Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Oh sa jutt, mis ootamatud kokkusattumused täna! Ma ei tea mis põhjusel mainis Jari (kergelt ironiseerides) täna tööl, et me võiksime kogu oma tegelikku keeleoskust paremini rakendada ja minu profiilile võiks inglise-eesti keelele lisaks ka soome-eesti ja hispaania-eesti külge pookida. Ja siis, just enne tööpäeva lõppu, sain oma hispaanlasest tuttavalt e-maili, kus ta küsis, et kuule, sa ju tõlkija ja oskad hispaania keelt, kas ei tahaks kohe mingit erakorraliselt kiiret 3000-sõnalist hispaania-eesti tõlget teha. Esimese hooga ma mõtlesin, et mingi nali, siis seda, et Jari ja Manuel ja võibolla SDL teevad kokkumängu ja tahavad kontrollida, ega ma tööst vabal ajal haltuurat ei tee :) Ega mul tegelikult poleks mitte midagi selle vastu, kui ma ühel päeval hispaania-eesti või - veelgi enam! - vastupidisega hakkama saaks, aga praegu küll pead tulle ei pistaks. Kui google-tõlkija (mis on praegu täielik idioot, paneb kohati soome ja eesti keelt vaheldumisi) veidi paremal tasemel oleks ja tähta

Viimaks jõudis kauaoodatud Eestis käik kätte. Mai on muide Soome tähtpäevaderohkeim kuu - on lausa kaks riigipüha ja lisaks igavene rodu muid päevi, mil aina lippu heisatakse. Javigi lõi kaheaastase pausi järel kampa ja läksime seekord lausa autoga Eestisse. Ega me suurt programmi ei teinud - kogemus on õpetanud, et kui aega nautida tahame, tuleb võimalikult vähe lubadusi anda ja püsida seal, kus parasjagu hea. Nii olimegi ainult Rakvere kandis, peamiselt maal, Varangul. Ühel päeval käisime Narvas ära, peamiselt selleks, et vanaema sealt maale "sanatooriumisse" sõidutada. Sinnasõidul vaatasime ka Põhja-Eesti kauneid paiku - Kalvi mõisa, mereäärseid külasid ja Oru mõisaparki. Vaatamata mõningatele kommunikatsiooniprobleemidele on Javi minu perega nüüd nii ära harjunud, et tegi lausa ettepaneku, et ärme viimasel õhtul Tallinna lähme, jääme parem veel üheks ööks maale ja sõidame esmaspäeva varahommikul otse laevale. Ilm läks pühapäeval nii ilusaks, et tõepoolest oli kahju maalt

Neljapäevane haiges olekus enese tööle vedimine päädis sellega, et haigestusin nüüd põhjalikult. Nädalavahetuse keerasin niimoodi mokka ja tänagi veel on nõrkus missugune ning rohkem kui kümme sammu ajab higistama. Ma polegi niimoodi kõva põhjuse ja paberiga haige olnud. Vähemalt mitu aastat. Eks see Lionbridge'i töö oli ka muidugi selline trikiga, et iga kord, kui mul õnnestus haigeks jääda, polnud ma parajasti tööle bookitud ning seega ei mingit haigusraha ega haiguslehte. Igatahes oli tõendi väljakirjutamine täna vaid kahe minuti küsimus (vastupidiselt istumise-ootamise igavikule, mida olin ette kujutanud). Läksin Hervanta terveyskeskusesse, kutsuti sairaanhoitaja (sisuliselt õde siis) kabinetti, küsiti, mille üle kurdad, kirjutati minu kaebused otsejoones arvutisse, prinditi paber välja ja visati allkiri alla. Suuliselt veel korrati, et haigustõend on kolmeks päevaks, joo rohkelt vedelikku, hinga kuuma auru sisse ja puhka. Kõik. Aga kuhu jäid kurku vaatamised, kopsude kuulamise

Ma olin juba unustanud, et justnagu magnet tõmbab netti surfama, kui midagi asjalikku töövälisel ajal arvutiga tegema peab. Olen juba kõigile väitnud, et kui nüüd tööl 100% arvutiekraani tuleb vahtida, on minust vabal ajal saanud arvutipõlgur. Aga ee... võta näpust! Kui vaja miskit asjalikku siin teha, siis esmalt ikka uudised ja blogid ja facebookid ja veel mõned tähtsad leheküljed ja needki online ajakirjad, mille vastu varem kunagi huvigi pole tundnud. Täitsa lapsik lausa, kuidas ei suuda end kokku võtta. Susi või internet ära. Aga jutt siis sellest, et ma üritan siin oma võimaliku doktoritöö esialgset plaani kokku panna ja midagi ei kuku välja. Esiteks see suutmatus asjaga tegeleda ja teiseks on aastase pausi järel akadeemiline kirjutamisoskus juba ununenud. Esmaspäevaks on kokku lepitud kohtumine võimaliku PhD juhendajaga, aga nüüd ei tea, mida seal rääkima hakkan. Üldiselt ma üldse ei tahtnud sellest kõigest enne rääkida, ebausk noh. Ja teiseks - ma ei oskaks praegu vastata küsim

Üldse kohe ei taha ega viitsi. Igasuguste kohustuste eest tahaks põgeneda, pea tekiga katta ja ei miskit muud. Peale päikeselist suurepärast tegusat pikka nädalavahetust on järsku kriis. Töö kasvab jälle üle pea ja lõppu ei näe. Mul on kahe puhkusel/haiguslehel oleva töökaaslase projektid hoida ning see annab tunda. Ma pole motivatsioonipuuduse käes sellel tööl veel kannatanud ega seda kurtnud, aga nüüd miskipärast pidasin vajalikuks Rasale selgitada, et mul on aina raskem tulla toime mõttega esmaspäevasest Turku sõidust ja pikast töönädalast siin. Lisasin küll, et kui see töökoht oleks Tamperes, poleks mul mingit põhjust kurta, aga see enese jagamine kahe koha ja kodu vahel on väga raske, mida aeg edasi, seda raskem. Nädalalõpud jäävad lühikeseks ja kui on vaja Tamperes mingeid asju ajada, siis on see ilma hullult koordineerimata ja hiljem pika päevaga töötunde tasa tehes võimatu. Eriti kui seda asjaajamist Tamperes nii palju on. Rasa näitas küll üles mõistmist, aga hiljem ikkagi natu

Emajõud jäi viimaks peale ja laps sai pildile :) Aasta pärast enam mitte! Paistab, et sel aastal leiavad mahti Tamperesse külla tulla kõik need, kes seda veel teinud pole :) Vappu-ajaks meelitasin Angelika ja Olev siia. Külaliste vastuvõtuks oli suurepärane aeg, sest 30. aprilli pealelõunast pandi tööl juba pillid kotti ja 1. mai sattus reedele - nii oli meil pikk nädalavahetus ilma, et ma töölt vaba päeva oleksin pidanud võtma. Lisaks oli ilm lausa suviselt soe ja päikseline - mida muud tahta, et kvaliteetaega veeta? Kolasime Tampere iseloomulikumates ja ilusaimates paikades ringi, uurisime vappu-traditsioone, tegime pikniku, käisime matkarajal, saunas, mängisime ohjeldamatult lauamänge, sõime ja jõime, lebotasime ja itsitasime niisama ning külalistel läks napilt, et pühapäeval mitte Tallinna-laevast maha jääda. Angelika väitis, et kuigi tal jäi segasaunas käimata, õnnestus tal ikkagi teha kolme asja, mida ta varem teinud polnud - kepikõndi, Carrolsi burgerit süüa ja... mis see kolmas