Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

... napid 10 tunnikest ja 15 minutit ning kui see pisitegelane peaks eelistama veel seda aastat, siis peab ta kiirelt tegutsema :) Mis on šansid selleks? Mingi 1:100 ilmselt. Meeleolukat aastavahetust kõigile, kes seda blogi vahetevahel külastavad!

Oleks kena teada, mis ikkagi toimub raseduse viimasel nädalal (minu?) ajukeemias, et enam normaalselt magada ei saa? Kõlab igal juhul sedamoodi, et keha tõepoolest harjutab mind tasapisi eelseisvateks unevaeseteks kuudeks. Nüüd oleme jõudnud nii kaugele, et ma ärkan põhimõtteliselt igal ööl 2-3-... korda. Üldiselt keeran ägisedes külge või ajan oma valutava kere püsti ja käin vetsus ning jään uuesti magama, aga üks neist ärkamistest kisub ikkagi selliseks, et tee mis tahad - enam magada ei saa. Esialgu ma ikka nihelen voodis ja loodan, et uni tuleb, kuid kui mingeid eriti tähtsaid ja toredaid mõtteid mõelda pole, siis on mõistlikum end teise tuppa diivanile vedada ja mingi muu ajaviide ette võtta - lugeda või arvutis siblida. Praegu pole hullu, sest ega see kedagi otseselt häiri, et ma teises toas öökullina mõned tunnid passin, kuni uni kunagi hommikupoole jälle võimust võtab, kuid ülehomme saabub Javi ema ja siis läheb huvitavaks. Kuna eraldi tuba meil pole ja Marta hakkab elutoas mag

Mõned hetked meie jõulukuust 2013 Tamperes. Valmistume eestlaste jõulupeole minekuks Kangasalle Axel küpsetab lasteaias piparkooke Väikemehe magus puhkehetk ühel neist vähestest lumistest päevadest  Meie jõuluõhtusöök... ... kust ei puudunud kõige muu traditsioonilise kõrval ka koduleib Jõuluvana tõi tööriistakomplekti Rõõmsat askeldamist jätkus veel järgmiselgi päeval Jõulutervitused perele Madriidis Peale söömist ja mängimist väike trenn

Meie esimesed päris jõuluettevalmistused Tamperes. Aknast avanev kevadine ilm õiget atmosfääri just ei toeta, aga ehk saame kuidagi hakkama. Kuna Javi ühegi hispaaniapärase ettepanekuga ei esinenud ning plekkpurgist fabada asturiana t mina jõuluõhtul sööma ei soostu, siis on meil kavas eestipärane jõulumenüü väikeste soomepäraste ja muumaiste lisanditega. Plaan on jõus tänase seisuga ja senini oleme nii kaugel, et peedid said keedetud. Eks siis vaata, kui palju jaksu ja tahtmist on, et kogu menüü realiseerida. 1. Kasuka salat (heeringas ja majonees on Eestist) 2. Kaalikavorm - üks tüüpilisemaid Soome jõulutoite 3. Verivorstid (Eestist ja sulavad juba külmkapis pärast sügavkülmast välja võtmist) ja pohlamoos (kahjuks magus variant siinsest poest) 4. Praekapsas (Salvesti oma) 5. Ahjus küpsetatud kartulid a la Jamie Olivier (vt perfect roast potatoes ) 6. Piparkoogid (Hagari tainas on samuti parasjagu külmkapis sulamas). Nende tegemiseni ilmselt homme veel ei jõua, aga järgnevat

... tegelikult ikka saab. Vähemalt Axeliga küll. Palun öelge mulle, miks mulle on saadetud nendeks raseduse viimasteks nädalateks selline väljakannatamatu vanakurat? Kas see nüüd jääbki nii? See suhteliselt vähene aeg, mis me argipäevadel ninapidi koos veedame, on tõtt öelda paras katsumus. Axeli tuju muutub kiiremini, kui liiguvad pilved tuulise ilmaga. Ühel hetkel on meil rõõmupall, teisel hetkel juba totaalne jonnipunn. Kusjuures ilma mingi arusaadava põhjuseta. Ja kui see tüüp juba jonnima hakkab, siis käib sinna juurde põrandal püherdamine, pea vastu maad või seina tagumine, asjade loopimine ja täie jõuga minu juuste kakkumine. Ma olen miskipärast ikka nii rumal, et üritan seda jonnipunni instinktiivselt sülle võtta ja hoida, et ta rahuneks, aga sellest pole absoluutselt mitte mingit kasu, asi läheb vaid hullemaks. Ma isegi ei ole veel lõpuni mõistnud, kuidas need olukorrad lõpuks lahenevad. Kui ka Javi on kodus, siis tavaliselt nii, et see, kelle juuresolekul jonnihoog puhkes, t

