad väikese SIM-kaardiga vidina (ehk siis netti tarbid mobiilipõhiselt) ning maksad neti eest ettemaksu vastavalt sellele, kui palju arvad gigabaite kulutavat. Pole üldse paha süsteem kui välja arvata see, et selle vidinaga ei saa kahes läpakas samaaegselt netti kasutada ning loomulikult asja kallidus ja läbipaistmatus ise. Et üldse osata mõelda, mis selline süsteem mulle maksma võiks minna, peaksin ma oskama arvestada, kui palju gigabaite mina päevas, kuus või mitmes kuus tarbin. Aga kuidas sa sellist asja tead, kui meil on kodus kuumaks, mille eest kasutame internetti kuidas jumal juhatab? Kasvõi 24 tundi ööpäevas, kui tuju tuleb. Siin aga nii ei saa. Siin peaksin ma pidevalt jälgima, kui palju ja mida ma üles ja alla laadin. Nii ei saaks ma isegi rahus Postimees online’i lugeda või kellegagi MSN-s rääkida, kogu

Brisbane’is söömine

Kui juba Auckland võttis mu söögikohtade osas jalust nõrgaks, siis Brisbane on uus tase. Siit leiab absoluutselt kõike, mida hing ihaldab! Meie esmamulje oli, et kui sul on piisavalt raha, siis on Brisbane toidunaudinguid täis. Kas kujutate ette, et itaalia pitsarestoranid ja türklaste kebabikioskid on tänavapildis ühtäkki vähemuses? Põhjamaades on see võimatu! Siin aga valitseb aasia köök. Ja aasia ei tähenda suvalisi hiinakaid. Senini olen märganud jaapani, kõikvõimalike Hiina ja India erinevate regioonide, nepaali, vietnami, tai, malaisia, Kesk-Aasia ja Lähis-Ida riikide kööke. Euroopa toit iiri, prantsuse, itaalia, kreeka ja hispaania köökide esindatuses on vähemuses, aga ka neid restorane leiab kõikjalt. Kindlasti on ka muud euroopa toitu saadaval, aga mulle pole otseselt veel silma jäänud. Lisaks muidugi kõiksugu Macid ja muud burgeri- ja kiirtoidu kohad peaaegu igal tänaval. Aafrika ja Ladina-Ameerika kööke pole ma tähele pannud, aga küll needki silmad lahti käies peagi päevaval

New Farm ja The Deck

Ootame palavalt oma Austraalia koju sisse kolimist, aga kus me siis senini elutsenud oleme? Elame New Farmi linnaosas The Deck -majutuses. See on suht omapärane majutusvorm. Teatud mõttes nagu hostel, aga pole ka. Majutusasutus koosneb kolmest suurest (ja minu arvates ajaloolise arhitektuuriga) puumajast. Kõik majad on veidi erinevad, mis puudutab tubade arvu ja paigutust ning tingimusi, kuid samas põhiarhitektuurilt sarnased. Nimelt pole neil ei keldrikorrust, vundamenti ega Põhjamaa mõistes isegi esimest korrust, vaid maja toetub kõrgele seest tühjale karkassile ning kogu elamine asub kuskil teise korruse kõrgusel. Majaseinad ning põrandad imeõhukesed, põrandad kohati isegi niivõrd, et näed pragude vahelt maapinda ning päevavalgust, sest all on toakõrgune avatud ruum. Kui ma siin kord põrandat pühkisin, siis kogesin, et prügikühvlit suurt vaja pole, sest sisuliselt pudeneb peen prügi ja tolm läbi pragude alla õue. Lihtne! Aknad on ühekordsest klaasist, haprakesed ja vähemalt praeguse

