Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Ja tegingi joogaga tutvust! Ostsin 40 euro eest kuukaardi ja nüüd võin kuu aja jooksul iga päev kasvõi mitu korda käia, niikaua kui iivelduseni saab. Tänase jooga nimi oli Integral yoga, mis on madalama raskusastmega kombinatsioon erinevatest joogaliikidest. Lugesime mantraid, tegime asanaid, hingasime mitut moodi, natuke mediteerisime, venitasime, lõdvestusime ja kummardasime päikest. Ei midagi eriti keerulist, õige hingamine vast välja arvata. Mulle meeldib, et tund kestab 1,5 tundi, mitte tunnike, nagu enamus muid treeninguid. Veidi naljakas oli, et meid oli seal mingi 15 inimest kõigest (kusjuures väike saal sai täitsa täis) ja mul õnnestus ühte tuttavat kohata. Ma absuluutselt, absoluutselt ei mõelnud sellele, et võiksin seal kedagi tunda. Meie väike maailm. Homme proovin mingi muu jooga ära, nt kundalini. Eks siis pärast mõningast proovimist selgu, kas leian midagi, mis mulle tõeliselt sobib. Ja homme olen juba nii tark, et haaran omale lõdvestumise ajaks teki peale, mida kõik mu

Alustasin sellega, et mõtlesin organisatoorselt läbi, mismoodi ma siin elama hakkan, ja tegin endale hulga reegleid, aga kohe rikun reegleid ka - ehk siis blogimine tööajal, mis pidi keelatud olema. Samas selle erandi ma kirjutasin kohe tänase päeva peale reeglitesse sisse ka, sest on ikka jube tähtis oma lubadustest märk maha jätta - et ma neid ära ei sööks! :) Üldiselt siis on reeglistik selline, et MSNi ja Facebooki sisselogimine jääb tööajal ära. Esimene on lihtne ka muidu, sest MSN-i installida pole nagunii lubatud. Ajalehtede ja emaili peale võib pool tunnikest päevas kulutada küll - antropoloog on ikkagi sotsiaalne inimene ja võib kommunikatsioonikanalitest väljalülitatuna lolliks minna:) Edasi hakkan pidama ülevaatlikku päevikut selle kohta, mida päeva jooksul teinud olen ja kui palju umbkaudu nendeks tegevusteks aega läks. Asja mõte on muutuda efektiivsemaks ajakasutuse suhtes ja ennast vähem petta. Kuna praegu teadaolevalt makstakse mulle selle doktorilõbu eest vaid aasta lõp

Praeguses nukras meeleolus lohutab mind see, et sügis paistab huvitavaid tegemisi täis - seega, küll tegutsemine viib uute seikluste ja kiindumusteni. Kuna mu ametlik doktoritöö juhendaja on sellel aastal õpetustöö puhkusel ehk kirjutab kellesti kunagi ammu-ammu Pakistanis resideerunud Soome antropoloogist memuaare, siis on selgunud, et minu sisuline juhendaja on keegi teine. Õnneks ma toda õppejõudu ka tunnen ja loodan temaga aktiivselt suhelda selle aasta jooksul. Olen ka kuulnud, et nimetet antropoloog on meie professori tõenäoline mantlipärija, aga mis kõige tähtsam - inimene, kes teeb juhendamistööd südamega erinevalt nii mõnestki teisest. Kui hästi läheb, saan omale hea juhendaja. Pean tunnistama, et suhtun oma tulevasse töökeskkonda mõningase eelarvamusega. Selge on see, et enamus ajast tuleb istuda omaette karbis ja ennast töötama motiveerida. Tõsi, kuna mulle esialgu töötamise eest makstakse, siis ehk aitab siin kaasa südametunnistus. Ära jääb aga kogu see sagiv, vaheldumisi t

... see on nüüd läbi. Täna sain veel viimast korda tuli takkus kl 15:05 rongile tormata. Viimasel minutil, pooljoostes, kompse rohkem kui terve mõistusega inimene arvab enda kanda jõudvat (kes küll kogu selle kraami aasta jooksul kokku vedanud on?... kusjuures Javi juba viis mu raskeimad kompsud raamatutega minema ja terve laar asju jäävad järgmist nädalavahetust ja transporti ootama), higi silmist tilkumas. Aga 7 minutit enne rongi väljumist olin perroonil ja oma, loomulikult kaugeima (kas see on mingi piinajalik kokkumäng või?), vaguni poole teel. Rongis, nagu ikka, sai omajagu nalja konduktööride ja penskaritega. Ma fännan täiega VR-i ehk Soome raudteed. Selliseid muhedaid rongimono- ja -dialooge Eestis juba ei sünni. Vanaproua konduktöörile, kes parajasti vanapaarile piletimüügiga tegeleb, midagi sellist: "Küll härra konduktööril on alles keskendunud ja usaldusväärne nägu ees." Hoidsin end vägisi tagasi, et mitte naerma pahvatada, muie oli kindlasti aboluutselt varjamatu.

