Päevapoliitika teemadel

Mulle meeldiks, kui peale ACTA-t tuleks eestlased jälle tänavatele, sest põhjust on küllaga. Mulle meeldiks, kui meie inimesed oleksid häälekamad ja näitaksid konkreetsete tegudega, et valitsus ei saa nende peale vilistada ja antud lubadusi kogu aeg ära võtta. Kui tahate, naerge põlastavalt ja kutsuge seda Kreeka tegemiseks, aga psühholoogilisel tasandil on see mõjuvam, kui kodus targutada ja lõpuks kibestusest kalestuda.

Jälle kord üritatakse väevõimuga ja rahvast kuulamata läbi suruda seadusesätet (töötuskindlustuse kaitse ulatus), mis kammitseb oluliselt Eesti tööinimese õigusi ja vabadust. Jutt siis sellest, et kompensatsioonid töötuskindlustuskassast ei laiene muudele töösuhte lõppemise juhtudele, kui koondamine. Jah, nad väidavad küll, et midagi, mida pole olnud, ei saa ära võtta, kuid ometigi võetakse ära midagi, mida on lubatud. Ja lubatud sai seda juba millegi muu äravõtmise hinnaga. Mind hämmastab see olukord, et meie tööinimestel on nii palju kohustusi, aga võrreldamatult vähem õigusi. Kuidas muidu seletada igal maksumaksjal lasuvat kohustust teha sissemakseid töötuskindlustuskassasse, kuid piirangut, et hüvitist saavad vaid need, kelle tööandja koondab. Reaalne koondamissituatsioon on vaid murdosa viisidest, kuidas tööandja ja töötaja suhe lõpeb, pealegi pole tööandja kahju selles situatsioonis eriti suur - suurem osa kompensatsioonist ei tule ju tööandja taskust, vaid töötaja enda pikaajalisest töötuskindlustuskassasse panustamisest. Teine asi - normaalsest suuremad koondamislained on tüüpilised vaid kriisiaegadele, mis on nagunii mööduvad. Kriis on aga väga mõnus argument, millega töötajat vaimse surve all hoides sundida tegema seda, millega töötaja normaalolukorras pigem ei nõustuks. Kriisid mööduvad, aga mentaliteet paraku kestab ja süveneb. Kaugel ei ole need ajad, kui sisuliselt olemegi jälle tagasi orjaseisuses. Seda siis lisaks sellele, et suur osa Eesti tööinimestest on selleks ajaks nagunii tõsiste tervise-probleemidega, nii vaimses kui füüsilises mõttes, sest nad on ühest teisest seadusest tulenevalt käinud aastaid haigena tööl.

Eestile pole palju kasu, kui aina rohkem inimesi hääletab jalgadega. Säärased üksikud juhtumid, nagu eelmisel nädalal meediast läbi jooksnud "tõmbenumber", kuidas üks Eesti perekond naases peale Soome ametnike poolt neile osaks saanud tagakiusamist koju, Eestisse, on seesugune tilgake meres, et ma arvan, et isegi pääminister pole nii naiivne, et sellest argumendina kinni haarata. On ju lihtsameelseimalegi selge, et Eesti elab ühepäevaliblika elu, meie toredale ultraliberaalsele valitsusele on suht suva sellest, et Eesti rahvas Eestimaal REAALSELT tavalise inimese tavalist tööd teha rühkides toime ei tule ning välismaale põgeneb. Kes hoolib statistikast, et sügavas vaesuses ja vaesusriskis laste ja perede arv aina kasvab? Meil Eestis on ju kõik vaesuses vaevlevad perekonnad ammuilma sotsiaalselt saamatuteks tembeldatud. Ansip kõigest kinnitab põhitõdesid. Mitte kellelgi võimulolijaist ei paista olevat vähimatki reaalset plaani mõelda, kuidas suudetaks tavainimesele Eestis (näiteks kaubandusketi kassapidaja Marele või elektrik Mišale) tagada olukorda, kus nad ei oleks oma tööandja alluvuses sisuliselt orjapidamistingimustel. Sest ettevõtja on ALATI võimupositsioonil, ettevõtjal on vahendid, millega manipuleerida, samas kui rivitöötajal neid pole ja meie seaduste raames ei saa ka kunagi olema. Mare ja Miša ei saa endale lubada seda, et nad saaksid näiteks ületundide või läbimüügil põhineval suusõnaliselt lubatud palgalisa maksmata jätmise eest, igapäevase nöökimise vms eest vastata protestiga ühel päeval tööle mitte tulekuga, et siis järgmisel päeval "puhastunult" jälle alustada. Kasutades seda protesti nt sümboolse vahendina, nö kompensatsiooniks saamata jäänud töötasu eest. Sest on kindlamast kindlam, et seda käsitletakse tööluusina, millele järgnevad omakorda töötajat kahjustavad sanktsioonid - palga mahaarvamine, puhkuse mittevõimaldamine ajal, milles on juba kokku lepitud, töökohustuste suurendamine, töövahetuse liigutamine töötajale ebasobivamale ajale, ähvardamine töötaja maine maatasa tegemisega jne jne. Tööandjal on ALATI meetodid, kuidas põhjendada "halba töökvaliteeti", "nõuetele mittevastavust" jms ning leida ettekääne vallandamiseks.