8. UUS-MEREMAA (lõpp)

Image
8. jaan, R Siis, kui tekib elamusimmuunsus Sõitsime Coromandeli linna, mida kõik soojalt soovitasid, aga me ei saanudki aru, milles selle paiga fenomen peitub. Meie jaoks üks turiste tulvil ülehinnatud koht, mis tõsi küll, on ehk ajalooline linn, aga... Coromandeli poolsaare põhjatippu Port Jacksonisse me ka välja ei sõitnud, sest ilm kiskus pilve ja rannailma vaevalt oli. Võtsime suuna Aucklandi poole ja lootsime läbisõidul Coromandeli poolsaare läänerannikul peatumisväärseid kohti leida. Sõitsime ja sõitsime ning lõppkokkuvõttes kuskilt pikemalt ei peatunudki. Mitte, et see osa Coromandeli poolsaarest poleks ilus olnud, aga ilmselt oli kätte jõudnud hetk, kus meil oli tekkinud üleküllus kõigist neid kaunitest Uus-Meremaa paikadest ning meeled ei suutnud enam elamusi seedida. Veelgi pikemal reisil oleks see pidanud olema hetk, kus ühte kohta mitmeks päevaks pidama jääda ning lihtsalt olla mingeid plaane tegemata ning uusi elamusi ootamata. Peale peatust oleks kõigele jälle värske pilg

7. UUS-MEREMAA

Image
31. dets, N Kas pealinnas saabus ka uus aasta? Nüüd olime suhteliselt Pictoni lähedal, kust keskpäeval praamile läksime, mis viis meid Põhjasaarele Wellingtoni. Enne seda aga oli veidi aeg, et Queen Charlotte Drive’i mööda sõita. Meil oli natuke kahju, et polnud ühte lisapäeva, et seda imekaunist teed mööda jätkata ning piirkonnas rahulikult ringi vaadata, aga eks mõni teine kord. Põhjasaar ja Wellington olid vähemasti sama kutsuvad, Wellington eriti seetõttu, et ees ootas kauaoodatud öö hotellis! Wellington on elanike arvu poolest Tallinna suurune, aga täna oi kui tühi! Paistab, et enamik inimesi oli aastavahetuseks linnast, vähemasti kesklinnast, lahkunud. Oletasime, et õhtu saabudes ja aastavahetusele lähemale jõudes voolab rahvas linna. Senikaua aga leidsime endale toa Abel Tasmani hotellis ning korraldasime rikkaliku õhtusöögi hotellitoas. Peale 3 nädalat autos ja telgis oli iga sent sellest 89 dollarist naudingut täis! Lai voodi, puhtad lõhnavad linad, dušš, telekas, õiged veinik

6. UUS-MEREMAA

Image
18. dets, R Vee, vihma ja tuule maa Fjordland Hommik saabus kurjakuulutava vihmarabinaga autokatusel. Tänasesse päeva olime kavandanud laevasõidu Milford Soundil. ’Sound’ on midagi enam-vähem fjordilaadset, kui ma õigesti aru olen saanud; igal juhul tungib meri Fjordlandis kümneid ja kümneid kilomeetreid maismaasse ja moodustab meeletult ilusa ja omapärase maastiku, kus mäeahelikud vahelduvad orgude ja sillerdavate veesilmadega. Lisaks laevasõidule Milford Soundil oli parimal juhul mõttes veel ühe matkaraja läbimine. Aga see ilm polnud kohe üldse meie poolt! Meeles mõlkumas kohalike jutud sellest, et elamus Milfordi Soundist võib isegi suurem olla, kui vihma kõvasti kallab, andis energiat, et Milfordi välja sõita ja laevapilet ära osta. Muide, viimane 25 km Te Anaust Milfordi kulgeb väga kihvti trajektoori mööda – kurvilist teed ümbritsevad igast küljest mäeahelikud, kust pahiseb alla tuhandeid veejugasid! Esialgu ei sadanud väga kõvasti ning teades juba, kui kiiresti siin ilm muutub,

