Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Eelneva mõttearenduse jätkuks: Narvas võib söögikohtades üleüldse palju asju andeks anda. Kasvõi sellepärast, et kus sa ikka Eestis nii soodsalt enam väljas süüa saad? Just eile käisin Kerese tänaval asuvas kondiitrikohvikus Maius, kus saab komplektlõuna 1,6 euro ehk 25 krooni eest. Mida sa siis selle raha eest sööd? Kausike hartšo suppi (hea), väike taldrikutäis pearooga, milleks õrnalt praetud keedukartulid lihatükkide ja tomatikastmega (söödav), tass teed (standard), omaküpsetatud soolane leivake (väga hea) ja moorapea (kobe tükk ja ka maitsev). Ja mis peaasi: kõhu saab täis. Avalikkusele on uksed valla ka kutseõppekeskuse sööklal ja kolledži sööklal, kus teada-tuntud sööklatoidu tase (delikatesse, suurt eksperimenteerimist ja toiduelamusi ju ei nõuagi) ja soodsad hinnad. Tallinna mnt alguses Turuhoones on ka sööklalaadne koht, kus tõsi küll ise söönud pole. Ja Kerese kohvikus saab koduse lõunaroa hea hinnaga. Moderni baar pakub taldrikutäie pelmeene või miskit muud head ja taskukoh

Ärkasin hirmuhigis teadmise peale, et minu suus olid kõik hambad vähehaaval liikuma hakanud ja siis hakkasid nad tükk tüki haaval kiiresti välja kukkuma, nii et suhu jäi haigutama vaid hambatüngade rida. Kusjuures ma olin kogu aeg paaniliselt teel hambaarstile, kuid kogu kõdunemise protsess käis mu suus nii kiiresti, et midagi ei andnud peatada. Pealegi esimene hambaarst, kuhu ma kohale jõudsin teatas, et ta ei saa mind kiire ajagraafiku tõttu vastu võtta. Kui ma viimaks võpatades silmad avasin ja keele üle endiselt ilusasti suus paigal olevate hammaste libistasin, oli kergendus suur. Ei, ÜÜRATU. Unes hammastest ilma jäämine tähendab erinevate unenägudeseletajate järgi mingit jama. Eneseaustuse kaotus, hirm oma välimuse pärast (kartus näha välja ebaatraktiivne), jõuetus, energia kaotus, süütunne, vastutuse kartus... Üldiselt tegu siis stressi ja ängiga erinevates vormides. Mina võin aga käsi südamel väita, et seesugused tunded neil päevil minu elu ei juhi. Kui üldse midagi, siis ajuti

Elu Narvas jätkub tempokalt. Üks intervjuu ja kohtumine ajab teist taga. Ning üleskirjutused uurimispäevikusse lükkuvad aina edasi ja edasi. Kuid kirjutama peab, sest mälu on piiratud ja petlik. Enamasti on kirjutamine meelepärane tegevus, kuid kui peab ja pole aega, siis muutub kõik. Kaob rõõm ja entsusiasm ning on tükk tegemist, et neid tiivustavaid tundeid enda juurde tagasi saada. Mõnel päeval on seesugune tunne, et tahaks lihtsalt voodisse jääda, magada ja detektiivijuttu lugeda. Aga praegu ei saa. Ees ootab järgmine kohtumine. Siis paneb keha liikuma vaid kohusetunne ja minu kehasse talletunud teadmine, oma olemuselt alateadlik, et sellest eelolevast intervjuust tuleb tegelikult positiivne kogemus, mis annab tiivad. Ja nii see ongi. Kui intervjuu juba algab, siis ei mõtle ma enam paaniliselt sellele, kui suur infouputus mind juba saadab ning kuidas ma suudan kõiki neid elulugusid mõtestada ja teaduslikku dialoogi panna. Kui intervjuu algab, siis ma lasen inimese elulool ennast ka

Mul oli eile taksojuhiga 5-minutilise sõidu ajal vestlus, mille käigus tehti mulle kompliment, millest olen praegugi veel või sees. Ta jagas muidugi ära, et ma pole venelane, kuid ei suutnud samas uskuda, et olen eestlane. Aktsendi pärast. Arvas, et pigem kõlab minu vene keele aktsent selliselt, nagu räägiks seda mingi välismaalane. Tunnustusest, mis tema ütlusest kõlas, järeldasin et ta ei pidanud silmas algajaid keelepusserdajad välismaalasi, vaid kedagi, kelle keel ja hääldus on üle keskmise arenenud. Loomulikult on mul saba rõngas, sest... ... teada on, et siin Narvas ja vist kogu Eestis ning Venemaal üleüldse visatakse eestlaste spetsiifilise vene keele aktsendi üle sõbralikku nalja. Näiteks Lena, kellega me aegajalt kokku saame ja eesti-vene keelt pooleks harjutame (teoorias, praktikas räägime 3/4 ajast vene keeles), tegeleb järjepidevalt minu häälduse korrigeerimisega. Kui tal on "halb päev", siis ta võtab igas minu lauses mõne sõna ette ja laseb mul seda lõpmatuseni h