Eesti valitsusel pole reaalset plaani, sest pole tahet. Pole tahet, sest pole huvi, sest pole empaatiavõimet aru saada, mis toimub reaalselt rivitöölise elus. Ja siin ei ole kahtlust, et Nestoril ja Taligal on oluliselt adekvaatsem arusaam rivitöölise elust, kui Pevkuril või Pomerantsil. Vot mina ei tea, miks Pevkur ja Pomerants ei tea, mis tööelus reaalselt toimub. Võibolla pole neil rivitöölistest sugulasi-sõpru-tuttavaid? Võibolla pole neil lihtsalt empaatia- või analüüsivõimet? Ometigi on rivitöölisi on meil kordades rohkem, kui poliitikuid ja ettevõtete juhte ning muid nutikaid ametnikke, kes manipuleerimisnippe valdavad. Ning praegu näitab elu, et Eesti inimene on loobunud selle tahtepuuduse vastu häälekalt protesteerimast, ta pigem protesteerib jalgadega. Mis on väga-väga valus töötajale endale ja perspektiivitu ülejäänud Eestile.

Kui te küsite, miks sa ei tule Eestisse tagasi, siis selle konkreetse seadusega üles kerkivad emotsioonid annavadki vastuse: ma olen 8 aastat elanud ühiskonnas, kus ma tunnen ennast õiguslikus mõttes inimesena. Soome ühiskonnas on vigu ja ma usun siiralt, et praegune sotsiaalsüsteem ei jää samasugusena kestma, kuid siin on kindlustunne, et seadusloome ei käi džungliseaduste järgi - kel jõud, sel õigus. Kui ma tulen ühel päeval Eestisse tagasi, siis see saab olla vaid iseendaga tehtud sisemise lepinguga, mis sätestab, et ma olen valmis selleks, et ma hakkan palju aega tänavail veetma, et protesteerida ja veelkord protesteerida. Ma ei annaks endale andeks, kui tuleksin Eestisse tagasi, et kodus lehti lugedes vinguda või vhttp://www.blogger.com/img/blank.gifeel hullem - suurest pettumusest uuesti võõrsile pageda.

PS. Kogu "diskussiooni" olemus on ylevaatlikult ära toodud siin.

Update 17.02.2012: Head inimesed, minge ja marssige laupäeval Tallinnas kaasa!

Mõtteid sünnitusest

Ja nii ma siin nüüd ootan ja ei oota ka... st kuna kõhubeebi on praeguseks oma pea kõvasti ära fikseerinud ja surub mu põiele nii et vähe pole, siis on selliseid päevi, kus ma mõtlen, et lihtsam oleks kas vetsus elada või endale pampersid osta, kui milliliiter milliliitri kaupa oma kehavedelikke väljutamas käia... rääkimata sellest, mis tunne on -20 kraadiga end selles olukorras õue jalutama sättida. Siis ma tõesti mõtlen, et palun sünni parem kohe juba! Parematel hetkedel aga, ja neid on palju-palju rohkem!, loodan ikkagi, et beebi veel oma soojas koopas elab ja natuke kannatab, et me jõuaks kevadele lähemale. Eks ma ole egoistlik ka ikka, mõeldes sagedasti, et see ja see asi nõuab veel tegemist, las ma lõpetan ära... Ehk siis on nii- ja naapidi mõtlemist ja üldse mitte mingisugust füüsilist tunnet veel, et sünnitusega võiks peagi silmitsi seista.