Töökohti on mul mitmeid olnud, aga oma mäletamist mööda pole ma siiani kuskil lahkumisõllesid joonud. Täna peale tööd aga kutsusin meie kontori rahva Oskari Olohuonesse ja olen nüüd kogemuse võrra rikkam. Esiteks oli täitsa põnev, et kes sinna üldse kohale tulevad, seda enam, et neljapäev ja vahetult peale tööd. Aga reede pärastlõunal sõidan ma juba Tampere poole. Eile sain mõned meilid, kus inimesed kutse eest tänasid ja siis viisakalt seletasid, miks nemad tulla ei saa. Täna sain veel mõned sarnased meilid lisaks. Mõned inimesed tulid ka otse vabandama, et nad ei saa erinevatel põhjustel kohale ilmuda. Seda teadsin, et Rasa ja Viktorija kui minu lähimad kaasvõitlejad Balti rindel tulevad niikuinii (seda ma poleks andestanud ka, kui nad poleks kohale ilmunud!; Jari, muide, peab oma reeturlikkuse kunagi Tamperes kompenseerima), aga ülejäänud kolmandiku töökaaslaste osas polnud aimugi. Lõpuks istusid seal üheskoos kaheks lõbusat naist - meie toa naised ja projektijuhid. Tellisime mitu r

Tour de France ikka täies hoos. Pühapäeval kihutasin Kaarinasse ja põikasin läbi Kupittaast, Laustest, Piispanristist, Harittust, Koivulast. Tuli oma 35-kilomeetrine ring vist. Õhtut kroonis Mäki õunapirukas. Ma ei oskaks 5-tärni restoranist ka maitsvamat magustoitu oodata. Minu vaieldamatu lemmik! Njämma. Eile oli ka kõva plaan peale tööd end rattal tuulutada, aga jõuvarusid polnud. Nii õnnestus terve õhtu teleka ees aega parajaks lüüa ja soomekeelset krimkat lugeda. Täna aga rattaralli jätkus. Käisin viimaks Hirvensalos ära. Nägin jälle viljapõlde, lehmi, looduskaitse all olevaid niitusid ja ka rikkurite villasid, mille elamispind ulatub raudselt 500 m2 kanti. Ühtekokku sai 2 tunni jooksul 30 km läbitud. Jaa... preemiaks Mäki õunapirukas. Ai-ai-ai! Üritan mitte seda premeerimissüsteemi juurutada, aga... no minu viimased päevad Turus ikkagi. Kaks õhtut Turus on veel jäänud, programm on sisukas: veel rattaga linna avastada (nt Uittamo ja Ilpoinen on kindlalt päevakorras), 200 lk detekt

Hommikul silmi avades naeratas päike ning enesetunne oli vaatamata pikaleveninud õhtule suurepärane. Ei siis muud, kui ratta selga ja uutele Turku avastusretkedele. Töökaaslane Mikko, kes on suur rattasõber, innustas kõvasti Aurajõe-äärseid vabaaja harrastustele mõeldud radu uurima. Täielik aarete laegas, ütlen. Jõeäärsed heas korras kruusased rajad algavad kohe kesklinnast, mõlemal pool Aurajõge. 10-15 minuti möödudes aga pole sa enam mitte suuruselt teises-kolmandas Soome linnas, vaid looklevatel külavaheteedel ja kihutad mööda idüllilistest maastikest - küpsevad viljapõllud, männisalud, vanad talumajad, taamal aeglaselt voolav Aurajõgi. Aeg oli selline, kus need rajad oleksid igas muus suuremas linnas pungil spordiharrastajaid ja vabaajaveetjaid täis, aga mina nägin vaid üksikuid-üksikuid ning tõttöelda ei pannudki neid õieti tähele. Tundsin end justkui kogu selle kuningriigi printsess. Minu kuningriik! Kui ma Turus elaksin, siis kindlasti kuskil seal - Aurajõe lähistel, Halinen-lin

Eile pidasime Ruissalo prestiižsel golfiväljakul firma suvepäeva. Programmis oli väike sissejuhatav golfikursus ja seejärel õhtusöök samas restoranis. Golfikepi käes hoidmine sai ära proovitud ja enamus pallidele sain kuidagimoodi pihta ka, aga olen täitsa kindel, et see pole üldse minu ala. Peab ikka hobuse kannatus olema, et mõõta ja mõõta, toksida ja toksida, kõndida ja seisatada, kõndida ja seisatada. Nüüd ma juba usun rohkem, et sealt saab kõndimise osalt päris paraja füüsilise koormuse, aga ei-ei-ei, igaüks jäägu ikka oma liistude juurde. Restot reklaamiti kui eeskujulikku söögikohta, ühe parima köögiga paika kogu Soomes (ma loodan, et sain valesti aru, ja mõõdupuuks oli ikkagi Turku). Seenesupp oli hea. Lihtne ja hea. Teenidajaid oli üks meie umbes 16-liikmelise laua kohta, ja toit, mis oli mõistagi vaid kahes variatsioonis varem ette tellitud, toodi siis lauda super aeglaselt. Kui ma pilgu esmalt nähtud pearoa taldrikule heitsin, siis kerkisid kulmud taevani. Taldrikul oli pisi

Pistsin lõpuks üles valiku pilte meie 2-nädalasest reisist Põhja-Norrasse. Nüüd tundub see kõik küll juba mägede taga ja 10-kraadine päeva keskmine temperatuur praeguse leitsaku taustal üsna uskumatu :)

Tõestatud. Järeldus: sitast tujust meelega eemale hoida.