Alates kolmapäevat on minu elu kulgenud tempos, mida Narvaga isegi seostada ei osanud. Midagi sellist, nagu kihutaksid täiskiirusel läbi suurlinna ja mööda vilksataksid tuhanded inimesed, kirev isiksuste galerii. Igaühele ütled tere, vahetad paar sõna, aga kohe kaob kõik unustusse, sest juba tuleb uus tegelane ja uued emotsioonid. Ja kui sa siis õhtul koju jõuad, jaksad end vaevalt voodisse vedada ning soovida, et tuleks ometi see peatumise hetk, et mõelda, kellega ma siis ometigi kohtusin. Aga praegu on võimalik vaid edasi kihutada. Päriselus muidugi asjad NII dramaatilised pole, kuid veidi sinnapoole. Olen neil päevil kohtunud niivõrd paljude inimestega, pidanud niivõrd palju venekeelseid vestlusi ning uusi tuleb peale. Nüüd, kui minu välitöö lõpuni on kõigest 3,5 kuud ning vähemalt kuu sellest pean ma veetma väljaspool Narvat, on iga päev oluline. Iga päev tuleb maksimaalselt ära kasutada, igast kohtumisest kinni haarata. Seejuures oleks ka vaja aega, et oma muljetel peegelduda ja s

Tõin oma läpaka linna jalutuskäigule ja Fama Keskusesse tuulutama. Ma tean küll, et netbookid seda igapäevaselt teevad, aga minu ja minu netbooki jaoks ikka täitsa uhiuus asi. Varasem läpakas kaalus 2,5 pluss midagi kilo ja sellega juba jalutamas ei käinud. Kõik on tore, sest pika otsimise peale leidsin ka tasuta Wifi. Kohvi ja kooki talle siiski ei paku. Vähemalt mitte enne, kui ta on korralikult käituma õppinud. Sest tore oli täpselt senimaani, kuni läpakas järsku pildi tasku viskas. Uuesti äratamise peale teatas, et patakas oli kriitiliselt tühjas seisus. Mis on ikka väga veider, sest praegu näitab ekraanil, et patakat jätkub veel pisut enam kui 3,5 tunniks. Hallo! Ootan itimehe juhtnööre, kuidas läpakas uuesti Tallinna toimetada. Ja vastu tahaks uut läpakat, mitte seda praegust, garantiiremondist tulnuna. Eelnevalt käisin Narva-Jõesuus järelintervjuud tegemas. Kaks praktilist asja jäid silma. Esiteks - lumesahaga ringi müttavad tegelased on ikka imehuvitavad. Ei saa ikka kõnniteed

Andsin täna ERRi Narva stuudios raadiointervjuu ja mis te arvate, kas mul on tunne, et ma tahaks nüüd ja igavesti maa alla vajuda ja teeselda, et see pole mina, et mind pole olemaski? Raadiointervjuu andmine on üks kole asi. Eriti, kui seda tuleb teha vene keeles. Minu meelest peaks mul olema lausa 2 omavahel sünkroonis aju, et ma suudaksin kõigile küsimustele paugult selged ja konkreetsed vastused anda. Üks aju selleks, et vastata, ja teine selleks, et tõlkida see sünkroonselt vene keelde. Mulle tundub tagantjärele, ei mis, tundus ka jutu käigus, et ma ajan mingit täielikku umbluud. Õnneks oli tegemist 20-minutilise eelsalvestusega, mis tuleb lõigata 5-minutiliseks. Kuigi ma ei ole kindel, kas sealt ka 5-minutilist ladusat ja arusaadavat juttu on võimalik kokku panna. Kui Juri Nikolajev sellega toime tuleb, siis saab ta preemia. Ja kui see piinlik intervjuu mulle kasvõi ühe intervjueeritava toob, siis tegelikult läks asja ette. Aga vaat teile ma küll ei ütle, millal mu intervjuu eetr

Ma olen palju Eesti bussijuhtide aadressil õiendanud. Üldmulje tasakaalustamiseks ja õigluse huvides kirjutan nüüd suurelt ja rasvaselt: 24 TUNNI JOOKSUL JUHTUS MINUGA LAUSA KAKS KORDA, ET BUSSIJUHT OLI RÕÕMUS, SÕBRALIK JA VÄGA ABIVALMIS. KIITUSE ON ÄRA TEENINUD SEBE BUSSIJUHID! Kahju, et ma nende nimesid ei tea, kirjutaks suurelt ja punaselt ja seaks teistele eeskujuks. Kokkuvõtvalt: mulle sooviti head uut aastat (pluss vene aktsendiga bussijuht lisaks veel häid jõule), mu raske roosa kohver aidati suurima enesestmõistetavusega bussi pagasiruumi, lubati silma peal hoida, et seda vales peatuses maha ei laaditaks, teadustati 2,5 minutit enne sihtkohta saabumist peatuse lähenemist (spetsiaalselt mulle!) ning sooviti reipalt head õhtut. Nurr.

Minu selle aasta kõige suurem üllatus Hispaanias oli määratult suur pinge, mis 6. jaanuari ehk kolmekuningapäeva ehk kohalikus keeles Reyes Magosega kaasneb. Õigupoolest stress, mis tuleb koos meeletu hulga kingituste muretsemise, üleandmise ning ümbervahetamisega. Kõigepealt kapatakse mööda poode, et muretseda kõigile võimalikele pereliikmetele ilmatu hulk kingitusi. Kuna uue aasta saabumisega algavad tavaliselt allahindlused, siis jäetakse kingituste ostmine vähemalt osaliselt sageli päris viimasele minutile. Mida lähemale 6. jaanuarile jõutakse, seda ärevamaks asi läheb, sest nüüd tuleb paika saada 6. jaanuari päevaplaan, mis on kaasaegse logistika tippsaavutus. Üks tavaline hispaania perekond koosneb paljudest pereliikmetest, kes kõik tahavad teha kingitusi vähemalt pisikestele pereliikmetele. Kui meie Eesti jõulukinkide üleandmine võib jaotuda mitme päeva vahele, nii et keegi ei pea naba paigast rebima, et kõik vanavanemad, onud ja tädid oma kingituse sel ühel ja ainsal jumali