Ohjaa, see sünnitus... inimesed kipuvad ikka küsima, kas ma kardan. Ja mulle tundub, et õige vastus peaks olema, et kardan hirmsat moodi, sest kõik ju kardavad. Aga vot minul seda hirmu pole hetkekski olnud. Pidades ennast inimeseks, kes muidu pigem ikka asjade pärast ette muretseb ja üle mõtleb... ärge küsige, kust see rahu tuleb. Umbes kuu aega tagasi tuli see hetk, kus ma lugesin täpselt kahte raamatut - õigem on küll öelda, et lugesin ühe läbi ja teise sinnamaani, kus sünnituse ja esmaimetamise osa lõppes (nii et terve raamatumaailm jäi veel avastada!) - ja ma sain vastused põhiküsimustes. Ja siis ma vist otsustasin, et sellest informatsioonist mulle piisab - ma võtan alusteadmiseks ja lasen kõigel ülejäänul lihtsalt minna, nagu läheb, sest täit kontrolli mul sünnituse osas nagunii olla ei saa. Vahepeal on Javil mingisuguseid küsimusi ja siis ma seletan talle lühidalt, kuidas mina millestki olen aru saanud ja millised on minu tõekspidamised mingi asja osas. Kui me muidu ikka tõekspidamiste osas kasvõi kultuurilise erinevuse tõttu üksjagu vaidleme, siis siin on teised reeglid. Javil pole baasi, mille pealt oma tõekspidamisi esitada. Nii et ma olen omamoodi naljakal võimupositsioonil sünnituse ja imetuse küsimustes. Vähemasti praegu veel.

Üldiselt aga on lapsekandmine väga mõnus ja avastusterohke aeg olnud. Eriti on mulle lõbu pakkunud igasugused rahvatarkused beebi soo ja sünniaja määramise teemadel. Lühike kokkuvõte oleks järgmine. Piklik ettepoole kasvav kõht ennustab poissi, ümaram, ka külgedelt laienev tüdrukut. Poisid on aktiivsemad ja tugevamad, põtkivad rohkem, tüdrukud veidi tasasemad (aga kui see on su esimene kõhubeebi, kuidas, taeva pärast, sa siis tead, mis on palju ja mis vähe?!). Kui naine muutub lapsekandmise ajal näost ilusamaks, siis sünnib poiss, tüdruk aga võtab ema ilu ära. Kui raseduse ajal piinab pidev magusaisu, on tulemas tüdruk, kui ei, siis poiss. Need olid sooennustamise jutud.

Nüüd on sünnitusaja ennustamise jutud. Esmalt, kui sa jõuad selle hetkeni, et sa sisemiselt juba tõeliselt soovid, et laps sünniks, siis ei lähe enam rohkem kui kaks nädalat. Naisele pidi olema näkku kirjutatud, kui sünnituse aeg läheneb, sest näkku koguneb aina rohkem vett, see pundub, huuled kaotavad oma tavalised piirjooned jne jne. Ehk siis, kui keegi sinu näo deformeerumist täheldab, ootab sünnitus ees nädala, kõige rohkem kahe pärast.

Naljakas on neid endekillukesi koguda ja saada aru ühest asjast - kultuuridevahelisi erinevusi meil eriti pole, vähemalt Euroopas, pigem on küsimus isiksustevahelistes erinevustes. Osad tahavad väga millessegi müstilisse uskuda, kasvõi siis ürgsetesse vanarahvatarkustesse, mida naised põlvest põlve edasi annavad, samal ajal kui teised on kahe jalaga maa peal ja naeravad need tarkused välja.

Ja muidugi pole ma veel jõudnud selle rikkaliku kollektsiooni juurde, mis puudutab rahvatarkuslikke meetodeid (hilineva) sünnituse esilekutsumiseks. Jõuame ilmselt ka selleni kunagi...

PS. Kui keegi soovib vastavate ennustuste kirjeldusse midagi omalt poolt lisada, siis ootan huviga :)

Mida tehakse siis, kui...

