Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Nagu piltidelt näha, on elu põhjarindel muutusteta. Võiks isegi öelda, et käesolev olukord süveneb. Pöidlad rahustavad Axelt nii, et ükspäev, kui tšillisime koos rõdul, julges Axel pöidlaga koos lausa terveks tunniks vankrisse uinakule jääda. Ja nüüd juhtub öösiti, rääkimata päevadest, ka pidevalt nii, et Axel ärkab üles, teeb mõned vigisevad häälitsused, et oma ärkamisest märku anda, aga kohe-kohe leiab oma pöidla, mida rahustavalt imeda. Kuna pöial asendab sagedasti tavapärast tissi imemist, siis nüüd on mul veelgi raskem järge pidada, kui palju see laps öösiti TEGELIKULT magab. Aga võibolla see ongi minu paranoia, et laps magab liiga vähe. Senini on ta elus ja terve ning suurema osa ajast päris rahulolev - ju siis saab oma vajaliku une ikkagi kätte. Esmaspäevaks oli järjekordne arstiaeg, aga arst oli haige ja visiit lükkus edasi. Nii jäi Axel veel nädalaks kaalumata-mõõtmata ja vist ka vaktsineerimata. Siis ühtäkki prahvatas pähe geniaalne! (ma tean, et nii mõnigi naerab nüüd ka

Ma alles nüüd lugesin, et lapse teise elukuu keskmeks on pilk ja naeratus ning kolmandal elukuul on A ja O käed. Loomulikult ei jäänud muud üle, kui elavalt kaasa noogutada. Ega eelmisest kuust midagi meeldejäävamat polegi, kui et vahtisime aga Axeliga üksteisele armunult otsa ja naeratasime. Iga päev tundus, et Axeli naeratus on aina suurem ja võluvam. Ning muidugi need kohatised kilked, mis meid Javiga ikka päris pöördesse viisid. Kui käed hakkasid rolli mängima, siis esialgu tähendas see meeleheidet. Sest ta leidis esmalt, et käed on vajalikud selleks, et nendega innukalt oma silmi hõõruda. See võib vanemad päris pöördesse ajada, kui uinumise äärel laps käed järjekindlalt silmadele surub ja omal silmast une ära nühib, ise jube viril ja väsinud. Vahel oli tunne, et peaks oma 2-kuusele hullusärgi selga panema, et ta käed silmini ei ulatuks. No ja siis mingil hetkel see hull komme lõppes, sest Axel sai aru, et parem on käed rusikas hoida ja oma kämblakeste sisekülgi lutsida. Hullult r

Vahelduseks väärib päevateema kohta ka miski muu kui Axel - nimelt toit. Laupäeval käisime me arvatavasti Tampere kõige kallimas või vähemasti ühes kalleimas restoranis. Toit oli muidugi väga peen ja täielik kunsti- ja maitseelamus ühtekokku. Teeninduse üle võib vaielda. Hea, kui on olemas isad (Javi oma siis), kes selliste lõbude eest maksavad, sest ilmselt minu käsi ei küündi küll kunagi oma rahakotti haarama, et seda korrata. Summa oli ikkagi aukartustäratav, kuigi me kõik neli ei tellinud isegi eelrooga, rääkimata siis magustoidust, kohvist ja pudelist veinist. Kusjuures läksin sinna sööma korraliku eelarvamusega, sest eelnevalt netist restorani menüüd uurides panin tähele, et pakutakse kõigest nelja pearooga, millest taimetoidu variant oleks meie seltskonna jaoks nagunii olemata jäänud. Toit ületas lõpuks siiski ootusi, ehk isegi mäekõrguselt. Kui taldrikud lauda jõudsid, siis nentis Javi, et nüüd usub siis tema viimaks ka, et kõike seda, mida Masterchefides tehakse, saavad luust

Ja mõned pildid, mis jäävad meenutamaks esimest emadepäevajalutuskäiku Suolijärvi ääres. Kevad tuleb visalt, aga tuleb!

Axel ei too mulle veel lilli, ei joonista kaarte ega meisterda kooke (küll jõuab!), aga nii mõndagi on nende 2+ kuu jooksul selgeks saanud. Alles siis, kui oled ema, on võimalik mõista, et mõnikord peitub täielik õnn selles, kui laps magab üle pika aja jälle kord 3-tunnise lõunaune. See ongi parim emadepäevakingitus! Alles siis, kui oled ema, on võimalik mõista, kui väärtuslikud võivad olla 3 õhtust tundi, mille saad suurte inimeste seltskonnas õdusas restoranis veeta. Ja seda tänu sellele, et on olemas tädid. Alles siis, kui oled ema, on võimalik mõista, kuidas mitte vihastada põhjalikult inimese peale, kes su juba kell viis hommikul, peaaegu enne kukke ja koitu, ning peale väga lünklikku ja lühikeseks jäänud und, üles ajab sooviga, et nüüd tõuse ja sära. Sa tõusedki ja... võibolla peale tassikest kohvi... tõepoolest ka särad! Alles siis, kui oled ema, on võimalik mõista, et iga jumala päev sa tõepoolest leiadki oma silmateras midagi nii imelist, mis paneb sind ikka ja jälle endalt k