Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Elust enesest. Kui ma kõikide muude igapäevaste asjadega saan venekeelses keskkonnas suurepäraselt hakkama, siis peab ütlema, et hambaarst ja juuksur olid minu jaoks barjääriks, kelle teenused eelistasin võimalikult kaugesse tulevikku lükata. Mõlemad ihuarstid ikkagi. Hambaarstiga sai asi kenasti ühele poole, sest ma leidsin eestlasest arsti. Veel nii toredasti läks, et mul polnudki hambas ühtegi auku, sain poole tunniga hambakivist lahti, konsultatsiooni ning maksin kogu selle lõbu eest miskid müstilised 200 krooni. Nii soodsat asjade käiku poleks ma osanud unes ka näha. Juuksur - see ostutus veidi kõvemaks pähkliks. Kuna kääre pole minu juuksed juba kolm kuud näinud, siis kogusin ennast kokku ja otsustasin Narvas mõne juukusuriga suhtlusesse asuda. Olin natuke pinda sondeerinud ja teadsin, et Narvas on juuksurites hinnatase praegu selline, et 80.- eest võib naistelõikuse saada küll. Aga kus? Kaubanduskeskuste salongidesse rünnata ei tasu - nemad võtavad ei millegi eest nagunii topelt

16. detsembri EPLi numbris ilmus lugu "Ühe pere elu: töötus, võlad, laen ja kodutus" , mida illustreerib foto, kus on kujutatud lapsel käest kinni hoidvat ema. Lugedes Nirti postitust ja sellele järgnenud kommentaare samal teemal, räägin nüüd tagantjärele oma emotsioonidest selle artikliga seoses. Emal on kaunid kunstküüned, mille kohta kõige ilukaugemgi tänapäeval teab, et need nõuavad minimaalselt igakuist hooldust ja stabiilseid väljaminekuid. Lugejat jääb vaevama kontrast: kuidas mahuvad need kunstküüned 4-lapselise pere eelarvesse, kes elab sotsiaalkorteris ja pere ainus sissetulek on lapse- ja lapsehooldustoetusest saadav 3600 krooni? Lugu üleüldiselt masuohvrist perest, kes jäid töötu pereisa ja pereema ning aina kasvavate võlgade tõttu ilma oma 2-toalisest korterist. Veelgi enam, perel lasub võlakoorem isegi nüüd, kui pank on korteri omastanud ja ilmselt maha müünud. Minu pahameel ja nördimus selle artikliga seoses pole suunatud ei artikli ega foto vastu, vaid parata

Võtta ennast kokku või mitte võtta? Igapäevane võitlus laiskuse ja sisemise kohusetunde vahel, kui teemaks on õhtune trenniminek. Enamasti lõppeb see võitlus sellega, et täiesti viimasel minutil mobiliseerin ma oma motivatsiooniriismed ja torman Fama-keskuse poole. [Lugedes teel iseendale igavest manitsuskõnet teemal: oli nüüd vaja nii viimase hetkeni jälle oodata kodust väljaminekuga, nüüd jookse jälle hing välja. Kusjuures, laiskusest võitu saamisel pole üldsegi mitte vähetähtis roll kanda asjaolul, et ma maksan trenni eest kuumaksu. Ma olen nimelt seestpoolt ehteestlaslikult rotilikult programmeeritud nii, et kui makstud, siis kasutada oma hüvesid viimse piisani.] Trenni ma armastan, aga oleks mingi salavägi, mis mind silmi sulgedes otse spordisaali viib! Asi pole otseselt ei pimeduses ega külmas, vaid selles, et lumel kilomeetrite läbimine on nii jubedalt kontemurdev tegevus. 20 minutit ühes, 20 minutit teises suunas tempokat kõndi. No mis kõndi - ukerdamist. Sinna vahele veel tren

Minul pole Monikaga silm-silma vastu kokkupuudet olnud, sellepärast ongi raske mõista, et ta nii kole kuri oli, kui ajalehed pasundavad. Aga ju midagi erakordset ikkagi oli, kui tagantjärgi lehte sirvides peab tõdema, et kaks päeva midagi peale Monika seikluste lehest lugeda polnudki. Kogu maailma uudistel oli lumelukk ees. Muuseas mina olin ju ka tema pärast ühe öö Tartus lumevangis. Õnneks läks nii kenasti, et päeval sai Tartus üks tutvus sobitatud, mis mulle selleks ööks magamisaseme otse südalinna kätte tõi. Kõige huvitavam, et Tartus iseenesest oli neljapäeva õhtul ja reedel tuuletu ning sadas pehmet valget laia lund. Linn on jõuluvalgustuses imeilus. Selles mõttes polnud mul lumevangiks oleku vastu küll midagi - oleks kauem vangis istunud, oleks pikemaid jalutuskäike teinud, imetlenud, nostalgitsenud ja igal juhul oma aeg seal nautinud. Seda saab muidugi öelda vaid keegi, kes teadmata ajaks kuskile lõppematusse ummikusse pole sattunud, söögita ja joogita, nähtavus ninaotsani. Ome