... tegelema peaks millegagi, mille tähtaeg läheneb? Loomulikult leitakse, et vana blogikujundus on lõpmatuseni ära tüüdanud. See siin oli mulle meeldivaim/sobivaim, mille Bloggeri mallidest leidsin. Oleks mujalt veel otsima hakanud, oleks vabalt võinud päeva veeta.

Magamistuba sai lõpuks ümber tõstetud ja nüüd on pärdikul koht, kus magada. Tegelikult on valikuid isegi kaks - kas see valge KELA pappkarp-voodi (seesama, mille sees KELA saatis meile 140 euro eest beebivarustust), kus nii mõnedki soomlased pidid oma esimesed elukuud mööda saatma :) Või siis see alumine beebihäll. Miskipärast on tunne, et meie pärdik läheb sundkorras viimasesse :)

PS. Ja muidugi pole voodilt vastu vaatav läpakas väheoluline ega juhuslik! See tüüp on oma lühikese 13-kuuse eluea jooksul viibinud garantiis juba 4 korda. Tekib kerge seos... just nagu haiglane beebi, kes on pidevalt lastehaiglas ning kogu aeg loodad, et kasvab neist haigustest välja. Või siis, päris aus olles, ma iga kord loodan, et nad viimaks nõustuvad selle "haige beebi" lõplikult välja vahetama. Aga ei... arvutibeebil on välja vahetatud aku ja kaks korda emaplaat. Üldiselt on diagnoos: teie poolt kirjeldatud vigu ei suudetud tuvastada. Ela siis sellisega! Mis ei tähenda muidugi, et ma ei tunneks kirjeldamatut rõõmu iga kord, kui ma oma "beebi" garantiist kätte saan ning võin jälle kord voodis vedeledes tähtsate arvutiasjadega tegeleda! :D

Ja vee yks unetu öö

Jälle kord äratus kell 4.30 v6i (hmm, eestikeelne klaviatuur keeldub jonnakalt töötamast) midagi sellist ning täiesti lootusetu yritus uuesti magama jääda. Leidsin, et loen parem veidike Merit Raju "Leia oma teed", mida on olnud sobiv just pisikeste tykkide kaupa maiuspalaks hammustada - on hea asi ja seepärast lingin ka, toetades nii loodetavasti selle turundust. See on soe ja inspireeriv lugemine, täitsa minu asi, mis v6iks yhel päeval hingele koputada ja öelda, et v6ta uuesti kätte ja leiagi see oma tee... sest eks need asjad on aegajalt päevakorral olnud... aga huvitaval kombel olen ma oma praeguste valikutega sinas6ber, isegi 6nnelik ja rahul, ei kibele millegi uue poole... kuigi v6imalik, et kui see doktorantuuriperiood ykskord l6pule j6uab (KUI j6uab), siis ongi ees uued valikud, ka sellised, kus peaks päris iseenda tööandja ja peremees olema, täiesti aktuaalne teema. Praegu on aga hea ja 6ige just nii nagu on.

T6tt öelda oleks v6inud selleks ööks kyll m6ne igavama lektyyri valida. Meriti omal oli pigem vastupidine kui uinutav efekt. M6tteid kerkib igasuguseid, aga kohe saan ka aru, et enamus neid lihtsalt ketravad peas ega vii kuhugi, järelikult on parem oma m6tteenergia millessegi muusse kanaliseerida. Päevakorral on doktoritöö sissejuhatava peatyki esimese mustandi kirjutamine. Tagant sunnivad kaks asja - et ma olen lubanud 17. veebruaril doktoriseminaris oma kirjutatuga kritiseerijate ja n6uandjate turmtule alla astuda ning muidugi... lähenev synnitusaeg. Vabalt v6ib juhtuda, et viimane tuleb enne esimest ning kogu mure murtud, aga loodan siiski, et mitte.