Ärkasin kell 4 Axeli köhimise peale... Laps vett ei nõustunud jooma. Nõudis hoopis kaissu (st tema keeles 'kalli') ja meie voodisse. Sai. Kaks korda võite arvata, kas mina suutsin enam uinuda? Mõlemast doktorikoolist, kuhu novembris kandideerisin, tulid viimaks eitavad vastused. See ei üllatanud ega ka masendanud sugugi. Üllatusmoment puudus, sest kogemust on piisavalt. Masenduseks polnud aga õigustki: olin ma ju äsja saanud Koneen Säätiö otsusega oma saatuse 2015. aastaks paika. Ja peab ütlema, et see saatus pole üldse paha. Mis aga doktorikoolidesse puutub, siis oleks huvitav ühel päeval lähemalt kuulda, mille alusel nemad ikkagi oma prioriteedid seavad, keda ja kuidas eelistavad. Näiteks mitte ükski meie antropoloog sel korral YKY doktorikooli ei kvalifitseerunud. Samal ajal kui Kone otsustas meid päris heldelt toetada ja motiveerida. Kuigi ma olen juba üle kahe nädala lapsepuhkusel, pakkisin alles eile oma asjad töötoas kokku. Hea kolleeg õnneks pakub oma toanurgas jupi

Järjekordsel ööl, kui ma läksin Axeliga koos 20.30 voodisse ja jäin magama, ärkasin kl 23 ja olen nüüd pool ööd unetuna...  Ega see just kõige mõistlikum päevakava pole, kuid lohutan end sellega, et küllap seegi beebi harjutab mind varakult juba eesootava ebaregulaarse päevakavaga. Ju siis Axeliga ei saanud asja veel piisavalt treenitud. Umbes kuu aega minna veel! Naljakas, kuidas mõned rasedusega seotud sümptomid on kas täiesti meelest läinud või neid siis tõepoolest eelmisel korral ei esinenudki. Näiteks kõrvetised. Mitte et ma nende käes nüüd just ülearu kannataks, aga need on õhtusel ajal peale söömist olemas ja ebamugavad igal juhul. Vähehaaval peaks tegelema hakkama ettevalmistustega beebi saabumiseks meie koju. Beebivoodi on kohale toomata. Kõik Axelile väikeseks jäänud riided on ruumipuudusel Evelini juures hoiul ja iga teine päev mõtlen, et peaksin minema ja esimese satsi ära sorteerima. Pool vankrist on rõdul ja pool Evelini juures. Haiglakoti kokkupanemisest rääkimata. K

Kui seda nädalat millegi läbivaga iseloomustada, siis on see kindlasti kommunikatsioon ja pildil olek. Kusjuures enamalt jaolt edukas ja meeliülendav suhtlemine üsna erinevates eluvaldkondades ning inimeste väga positiivne tagasiside minu tegevustele. Kuigi ma pean ennast üsna suhtlejaks inimeseks, tundub mulle sageli, et positiivne kommunikatsioon tekitab positiivset ning negatiivne negatiivset, kusjuures tihti on raske aru saada, kus toimub see tegelik üleminek positiivselt negatiivsele energiale. Mõned eluperioodid mööduvadki selle tõttu justkui kuskil sügavas kommunikatsiooniaugus, kust alt üles vaadates tundub, et kõik on nii kõrgel ja kättesaamatu, ja mitte kuidagi ei õnnestu ennast augu äärele upitada, et end sealt välja tõmmata. Ja siis on vastukaaluks need teised perioodid, kui elu kulgeb kui lepase reega, sest inimesed kuulavad ja arvestavad minuga, kui ma olen pildil ja olemas, ja see kõik on ülimalt loomulik, ilma igasuguse punnitamiseta. Kaks vast kõige olulisemat asja