Väga kena kompositsioonilises mõttes mu meelest :D Muud polegi lisada, kui et see kogus pudeleid on kahe mehe ja 2,5 naise (Liisa ei lähe ju täiena arvesse ometigi ;) kohta naaaatukene liiga palju. Arvan tagantjärgi.

Vaadates TV3 uut sarja Estraalia sain aru, et ongi möödunud aasta sellest, kui meie seljakotid selga võtsime ja maakera teisele poole lendasime. Meie Austraalia küll selline polnud, kui saatesarja esimeses osas. Olgugi, et näidati klippe päris mitmest inimesest, kellega isiklikult Brisbane’is kokku puutusime, olid minu maailm ja kogemused seal midagi hoopis muud. Nüüd tundub see juba kauge minevik, justkui unenägu. Tunnistust asja reaalsusest annavad vaid põgusad teated Markolt ja Delaney’lt, kes on ainukesed Brisbane’is elavad inimesed, kellega me kontakti hoiame. Kummaline aasta. Seesugune, mille üle ma ei ole lõpuni õnnelik, aga ka kindlasti mitte õnnetu. Olen mööndustega õnnelik – nii vast võiks öelda. Oli palju kirkaid ja põnevaid hetki, mis jäävad sellele aastale värvi andma, aga oli ka palju segadust. Just segadust minus eneses, eneseotsinguid ja –pettusi, enesele otsa vaatamist, küsimist, kes ma selline olen ja mida siin maailmas teen. Oli mingis mõttes unistuste realiseerimis

Käisid järjekordsed külalised Eestimaalt. Kallid külalised :) Ise ennast piiri taga elavana ei näe, kuid paljud tajuvad Narvat Eesti Venemaana, tõesõna. Jäägu neile siis nende tõde. Muuseas, kes soovib intensiivset pilti Narvast, lugegu põnevat blogi Eesti Venemaa . Seal on rikkalikult mõnusat pildimaterjali kah. Veidi enam kui kolme kuu jooksul on külalisi olnud mitu seltskonda: Egle koos kaaslasega, Javi, Evelin, Liisa-Merje ja Co. Lubajaid on veel mõni, aga ehk järgmisel aastal. Loodetavasti püsivad need praegused ruumikad ja kobedad valdused mul ka tuleva-aastaste külaliste vastuvõtuks. Seekordne üritus kandis temaatikat ”Vann vannis II”. Arusaadavalt on üritus järg eelmisele, ”Vann vannis I” kultuuri- ja sõpruskohtumisele Lasnamäe. Las nimetuse tagamaad jääda osalistele. Süüa sai palju ja juua veel rohkem. Jaan ja Raavo kukkusid kohale jõudes kohe keldripoodi nõudma. Küsimusele ”miks” järgnes vastus, et vaja on avastada õllesorte, mida pealinna ja üldse Eestimaa põhjapoolsemate ka

Jälle üks tegus päev selja taga. Ja ees ootamas Merje-Liisa ja Co külaskäik, nädalavahetus temaatikaga "Vann vannis II." Kes pidid tulema autoga, kes Haljalast suuskadel, olgugi et pigem unes kui ilmsi. Andsin tunnistust sellele, et Narva Kolledži direktor Katri Raik on üks ütlemata efektiivne naine. (Tema karismaatilisuses veendusin eelnevalt juba teisipäeval, kui käisime Angelikaga linnuses rahvusülikooli 91. aastapäeval). Peatusin tema kabinetis täna vaevalt 15 minutit, kuid selle aja jooksul sai hulk probleeme lahendatud. Telefonikõnesid tehti ja kohapeal sõlmiti suhteid minu ja kolmandate isikute vahel ühes ja teises suunas. Mina vaatasin suu lahti. Pole ime siis, et Narva Kolledžist on saanud tänaseks päevaks see, mis ta on. Vahel juhtub nii, et sa ei soovigi midagi muud, kui passiivne kuulaja-kõrvaltvaataja olla, kuid välja kukub vastupidi. Nii kutsuti mind esinema järgmisel nädalal Narvas ja Tartus aset leidvale rahvusvahelisele seminarile “Continuity and Discontinui