Kiirpilk uudistele kinnitab, et Soome on vahepeal saanud uue presidendi. Kuigi minu poolehoid kuulus mitmetel p6hjustel kaotajale Haavistole, olen tulemusega l6ppkokkuv6ttes väga rahul. Minu arvates peegeldab see tulemus 62 millegagi versus 37 millegagi eelk6ige Soome yhiskonna yllatavalt suurt sallivust. Avalikus suhtlusruumis ning meedias toodi liigagi sageli Haavisto suurimaks puuduseks tema seksuaalne kuuluvus ning nii m6nedki väitsid kindlameelselt, et ainus p6hjus, miks nad Haavisto poolt ei hääleta, on see ja ainult see, et homo ei sobi presidendiks. Mis teistpidi tähendab, et vähemalt kolmandiku Soome hääletajate jaoks pole presidendi homoseksuaalne kuuluvus välistav faktor. On mingisugused muud kriteeriumid, mis määravad. Ja see on hea.

M6tted kisuvad aeglaseks ja segaseks, Javi on vahepeal t6usnud, kell näitab 7, mul on vist targem taas p6hku pugeda. Iseäranis selle m6tte toel, et mul on selleks täielik vabadus :)

Ööteod ja -mõtted

Nagu juba lugematul arvul öödel, keerutasin end mingi aja tagant ühelt küljelt teisele, otsides vahepeal voodis taga jalgade vahele toeks ja pingeleevenduseks käivat patja, mis aegajalt plehku pistab. Tegin ära ka kohustusliku öise vetsukülastuse. Ja siis ühtäkki oli kell 3 öösel uni läinud, tee mis tahad. Eks on seda viimaste kuude jooksul ennegi juhtunud, et ärkan mingil täiesti suvalisel ajal vastu hommikut ja uinuda enam ei saa - kas toksib keegi kõhus või piinab ootamatu nälg. Täna polnud põhjuseks ei üks ega teine, aga und enam ei tulnud. Vedasin end hoopis arvuti juurde mõttega, et las ma siis natuke tegutsen, nii kaua, kui väsimus ja uni jälle tagasi tulevad. Ja niimoodi keset ööd laualambi valguses arvuti taga toimetades tabas mind suur õnnetunne - mõelda kui tore, et ma saan täiesti suvalisel kellaajal teha, mida hing heaks arvab, ning mitte kuskil ei piina mõte sellest, et tuleks magada, sest midagi ootab hommikul ees. Praegu on just nii, et mitte mingeid konkreetseid ega edasilükkamatuid kohustusi pole. Tahan, siis nokitsen millegi kallal öösel ja magan keset päeva, ei taha, siis teen teisiti. Võib olla, et see meie väike tegelane on mind otsustanud vähehaaval ööde osas paindlikumaks treenida - et öö poleks enam ainult magamiseks ja päev töötamiseks, vaid vastavalt vajadusele.

Sel ööl oligi asjatoimetusi ja otsustamisi omajagu. Kuna minu vabakutselise tõlketöö tellimused sellest ühest firmast, kellele ma kaastööd teen, on sealsete struktuurimuutuste tõttu kokku kuivanud, siis on paras aeg otsida uusi kliente. Pealegi osutavad mitmed märgid sellele, et ustavus ühele firmale on üsna rumal. Juba ammu oli teada, et see suur ja uhke tõlkefirma koorib Balti tõlkijatelt seitset nahka (ja kes ei kooriks, kui võimalus on?), aga paistab, et koorida on siiski veel midagi jäänud. Nüüd liigutakse minu nägemuses sinnapoole, et kui tahad tööd, siis ole osade projektide osas rakendatud sisuliselt pärisorjusesse. Ühesõnaga - on just viimane aeg laiskusest vabaks saada ning vaadata, kustpoolt vaheldusrikkamad tuuled puhuvad. Mitte et mul tõlkimiseks hirmsasti aega oleks, aga peab tunnistama, et enamalt jaolt mulle lihtsalt meeldib tõlkimisprotsess ning hea on ennast tasapisi tegutsedes vormis ja nähtaval hoida. Päris tasuta muidugi ka ei tõlgi ja endiselt paneb nördima, kui tead, et soome tõlkijatele makstakse samaväärse töö eest 2,5-3 korda rohkem, kui meile, eestlastele. Aga teha pole sinna midagi. Olen mõelnud oma ampluaad veidi laiendada sellega, et hakkan inglise-eesti kõrval ka soome-eesti tõlkeid tegema ning võibolla võtan kätte ja teen selle aasta teisel poolel ära soome-eesti autoriseeritud tõlgi (eestikeelses terminoloogias vist vandetõlk?) eksami. Kasvõi väljakutse enese pärast.