5. UUS-MEREMAA

Image
11. dets, R Viimane päev Christchurchis Javil tuli hommikul konverentsiettekanne teha ja mina jäin veidi pikemalt hotelli, et blogida. Siis saime linnas kokku ja võtsime ette paar retke. Esmalt mäenõlvale, kust algavad gondola sõidud. Olime kuulnud, et gondola juurest kulgeb rada üle mäenõlva Lytteltoni lahte, mida on võimalik jalgsi läbida. Ajalugu jutustab, et esimesed eurooplased sealkandis olevatki seda rada mööda maismaale sammunud. Alustasime oma teekonda alt lahe juurest üles mäkke ja sealt alla teisele poole nõlva. Suht väsitav, aga see-eest imeilusate vaadetega retk tuli sellest ning hea füüsilise koormuse saime kindlasti. Kui bussiga kesklinna tagasi jõudsime, siis oli ikka veel piisavalt aega, et midagi ette võtta. Sõitsime mere äärde, aga ilm muutus aina tuulisemaks, nii et sinna pikemalt jäämisest ei tahtnud mõeldagi. Selle asemel läksime varakult tagasi hotelli, et viimast mullivanni nautida ja homse roadtripi alguseks hästi välja puhata. 12. dets, L Road-trip ümber Uus-M

Dilemma

Kas kirjutada täna alla üürilepingule ja kolida juba 28. jaanuaril mõnusasse korterisse või maksta järgneva 9 kuu jooksul 40 dollarit nädalas vähem ning elada ajutises majutuses veel järgnevad kolm nädalat? Rendihindu, muide, arvestatakse siin nädalate, mitte kuu kaupa. Mõlemad korterid on samas kompleksis, absoluutselt samaväärsed, ainult rendifirma, hind ja sissekolimise kuupäev on erinevad. 40 lisadollari eest nädalas, mis me rendi pealt võidaks, saab kõigi järgvevate kuude jooksul palju mõnusamalt elada, selge see. Kuid mõte sellest, et veel kolm nädalat ei saa päris privaatset elamist ning oma argirutiini välja kujundada... Võehh. 6 päeva intensiivset korteriotsingut on meid ära väsitanud (muidugi, ma tean, et meil on isegi hästi läinud, inimesed otsivad tihtipeale mitmeid nädalaid). Ja kuna leidsime tõesti ideaalse asukohaga ning tingimustega korteri – kivimajas, täielikult möbleeritud, eraldi magamistuba, rõdu, privaatne ja turvaline sisehoov, kus on bassein ja grillimispaik, si
Ahoi! Oleme elusalt ja tervelt Brisbanes ja osaleme juba mitu päeva korteriotsingurallil. "Mõnus"... kui kogu aeg on 31-32 varjus!!! Internetiga on nagu on, aga ma luban, et õige pea sätin üles Uus-Meremaa muljed ja kirjutan siinsest eluolust. Minu Austraalia moblanumber on +61404694988! Kuulmiseni!

Korteriotsinguralli algab

Meil oli tänaseks 4 korterivaatlust programmis, tunniste vahedega. Ärkasime vara, sõime hommikust ja asusime kaart näpus esimese koha poole teele. Leidsime end Spring Hillist, ihaldatud linnaosast otse kesklinnas. 340 dollari eest nädalas pakuti 2-toalist väga korralikku möbleeritud (siinses mõistes 1-toalist) esimese korruse korterit. Kõige tähtsam, et korteril on oma väike sisehoovis asetsev privaatne terrass. Kuuüür on nii kopsakas, et parem mitte Eesti kroonidesse või eurodesse ümber arvestada, aga nii need hinnad siin on... Kui korteri juurde kuuluks ka bassein, siis võtaks kohe ära, aga paraku ei. Eile ju nägime ühte basseiniga korterit ja nüüd on latt kõrgele aetud. Teine asi veel, et ega meil need korterid lihtsalt otsustada ja võtta pole. Tuleb teha avaldus, kus meil tuleb vastata tervele hulgale kriteeriumidele ning siis korteriomanik otsustab avalduse põhjal, kellele kõigi kandideerijate seast langeb au tema korteris elada. Edasi käisime veel kahes korteris, mis jäid selgelt