Eesti jäi maha
Jälle on üks eluperiood läbi ja uus ees. Kolme viimase kuu elu trajektooril Narva-Tallinn-Tampere kujunes kiireks ja hektiliseks. Ega ma muud ei oodanudki, lihtsalt konstateerin fakti. Tore on see, et minu asjad (kuigi osaliselt veel lahti pakkimata) on kord jälle kõik ühes kohas ja peagi saab minu ümbrus päris minu oma käe järgi seatud. Tore on olla Javiga koos meie armsas kodus. Tore on, et mul on ülikoolis uus tööruum, kuhu ma toon lähipäevil kõik oma olulised raamatud ning ma saan kujundada välja tööl käimise rutiini (mis, olen aru saanud, on minu jaoks oluline). Tore, aga ühtlasi pingerikas on see, et järgmise kolme kuu jooksul ootavad mind ees neli konverentsi Soomes ja Eestis. See tähendab töiseid kuid, aga mul pole selle vastu praegu midagi. Ja kindlasti on tore, et pikk suvi on veel ees. Selle suure toreduse kõrval on ka väike nukrus hinges, sest Eesti jäi maha. Ma annaks palju selle eest, et ma saaksin sealsed inimesed oma siinsesse ellu kaasa võtta. Pere ja mu nii toredad Ee