Ajaloo kroonikaks: temperatuurid on siin, Tamperes, mõnevõrra leebemad kui Eestis praegu. Narva -35 paneb meile veel täiega ära. Väikese pärdiku arvestatud sünnitähtajani on jäänud täpselt 4 nädalat ning nüüd on ta kindlalt pea alaspidi asendis, kust enam ülespoole liikuda ei peaks õnnestuma - vaevalt, et selline akrobaatika tal geenides on :)

Veel eksperimendi jätkuks

Lõpuks jõudsime tagasi algusesse. Panka. Mitmed internetipõhised teenused Soomes (nii nagu ilmselt Eestis ja mujalgi) on seotud pangakontoga ehk teenusesse saab sisse logida, enda isiku tuvastada (ja maksta) internetipangakoode kasutades. Teatud teenuste sisselogimisel peab aga isiku tuvastamiseks pangakontoga seotud olema ka isikutunnus. Esialgu tundus, et asi lihtsamast lihtsam - saada panka meili teel oma isikukood või mine ise kohale, kood liidetakse isikuandmetele ning asi vaska. Nordeas selgus, et asi pole loomulikult nii lihtne. Pank ei aktsepteeri isikukoodi või õigemini Soome magistraadi poolt välja antud tõendit, mis isikukoodi määrab. Isikukood on Nordea jaoks aktsepteeritav ainult siis, kui see on kantud ametlikult isikuttõendavale dokumendile ehk kas Soome passi või ID-kaardile (minu teada autojuhiluba siin ei sobi). Soome passi välisriigi kodakondne niisama ei saa, ID-kaardi võib aga 55 euro eest politseist taotleda. Aga on see siis päris õige, et inimene, kellel on niikuinii juba taskus paar ELi isikuttõendavat dokumenti (nt EV pass ja ID-kaart), on sunnitud minema ja ostma endale Soome ID-kaardi? Kusjuures minu 8 aastat Soomes on edukalt tõestanud, et reaalselt seda Soome ID-kaart mitte kuskil mujal vaja ei lähe. Nordea põhjendas oma kitsendusi turvalisusega - nad rakendavad sääraseid nõudeid, sest neil on peale ELi laienemist esinenud suurel hulgal teiste ELi riikide kodanike poolset väärkasutamist. Praegune välisriikide kodanike range filtreerimine nende klientide hulgas peaks tagama Nordea usaldusväärsuse nende seniste klientide hulgas. Võib mõelda ka niipidi, et mind kui juba usaldusväärset klienti kaitstakse minu õe eest :) Selgus ka teine huvitav uuendus Nordea Hervanta kontoris. Nüüdsest on kliendil võimalik sularaha oma kontole kanda vaid pangakontoris telleriga otse lävides, seda tööpäevadel kl 10-13. Jällegi mingi kummalise turvameetme tõttu. Varem oli selline lisavõimalus, et muudel panga lahtioleku kellaaegadel 10-16.30 sai klient jätta oma raha pangakontoris spetsiaalsesse ümbrikku ning tal ei tulnud järjekorras ning telleriga näost-näkku suheldes oma ja telleri aega kulutada. Võrreldes Eesti 24h sulasissemakseautomaatide süsteemiga on see muidugi ebamugav, aga midagi siiski. Nüüd aga tuleb välja, et pank soovib oma klientide elu senisest veelgi ebamugavamaks teha. Ja jumala pärast ärge tulge mulle väitma, et vajadus sularaha sissemakseteenuse järele on nii harukordseks muutunud, et seda sisuliselt polegi vaja. Üldiselt... ma vihastasin end Nordea peale korralikult välja. Ja minu tuju ei teinud palju paremaks see, kui selgitasin välja, et näiteks Osuuspankkis ollakse tavakliendi vastu märkimisväärselt sõbralikumad: isikukoodi saab isikuandmetele liita ükskõik millise ELi liikmesmaa isikutunnistust esitades ning telleri jutule (kasvõi siis sularaha sissemakseks) saab kuni kl 18ni, kui selles kokku leppida. Niisiis on võimalus vahetada panka.

KELA külastus tõi kaasa nii positiivse kui ka negatiivse üllatuse. Esiteks oli tore see, et töölepingust ja Soome isikukoodist magistraadi välja antud tõendil piisab selleks, et avaldus Soome sotsiaalkindlustuse kohaldamiseks vastu võetaks ja asja menetlemist alustataks. Edasi nõuti, et esitataks viimase kahe kuu palgatõendid. Oma varasema kogemuse põhjal KELAga pidasin seda siiski suhteliselt normaalseks nõudeks. Kuna Evelinil palka pole veel laekunud, siis KELA-kaarti niipea ei saa, alles kunagi siis, kui need palgatõendid on esitatud ning kõikide dokumentide tingimused täidetud. Noh - ega ma arvanudki, et see üleöö käib. Ebameeldivaks läks selles kohas, kui nõuti, et tagantjärele tuleb esitada ka politseist võetud avaldus selle kohta, et isik on end püsivalt Soomes elavaks registreerinud. Tõendi saab vähemalt pool aastat kehtiva töölepingu olemasolul hõlpsasti, kuid nurisema paneb, et see paberike maksab 47 eurot. Ma tõesti ei tea, kui palju tööd kaasneb politseiametnikul selle paberi väljaandmisega, kuid fakt on see, et Soome tööle tulijal peab rahakott puuga seljas olema, et enne esimese palga laekumist bürokraatiamasinavärgis endale teed rajada.

Eksperimendi jätk

Teisipäeval proovipäeval käinud, kirjutas Evelin kolmapäeval töölepingule alla ja käib nüüd usinalt tööl. Töö on täiskohaga, esmaspäevast reedeni, hommikult kl 6.00 kuni 13.30. Kes ei tea, siis Soomes on täistööaeg 7,5 tundi. Harjudes ja hea tahtmise korral võib tulevikus teha samas ettevõttes või ka mõnes muus kohas veidi lisatööd - õhtuti ja/või nädalavahetustel. Kolmapäeval saime ka verokortti ehk personaalse maksukaardi vormistatud. Nüüd on jäänud ainult KELA-kortti taotlemise kadalipust läbi käia. Ehk kunagi järgmisel nädalal on selleks rohkem jaksu. Kokkuvõtvalt läks Evelinil töö saamisega aega täpselt kaks nädalalt, mis on minu meelest väga hea tulemus.

Edaspidi on küsimus pigem enda motiveerimises, kuidas teha seda tüütut koristustööd päevast päeva nii, et kiiret tülpimust ei tuleks. Kuidas leida tööelu kõrvale tasakaaluks mingit meeldivat sotsiaalset tegevust, sõpru või kasvõi lihtsalt inimesi, kellega suhelda? Mina isiklikult küll ei kujuta ette elu Soomes nii, et sind üldse ei huvita sotsiaalsete suhete loomine - ükskõik, kas soomlaste, eestlaste või teiste välismaalastega. Ei usu, et siin olemise ja elamise eesmärk saab olla ainult teenitud raha tasku panna ja nii tihti kui võimalik kodumaale lennata, et siis seal oma suhtlemis- ja kuulumisvajadust rahuldada. Ka ei usu ma, et internet on piisav aseaine. Ja muidugi on võtmeküsimuseks soome keele omandamine. Kui eesmärgiks on tulevikus teha Soomes tööd, mis oleks veidigi loovam ja valjakutseid esitavam kui koristamine, siis tuleb panustada eelkõige keelele ja suhtlemisele. Vaevalt, et kahest keelekursusest nädalas piisab selleks, et keel suhu saada. On vaja olla leidlik ja avatud iseseisvale õppimisele. Küsimus on jällegi sisemise motivatsiooni ülalhoidmises ja järjekindluses. Muud ma soovitada ei oska.

Tagantjärele targana ütlen meie ekperimendi põhjal, et kaks kõige olulisemat asja, mis kogu masinavärgi Soomes liikuma panevad, on üürileping ning henkilötunnus. Viimase saab hõlpsalt, kui esimene on olemas. Tihti on häda aga paradoksis, et esimest ei saa ilma teiseta, eriti, kui üürida kinnisvarabüroode kaudu. Nii et alustama peab kindlasti esimesest. Kui õnnestub alla kirjutada üürileping, mille jaksad tingimuste osas ja rahaliselt läbi hammustada, siis on pool teed juba käidud.