Posts

Showing posts from April, 2012

2-kuune Axel...

Image
... on 55,5 cm pikk ja kaalub 4,6 kilo millegagi. Põhitegevusteks on endiselt söömine ja magamine. Päev-päevalt on rohkem mängutuju ka. Endine lemmik on voodikarussell ning ära ei ütle ka mängutekil ja beebitoolis sahmerdamisest.
Image
Meenutusi nädalavahetusest perega: Mirell (kohe 2-aastane) ja Axel (2-kuune)

Tahtsin eile lipu heisata...

..., sest mulle tundus, et Axel hakkab viimaks aru saama, mis on päeva ja öö, magamisaja ja niisama sekeldamise vahekord. AGA siis tõmmati mu rõõmule kohinal vesi peale. Nuuks. Õige ta on, et ära kunagi arva, et midagi ongi ja jääbki nii, nagu see paistab. Tagasivaatavalt siis... 6.30 tõusta on väga normaalne, kui laps nõustub kell 9 vankrisse ja õue jalutuskäigule minema ning magab peale tunnist jalutuskäiku 12-ni. Kui sellele järgneb hiljemalt kl 15 uus õueminek, seekord ehk kolmveerand tundi, koos 3-tunnise magamisega ning seejärel ööunne jäämine kell 8-9 õhtul, on kõik veelgi toredam. Siis ärkan ma rõõmuga öösel need 3 korda, et teda sööta. See teeks kokku 15-16 tundi uneaega, mida 2-kuune laps pidavat vajama. Tõepoolest hakkas tunduma, et selline rütm on saavutatav. Kuni ta siis eile jälle peale teist õueskäiku otsustas, et ei maga rohkem kui 45 minutit, mis tähendas, et õhtune sekeldamine algas kell 16 ja kestis 22-ni. Ei olnud tore. Ja ei olnud tore ka täna hommikul kell 5.30 ä

Koolikute vs. gaaside vs. üleväsimuse dilemma

Axel on tubli poiss. Sööb palju, naeratab südantsulatavalt, kõõksub vahepeal naerda, teeb hea tujuga voodis pikalt võimlemisharjutusi, uurib maailma ja magab pikki päevaunesid. Isegi ööunesid magab paremini kui rahuldavalt. Ainus asi, mis vajab lihvimist, on päevaunne saamine ja toas magamisega nõustumine. Peale mitut öist söömist ning üsna regulaarseid 2,5-tunniseid uinakuid arvab Axel, et hommik algab vahemikus 6-7.30. Siis ta sööb, laseb rõõmuga mähkmed vahetada, siis sööb jälle ja tšillib meie voodis ja oma voodis karusselli all, siis väsib ja viriseb, mille peale saab jälle süüa. Niiviisi asjatades möödub oma 2-2,5 tundi ja edasi oleks tal minu arvates aeg uinakule minna. Konks on aga selles, et nuputa mida sa nuputad, Axel keeldub kategooriliselt magama jäämast. Esmane lahendus on käeulatuses - poiss kärusse ja õue jalutama. Jalutame vähemalt tunni, siis lükkan ta rõdule magama ja ta nohiseb seal magada veel 2-3 tundi. Edasi tuleb hommikule sarnane ülevaloleku rituaal, ainult et

Spin-spin-spinning!

Oh seda rõõmu täna peale 11 kuud või midagi pausi spinninguratta seljas kihutades. Enne tundi oli veidi muidugi kartust hinges ka, et kuidas ma vastu pean, aga kõik läks üle ootustegi hästi. Eks seda spinningut ole viimastel aastatel nii palju harjutatud ka, et see on mu kehas sees. Kui pole just maksimaalselt võimu lihastes ning võhma rinnus, siis vähemasti on omandatud tehnika, mis alt ei vea. Javi nautis vahepeal oma kahte privaatset tundi Axeliga ja mehed said suurepäraselt hakkama. Just nii vähe ongi täielikuks õnneks vaja! Kui lihased mind homme voodist välja lasevad, siis võtan homme ette oma teise lemmiku, bodypumpi. (Mis toob kohe kindlasti kaasa vähemalt 3-päevase invaliidsuse, aga kes kannatab, see kaua elab ehk asi on ilmtingimata seda väärt.)

Saage tuttavaks: Axel

Põnn on 1,5 kuud vana ja tal on viimaks nimi: Axel, Axel Moya. Kaua sa ikka nimeta mees oled, ise nii tegija juba. