Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Reedel pääsesimegi tänu Evelini abile Javi "töökoha" jõulupeole ning see pani argipäevadele ilusa punkti. John Deere'ga polnud seal küll rohkem pistmist, kui et nad olid teatris lauad reserveerinud ja maksid kogu lõbu kinni. Käisime Musiikkiteatteri Palatsis muusikali "Me and My Bodyguard" (filmi "The Bodyguard" ainetel, kus Whitney Houston peaosa mängis) vaatamas ning sellele eelnes kolmekäiguline õhtusöök. Kõike seda teatris. Oligi selline päris teatrisaal, rõdude ja loožidega ja puha. Ainult selle erinevusega, et puudusid tavapärased pinkide rivid, vaid kogu saal ja rõdud olid täis pikitud suuremaid ja väiksemaid lauakesi, kust sai samaaegselt süüa-juua ja etendust nautida. Meid paigutati kahesesse lauda kohe lava kõrvale, nii et juba mõnusa asukoha tõttu võis head elamust oodata. Pakuti vahuveini, punast veini ja seejärel toodi vähehaaval ka road lauda. Ettekandja oli üsna mossis näoga tädi, aga me ei lasknud end sellest häirida. Eelroaks pakuti pi

Lasteaia jõulupeod peaksid minu ettekujutuses ühed toredad ja isegi hardad üritused olema, mis lapsevanematele pisaragi silma toovad. Mu eelmise aasta kahe lasteaiapeo kogemused olid igatahes sinnakanti. Seekord läks aga teisiti. Pidu kestis napi tunnikese ning koju jõudsime kõik turris ja emotsionaalselt negatiivselt koormatud. Sellel aastal olid kasvatajad otsustanud, et selle asemel, et lapsed lavale rivistada ning õed-vennad ja vanemad tavapäraselt nende vastu publikuks panna, oleks toredam, kui kõik perekonnad istuvad suures ringis põrandal maas. Kõigile vanematele jaotati kätte laululehed ning siis läks idee poolest laulmiseks. Saatemuusikat ei olnud rohkem kui ühel lool ning lapsed, kes istusid oma perekondade keskel, ei saanud justkui aru, miks ja mida neilt oodatakse. Saati siis, et vanemad oleks viitsinud laululehtedelt neid laule kaasa joriseda. Ma ei tea, kuidas proovide ajal oli tekitatud situatsiooni imiteeritud, kuid näis, nagu oleks lapsed üsna segadusse sattunud. Axe

See nädal tõotab kujuneda ootamatult värvikaks. Täna õhtul Axeli lasteaia jõulupidu, reedel Javi "töökoha" jõulupidu, kuhu mindki viimasel hetkel ootamatult kaasa rebitakse, teisipäeval käisin Tõnis Mägi ja Kärt Johansoni jõulukontsertil Espoos. Viimasest praegu kirjutangi. Vastasin ühele FB üleskutsele sõita Tamperest Mägi ja Johansoni kontserti kuulama. Kuigi nende muusikute kontsertile läheks iga kell, siis ega ma asusalt öeldes meie olusid arvestades päris omapäi seda ette poleks võtnud, et organiseerida end teisipäeva õhtul kuhugi Espoosse. Lõpuks aga õnnestus nii, et Evelin soostus Irist hoidma, Javi vaatas Axeli järele ning pakuti ka transporti kohale ja tagasi. Tagatipuks veel kontsert ja sõitki tasuta. Võtsin mina siis asjast kinni ja lõin siit Tamperest minejatega kampa. Tulemuseks see, et mul pole ikka väga väga pikka aega nii eriskummalist õhtut olnud. Mind võeti lausa Evelini ukselävelt sinise mikrobussi küüti ning lõpuks raputati kodutrepil maha, nii et muga

Mõnel päeval tundub, et ilm on väheoluline komponent heaks enesetundeks, mõnel teisel jälle, et ilma mõju eest pole mitte kuskile põgeneda. Ma otsustasin mõne päeva tagused (27. november) mõtted ja tunded seoses ilmaga oma mällu talletada. Vähe on Soome kliimas päevi, mida võib koledamalt ette kujutada. Eriti kui seda näha ühena samasuguste päevade lõputult venivas jadas. Päike tõuseb umbes 9.10, loojub 15.20 paiku. Soojakraade +3 ümber. Madalrõhkkond, lõputu niiskus ja udu, mis paistab hõljuvat lausa pea kohal, andes nägemisulatuseks vaevalt 20 meetrit. Axeli haiguse ja enda magamatuse tõttu olime kõik tuppa surutud ning kell 17 aegu valdas mind kohutav tüdimus, kuid ees ootas vähemalt neli lõputuna näivat tundi, kuni oli lootust lapsed magama saada. Et mitte hulluks minna, otsustasin vaatamata pimedusele õue minna ja haige (õnneks palavikuta!) Axeli kaasa võtta. Panin lapse kärusse ja läksin jalutama. Mööda tuttavatest eramajadest ja siis üks juba mällu kinni tambitud ring mööda

Ma olen palju mõelnud ja arutlenud inimestega sel teemal, kas paiga vahetamine võib tuua õnne kellegi õuele või on see pigem põgenemine iseenda eest. Võin öelda, et aastaks 2011 olin ma jõudnud arusaamisele, et Tampere võib olla koht, kus ma elan rahulikult kuni oma elu lõpuni. Õnn peitus nii paljudes asjades, mida ma siinse eluga seostasin, mida endale siin lubada sain, millest unistada sain. Jah, Tampere on kaugel ideaalsest kohast maa peal, aga kõik puudused näisid ületatavad või ignoreeritavad. Kõik ebameeldivad asjad ja sündmused, mis nii või teisiti teele paistsid tulevat (novembri-detsembrikuu pimedus, ebaviisakad ja ignorantsed inimesed, perekonna kaugus, sõprade vähesus), tundusid lahendatavad ja lõpuks nauditavad. Ilmselt kõige tähtsam, et tolleks hetkeks olin ma leidnud sisemise rahu, mis peegeldus rahulolus selle koha ja võimalustega, mille olin enda koduks valinud. 3-4 aastat hiljem tunnen ja mõtlen ma hoopis teisiti. Elu on edasi läinud ja kõik on hoopis teisiti, kui

Sel ajal kui meie siin faktidega leppisime ja hakkasime konkreetseid plaane tegema, millal kohvreid pakkida ja lennata, selgus et meie teele veeres veel üks kivi. Javil ole eile "töö" juures üks vestlus, milles anti mõista, et järgmise aasta juunis võib talle avaneda poole aasta pikkune asenduskoht. Pool aastat ei lahenda meie elu, kuid siiski on see parim variant praegu saadaval olevatest. Konks on aga selles, et enne aprilli- või isegi maikuud pole võimalik kindlalt öelda, kas see töökoht ka päriselt tekib ja tema omaks saab. Ei tea, kas nutta või naerda selle olukorra üle. Kuidagi nii sürreaalne juba, et veel on siin universumis midagi, mis meid ootama suudab sundida. Juba kolm ja pool aastat oleme elanud nii, et meie ajaarvamine käib kellegi väljaspoolse antud tähtaegade abil. Näilised võimaluste avanemised, lubadused ja lootuste üleskerimine... ning siis jälle sulgumine. Iga lõpu järel on tunne, et meie karikas on nüüd viimse piisani täis, aga siis selgub ikka, et kuidag

Huvitav, millega me selle kestva halva karma oleme ära teeninud? Peale seda, kui Axel oli kolm päeva rõõmsalt lasteaiast kodus olnud, koorus suu- ja sõrataud ehk peenema nimega enteroviirus lõpuks välja. Kõigepealt oli Axel veidi tujutu ja loid, siis kaebas peavalu ja siis nägin kahtlast punast täppi käel, millest peagi sai valge vill. Rumala peaga sai peavalukaebust ignoreerides veel enne asjalugudest lõplikult arusaamist saunas käidud, ega see ka ilmselt tervendavalt mõjunud. Eile õhtul olid kaebused veel vähesed ja laps läks tavapäraselt magama, aga umbes kahe ajal öösel ärkas nutuga, kurtes et jalad on valusad ja siis ei saanud ei mina ega Axel terve öö sõba silmale. Iris võttis veel omalt poolt nõuks, et ärkaks ka iga tunni tagant, nutaks, trallitaks ja nõuaks tähelepanu. Javi mässas siis omakorda temaga. Nii et põhimõtteliselt jäi meil kõigil ööuni vahele. Kui hommik kätte jõudis, helistasin ravinõu saamiseks veel nõuandetelefonile. Nii nagu ma juba eelnevalt netist lugenud oli

Juhtus nii, et Javi sai töö kohta vastuse täna. Loomulikult eitava. Rõõmustavat on kogu asjas nii palju, et Javi kutsuti vastuse teatamiseks bossi (või õigupoolest selle, kelles oleks boss võinud saada) vastuvõtule, kuigi poleks olnud mingi üllatus, kui asi oleks lahendatud lihtsalt lakoonilise emailiga stiilis "Ei ostunud valituks, sest otsustasime kogenuma kandidaadi kasuks". Nagu juba palju kordi oli juhtunud. Suusõnaline vestlus jäi muidugi samamoodi lühikeseks ja kuivaks, selgus, et leiti sobivam, kogenum inimene. Ei selgunud, milles täpselt Javi alla jäi. Javi siiski küsis, kelle kasuks siis otsustati. Naisinimene IHAst, Javi endisest töökohast :) Pilk selle naise LinkedInis olevasse CVsse ei jäta just palju ruumi uskumaks, et tegemist oleks Javist pädevama inimesega. Uus töötaja pidi järgmisel nädalal juba tööpostile asuma, nii et Javil jääb "meeldiv" võimalus talle ka tere öelda ;) Eks Javil on ikka okas südames, et tema kuue kuu tasuta töö panust sellesse f

Nüüd, kus ma just hakkasin Irisele hoiukoha leidnuna tunneli lõpus valgust nägema, on saatusel kohe järgmine sõrmenips valmis mõeldud. Oli tekkinud uus energia juba sellest nädalast Irise uneajast paar töötundi näpistada, et kursuse ettevalmistusse hoog sisse puhuda. Aga plaanid ongi ju selleks, et neid kohe muuta. Hommikul nägin postkastis lasteaia teadet, et Axeli rühmas on avastatud suu- ja sõrataudi. Tõttöelda ei tulnudki see mingi üllatusena, sest juba kümnekonna päeva eest rääkisid naabrid, et nende nooremal lapsel on enterorokko (suu- ja sõrataud) ning hoiatasid meid selle eest. Laupäeval selgus, et see olevat edasi kandunud ka vanemale pojale ja siis mehele, Heli ise ootas oma järge. Õnneks olid lapsed enamuse ajast toas veetnud ja meie omadega kokku ei puutunud. Ometigi otsustasime edaspidi hoolsamad olla, et nakkusohu perioodi ajal veelgi vähem kokkupuutumist oleks. Naabriemme paistis isegi üllatunud, et me olime sellest taudist senikaua puhtalt pääsenud. Ptüi-ptüi-ptüi, ag

... uudiseid nii palju, et otsus pidavat tehtama järgmise nädala jooksul. Ärme parem hakka lugema, mitu kuupäeva on nüüdseks välja käidud ja asja edasi lükatud. Paistab, et firma seisukohalt on selle ametiposti täitja nii väike mutrike, et otsusega pole vaja kuhugi kiirustada. Tähtsuselt umbes 49. asjake lahendada. Ega's midagi, paneme siis 28nda kuupäeva lukku ja vaatame, kas ja kes šampust joob.

Veel mõni päev tagasi olin ma oma professorile kirjutamas ja alandlikult teatamas, et pean siiski kevadisest loengupidamisest loobuma, sest aega pole kursuse ettevalmistamiseks parimagi tahmise juures kuskilt võtta. Kaks väikest last on kaks väikest last ning tunde on päevas 24. Lahenduseks oleks ainult see, et ma Irise regulaarselt hoidu panen ja endale kindlameelselt teatud arvu töötunde korraldan. Terve sügise olen ma seda mõtet tõrjunud, sest süda nutab sees, nii võimatu on tundunud mõte sellest, et ma ta juba lasteaeda viin. Märtsi alguseks on Axeli lasteaeda siiski avaldus tehtud, kui see aktsepteeritakse, siis oleks Iris lasteaiaga algust tehes aasta ja 2-kuune. Väike, aga ilmselt kõnnib vähemalt. Kuid loengu seisukohalt poleks see ikkagi lahendus, sest mul on kohe, hiljemalt aga jaanuarist neid vabu töötunde vaja. Eile aga hakkas kerima selline mõte, et kui õige uuriks, mis meil siin Hervantas perehoiu poole peal pakkuda on. See on siinsete reeglite järgi selline hoid, mida

Ma olen suur massaažifänn ja olen oma elus päris paljude erinevate inimeste käte all end mudida lasknud. Kuna ma pole tehnikate alal üldse mingi ekspert, siis otsustan ma massaaži headuse üle selle järgi, kas mu keha ja hing selle järel nurruvad või mitte. Olen alati suuremal või vähemal määral oma massaažikogemusega rahule jäänud. Eriti fantastilise kogemuse olen saanud Rakveres Hea Tunde Toas. Seal oli kõik i-täpini paigas, et elamust saada. Ja siis muidugi shiatsu! Poolteist või koguni paar aastat tagasi sattusin ma täiesti juhuslikult shiatsu massaaži ja see, mida ma kogesin, oli väga teistmoodi (kui klassikaline massaaž). Ma arvan, et see on väga minu asi. Käisin seal õige mitu korda, aga siis jäin Irist ootama ja rasedana pole shiatsu soovitatav. Nüüd, sügisel, jõudis jälle kätte aeg, kus mu keha hakkas massaaži järele lausa karjuma. Kahjuks on aga kahe lapse kõrvalt massaažiseanssideks võimaluse leidmine keeruline ja ega raha ka praegu just loopida pole. Nii otsustasin kasutad

Ootaja aeg on pikk.

Ootame juba kaks nädalat Javi tööintervjuu tulemust. Ootame ilmselt ka veel kolmanda nädala, sest täna teatas tähtis otsusetegija - otseloomulikult! -, et otsus tehakse hiljemalt 15. novembriks (kuigi intervjuu ajal öeldi, et 6. novembril). Kuna kolme ja poole aasta jooksul pole kordagi veel juhtunud, et tähtsad otsusetegijad oma esialgseid lubadusi peaksid, siis oleme me siin juba immuunseks muutunud: asjatu põletava ootusärevuse tekkimist on võimalik kogemuse najal teatud määral kontrolli all hoida. Vihastamise asemel on tervisele kasulikum suhtuda lubadustesse huumoriga. Ma ei tea täpselt, mis Javi peas toimub, aga mina (oma üllatuseks) olen jõudnud punkti, kus ma suhtun tulevasse otsusesse stoilise meelerahuga. Olen enesele selgeks teinud, et me seisame teelahkmel, ning põhimõtteliselt pole ju kumbki tee halb. Lihtsalt mõlemat teed korraga valida ei saa. Ühesõnaga - kui see töö John Deeres tuleb, siis jääme Soome ja teeme unistuse oma kodu osas teoks. Kui ei tule, siis jätame Soo

Lapsed kasvavad. Iris kaalub ligi 8 kilo ja kannab riideid suuruses 68, Axeli puhul nägin kaalul esmakordselt numbrit 12. Ma arvasin, et ta ei kasva 11 millegagist mitte iialgi välja, aga näed sa - eksisin. Axelil on kapp täis riideid suuruses 86, vähehaaval liigume 92 poole. Irise puhul jälgime päev päeva kaupa füüsilisi edusamme, Axeli puhul verbaalseid. Iris on viimase kuu jooksul saanud selgeks kindla istumise ja kibekiire roomamise. Eile märkasin esimest korda, et ta üritas edasi liikuda ka põlvede peal, käputades. Ennast püsti ajama pole veel hakanud. Ahjaa - verbaalsest küljest võib aimata ka sõnu "aitäh", "mäm-mäm" ja vist ka "emme". Võrdlen neid kahte ja mõtlen, et küll nende väikestega on kerge (või äkki on Irisega kerge, aga Axeliga polnud seda ka siis, kui ta alla 10-kuune oli?). Kui endiselt katkendlikud ööd (sest me pole ikka veel nii kaugele jõudnud, et Iris kogu öö ja rinnapiimata oma voodis magaks) välja arvata, siis on temaga puhas lu

Kui nüüd kedagi huvitab, siis ma teenisin kasutatud asjade müügist 155 eurot (käive oli 307 eurot, kuid sellest laudade rent ning hinnakleepsud maha). Arvestades seda, et kogu müügiprotsess kahes kohas kestis umbes kuu aega ning sellega oli igavesti palju jamamist, eelkõige aja- ja natuke ka sõidukulu, siis raske öeldagi, kas see kõik tasus ennast ära. 155 eurot pole iseenesest raha, mis mööda külgi alla jookseks. Ma sain endale selle eest näiteks uue telefoni osta, ligi kolmandik jäi veel ülegi. Teisalt aga tean, et saadud summa tuli kokku peamiselt mõne üksiku hinnalisema eseme müügist, kui neid poleks olnud, oleksin ma peale laudade rendi eest maksmist sisuliselt kahjumissegi jääda. Fakt on see, et müügiperiood venis pikaks ning palju asju sai müüdud 50% soodustusega, mistõttu tulu jäi väikeseks. Ega ma seda asja uuesti kordama küll ei hakkaks. Kõik see esemete hindamine ja märgistamine, kohale vedamine, üles riputamine ning siis ülepäeviti kohal käimine ja müügilaua korrastamin

Mul on elutoa põrandal mitu suurt kasti ja kotti hilpe, millest ma tahan kirbukal lahti saada. Tegelikult pole need minu omad. Siia tuppa sattusid nad nii, et meie sõbrad kolisid kunagi Amsterdami ja nüüd selgus, et jäävad veel üsna kauaks sinna ning müüvad oma siinse korteri maha. Nii tekkis vajadus suurpuhastus teha ja kogu ebavajalikust tavaarist lahti saada. Hilpe Amsterdami ju ometigi ei hakka lennutama. Kuna neil endil polnud võimalik Tamperes pikemalt peatuda ja asjaga tegeleda, siis pakkusid mulle, et võta kätte ja vii kirbukale, teenistuse saad omale. Ma esialgu kahtlesin, kas tasub. Maksad nädala või paar laua eest, aga äkki jääd hoopis miinusesse? Sõbrad siis veensid, et igal juhul tasub vaeva ära. Kui lased hinnad hästi alla, läheb peaaegu kõik. Nendel olevat kogemust omajagu. Nii ma otsustasingi selle väljakutse vastu võtta. Ja siin ma siis istun nende hilpude keskel ja meeleheide tuleb peale. Miks, põrgu päralt, on inimestel nii palju riideid vaja? Mis meil, inimhingede

Viimaste nädalate suurim küsimus: kuidas leida endas üles õhin selle vastu, mis minus aastaid õhinat on tekitanud? Mul on kahe nädala pärast piirilinnas konverents, milleks tuleb valmistada ette ettekanne, ja mu pea on täiesti tühi. TÄIESTI. Seda siis selle tulemusel, et olen umbes 9 kuud lapse/lastega kodus olnud ning end tööelust täiesti välja rebinud. Tõe huvides tuleb küll mainida, et kevadsemestril osalesin ma siiski pedagoogikakursusel, millega seoses tegelesin ka akadeemiliste tekstidega, kuid doktoriuurimus on küll täiesti varjusurma langenud. Umbes samal ajal kaks aastat tagasi hakkasin ma end 7-kuuse Axeli kõrvalt juba mõneks tunniks tööle sättima. Javi oli sel ajal töötuna kodus ja käis vaid poole päeva kaupa keelekursustel. Tundus kõige loogilisem lahendus, et mina lähen osaajaga töiste tegemiste juurde, samal ajal kui isa on lapsega kodus. Olin Axeliga hommikupoolikud, siis tuli Javi kursuselt ja jäi Axeliga teiseks pooleks päevaks. Mis võiks olla lapsele turvalisem? Ma

Iris on nüüd 8-kuune. Pikkust 68,5 cm ja kaalu ligi 7,5 kg. Põrandal seljalt kõhule ja umber oma naba tiirutab nagu väike värten, aga istuma ega roomama veel ise ei tüki. Kuigi võib juba näha, et peput punnitab aga ülespoole ning miskitmoodi suudab ta end vajadusel põrandat mööda ka ühest toa otsast teise manööverdada. Nädala eest käis väike daam esimest korda saunas. Istus minuga koos saunalaval ja kannatas naeratus suul oma kümme minutit mõõdukat leili. Axel, muuseas, käis esimest korda saunas 5,5-kuusena, aga kuna see suvi oli kuum ja sauna me siin korteris paari kuu jooksul üldse ei kippunud, siis ei tekkinud Irisel varem võimalustki. Hambaid on preilil endiselt kaks, kuid lisatoidu söömine pole tema jaoks endiselt millekski eriti atraktiivseks osutunud. Mõned lusikad köögiviljapüreed, eriti just kartuli-suvikõrvitsa oma, nõustub siiski sööma või siis puuviljapüreed, riivitud pirni või teinekord magusamat putru. Ka toore porgandi, arbuusi, kurgi jms lutsutamine pakub mõneks ajaks h

Kell tiksub kesköö poole ja lööme siin Irisega kahekesi aega surnuks. Kuni preili suvatseb arvata, et võiks magama minna. Üsna kummaline, arvestades seda, et ta on meil tavaliselt poole kümne aeg suhteliselt magamisvalmis. Täna siis nii, et  õhtused kullahinnalised 2 (potentsiaalselt) oma tundi kulusid laste magamapanekule ja tulemus oli ikkagi kõigest 50:50. Üks jõudis tund aega rinna otsas rippuda, peaaegu magama jääda, siis aga ootamatult ergastudes voodis hoogsaid "kukerpalle" treenida, veel natuke rinna otsas lõõgastuda, ning siis otsustada, et aitab lesimisest, mängiks hoopis venna autodega. Praegu "sirvib" juba raamatut. Teine, kahepoolene!, otsustas nurruval, kuid vastuvaidlemist mitte sallival häälel MASSAAŽI (!?!?) nõuda. Veel ja veel. Kuni lõpuks unne vajus. Ma ikka väga loodan, et tänase õhtu võib erandite nimekirja kanda. Samamoodi nagu eilse öö, mil mõlemad lapsed otsustasid mind kordamööda öö läbi äratada. Iris traditsiooniliselt tühja kõhu tõttu,

Axel lasteaeda viidud, oli täna võimalus ühe sõbrannaga, keda ma pole umbes kaks kuud näinud, ülikooli lõunale minna. Ilm tõotas aga vihmane tulla ja üleüldse polnud mingit motivatsiooni kaks korda pool tundi bussis veeta. Seega jäime Irisega koju. Ja nüüd tunnen, et pole midagi mõnusamat sellest kui soojas hämaras kodus aega niisama surnuks lüüa samal ajal kui väljas rabistab vihma sadada ning Iris teeb magusat lõunauinakut. Seltsiks tassike head kanget kohvi.  Nagu piltidelt näha, armastab meie väike lilleke väga autosid. Samal ajal kui Axel jälle nukke ja vankreid. Axel armastab muidugi mootorrattaid, traktoreid ja lennukeid ka. Ja lutte (eelkõige käes hoida), rahakotte, võtmeid ja telefone. Üldiselt aga: elu suuremate vapustuste ja muutusteta.

Paanikaks seoses Axeli lasteaeda jätmisega polnud mingit põhjust. Eks ma ju tegelikult olekski võinud seda arvata. Pärastlõunal, kui lapsele järgi läksin, ootas mind ees rõõmus laps. Järgnevate päevade hommikutel ei valmistanud lasteaeda jäämine poisile enam üldse mingeid üleelamisi. Musid-kallid tehtud, jäi Axel rõõmsalt mänguväljakule asjatama. Sellegipoolest olen otsustanud, et sellel sügisel teen nädala keskel lapsele ühe kodupäeva. Kokkulepitud hoiupäevade arvuks saab 15 (siin on võimalik valida kas 10, 15 või kõik argipäevad hoius) ehk siis keskmiselt 4 päeva nädalas miinus veel paar päeva sõltuvalt kuust. Konkreetsed hoiupäevad tuleb enne uue kuu algust lasteaiaga kooskõlastada. Lisaks jätkame endiselt nii, et Axel ei lähe hommikul hoidu kella peale, vaid tal on võimalus ärgata siis, kui tal endal uni ära läheb (see on tavaliselt umbes kell 8), siis hommikul kodus omas rütmis askeldada ning kui oleme valmis, jalutame koos lasteaeda. Esimesel nädalal jõudis Axel lasteaeda umbes k

Helapuisto lasteaed avas täna uueks hooajaks uksed. Axel on kaheksa nädalat suvevaheajal olnud ning lasteaed on peaaegu unustatud. Peaaegu, sest kui ma olen mõnel korral katseks küsinud, kas läheme lasteaeda, siis on vastatud kindlalt "ei". Eelmisel nädalal hakkasime aegajalt rääkima, et varsti läheme uuesti lasteaeda ja keda kõike ta seal jälle näeb. Laps mäletab hästi nii kasvatajate kui ka osade lasteaiakaaslaste nimesid. Eilegi veel rääkisime lasteaia teemal ja paistis, et tal polegi sinna mineku osas erilisi vastuväiteid. Täna hommikul võtsime otse kui loomulikult lasteaiakotid ning asusime ilma igasuguse vastupunnimiseta vankriga lasteaia poole teele. Üritasime vanal tuttaval kombel teel oravaid pesadest välja kutsuda ning Axel juhatas mulle veel teedki (kust tuleb ära pöörata). Terve kevade olid traktorid lasteaia kõrval ridaelamutes kanalisatsioonitöid teinud ja ka see oli meeles. Nüüdseks olid kaevatööd lõppenud ja traktorid läinud. Juba enne, kui lasteaed nägemisula

  Napilt nädal aega Hispaaniast tagasi ja põgenesime kohemaid rüblikutega Soome üllatusliku suvise kuumuse eest vähemalt sama lämbesse Eestisse. Ei, tegelikult pole kurta midagi – kaks nädalat tõeliselt mõnusat rannailma, mida saatsid vaid üks öine äikesetorm ning teine pärastlõunane vihmasabin. Lugesin kokku – mere ääres sai käidud lausa kuus korda. Axel on oma vahepealsest veepelgurlusest üle saanud. Alustatud sai supisoojade madalate mereveeloikudega ning lõpuks kahlas ta kartmatult pea nabani merevees. Rannavabadel päevades andis jahutust koduaia lastebassein. Veega sai juulikuu jooksul tõesti harukordselt palju harjutatud. Kui siin vahepeal tuli teda vägisi duši alla vedada, et mitme päeva mustus maha pesta, saunast ja vannist täiesti loobudes, siis nüüd nõuab poiss igal õhtul vanni. Tore. Pakkisin Eestisse kaasa riided igaks elujuhtumiks. Sealhulgas ka mütsi, vihmajope ja –püksid ning kummikud. Kukkus aga nii välja, et kogu vihmavarustus ning isegi pika käisega särgid ning pü

Iris on vahepeal pooleaastaseks saanud, kiikab 66 cm poole ning seitsmest kilost jäi täna hommikul puudu kõigest 5 grammi. Ühes poole aasta minisünnipäevaga sai preili omale esimese (alumise vasakpoolse keskmise) hamba ning õppis viimaks selgeks ka hops ja hops seljalt kõhule keeramise. Tagasi seljale keerata aga veel ei oska ja see teeb teda hetkel väga kärsituks ja vihaseks. Puhkus Hispaanias kulus marjaks ära. Olime nädala Sevilla lähistel Valencinas, kus nautisime suure turvalise aia ja basseini mõnusid ning perekonna hoolt. Otse loomulikult ka oivalist toitu, enamjaolt mereande. Lapsehoidjaid oli piisavalt palju, et natuke ka muidu 24/7 oma õlul olevat vastutust laste eest teistega jagada ning puhata. Ilm oli juuli alguse Sevilla kohta ootamatult jahe - kõigest 30 kraadi ümber ning vahelduva pilvisusega. Enne ja pärast Sevillat olime Madriidi lähistel Valmojados, kus on Javi isakodu. Ja viimased 4 päeva jäi siis Madriidile. Lennujaama linnaosast Barajasest, kus elavad nii Javi e