Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Ausalt öeldes pole veel aega olnud, et Turus korralikult ringi vaadata. Ega ma siin nüüd esmakordselt ka pole, aga tunnen end koduselt vaid trajektooril rongijaam-töö-kodu. Samasse kolmnurka jäävad sisse ka spordisaal ja toidupood. Hommikune jalutuskäik tööle kulgeb läbi kesklinna üle 11 vöötraja (ise lugesin ära, kindluse mõttes kaks kordagi!) ja läbi hommikuse elluärkava turuplatsi. Vöötrajad on tõelised tüütused, eriti hommikusel tipptunnil, ja tegelikult on mul nüüd isegi hea meel, et mul jalgratast pole. Ratta kõrval oleks tõtt öelda palju hullem piin valgusfooride taga passida, sest rattaga või ilma - tööleminekuks kuluks ikkagi enam-vähem sama aeg. Hommikune jalutuskäik läbi turu on aga priima! Mõnus on vaadata, kuidas kauplejad turul askeldavad ja oma köögivilju ning muud kraami välja seavad ning esimesed ostjad uudishimulikult kaupu takseerivad. Iga jumala hommik tahaks mõne leti juurde astuda ja värsket juurvilja osta. Aga seda ma ei siiski ei tee, sest mis ma ikka seda kraam

Ma olen peaaegu neli nädalat nüüd SDL-is tööl olnud ja nagu välja kukkus - elu on nii tegevust täis lükitud, et kirjutada pole mahti. Kutsun seda oma esimeseks PÄRIS tööks. Selles mõttes siis, et esmakordselt elus käin ma esmaspäevast reedeni täisajaga tööl ja saan kuu lõpus kindla summa palka. Esimest korda jääb ära see ärevus, et ei tea, kui palju see kuu ka teenisin ja kas ikka tuleb ots-otsaga kokku. Täitsa imelik kohe. Esimest korda tööd tehes on ka see tunne, et nii kole kiire on ja õhtu jõuab märkamatult kätte. Ja siis ma olen ka nii väsinud, et minust pole eriti mõtlemisvõimelist inimest enam. Aga eks see ole vast alguse asi - nii palju uut on õppida ja võtab aega, enne kui vilumuseni jõuan. Aga mille kallal asjatades ma oma päevad õhtusse galopeerin siis? Kui ma oma töölepingusse vaatan, siis tööle võeti mind inglise-eesti tõlkijana, aga tööülesannetest selgub, et olen nö Baltikumi keelte tõlkekoordinaator. Lisaks veel toimetan inglise-eesti tõlkeid ja vahel harva ka tõlgin in