Telefoni potsatas selline SMS vanalt töökaaslaselt, leedukalt: "Janika, I've one question for you. Could you send me the list of 10 best universities or higher education schools in Estonia, which have good business programs (bachelor level). Could you send it by email by the end of today. Thanks a lot!" Eesti keeles siis midagi sellist, et J., kas saaksid mulle saata Eesti kümne parima ülikooli või kõrgema õppeasutuse nimekirja, kus õpetatakse ärijuhtimist BA-na heal tasemel. Kas saaksid saata täna õhtuks. Mõhhhhhh. Mul kihutas selline mõtete virvarr peast läbi: Kus see leedukas küll elanud on, et kujutab ette, et Eestis on kümnete kaupa ülikoole, kes pealegi peaksid õpetama ärijuhtimist? Ja vaat kus nõudlik, tahab veel saada "ainult" selle top-10. Miks põrgu päralt ta eeldab, et ma üldse peaksin midagi ärijuhtimise õpetamise kohta Eestis teadma? Ta ju teab, et ma olen õppinud absoluutselt midagi muud... Kuidas üldse peaksin ma peale 5,5-aastast Eestist ära olem

Ärkasin vara ja vedasin ennast trenni, kuigi enesetunne soovitas vastupidist. Kannatasin esimesed 7 minutit üle vindi keeratud mikrist treeneri kriiskavat häält ja vaagisin, kas ma kujutan seda endale ainult ette või on minu taluvuslävi teiste omast madalam? Miks muidu mitte keegi kuidagi ei reageeri? Lõpuks andsin märku, et ta hääle maha keeraks. Toimis. Tööl teadsin, et joon liiga palju kohvi, kuid ei saanud joomata ka jätta. Jõin vett, palju, ja see ajas südame pahaks. Käisin vähemalt kolm korda küpsisekapi juures, kuigi ühegi seal leiduva küpsisesordi vastu otsest huvi polnud, ja veelgi enam - olin selle kapi käppimise juba ammu tabuks kuulutanud, aga täna tundus vajalik reegleid eirata. Ei jaksanud kuulata töökaaslaste lõputuid heietusi igasuguste Ameerika Idolsite ja tõsielusarjade teemal. Ammu on selge, et nad vahivad neist viimset kui üht. Appi! Get a life! Netiühendus paiguti katkes, Philipsi tõlkelaused tundusid tavapärasest veelgi totakamad, keset suve valitses õues selline

Mitmed õhtud olen sisustanud Kirjad kodumaale nimelise blogi lugemisega. Soovitan soojalt, et Itaaliat eestlanna pilgu läbi tundma õppida, kuid eelkõige siiski lihtsalt kirjandusliku naudingu saamiseks. Kirjutaja irooniline maailmavaade ja ladus, pikantne tekst sobivad minu maitsele kui rusikas silmaauku. Blogipostitusi on palju ja mahult kogukaidki, nii et lugemist ja naeruturtsatusi jätkub mitmeteks õhtuteks.

Ei mäletagi enam täpselt, kui kaua ma olen tahtnud joogaga tegeleda, ülikooli esimestest aastatest kohe kindlasti. Miskitmoodi on ikka nii juhtunud, et see asi on minust vaatamata palavale soovile ära proovida kuidagi mööda käinud. Kas pole sobivaid joogakursusi leidunud, on nende asukoht ja toimumisajad mulle liiga ebamugavad olnud või pole lihtsalt raha olnud. Nüüd aga voilá - siin see leid on! Om Yoga Tamperes. See on päris joogakool, kus pakutakse esmaproovijatele mitmeid eri liike katsetada kõigest 40 euro eest kuus. Kusjuures selle raha eest võib seal ühe kuu jooksul uudistamas käia niipalju, kui soovi on. Ma leian, et see on uskumatult hea hind kui võtta võrdluseks, et kuumaks on muidu 70 eurot ja ühe korra pilet 11 raha. Sadagu või pussnuge, aga 31. augustil kell 9.30 olen mina seal Classic Therapeutic Body and Mind Yoga tunnis kohal nagu viis kopikat. Mis veelgi ägedam, septembri lõpus algavad joogatunnid ka ülikooli spordihoones. Seda võileivahinna eest tervelt kolmeks kuuks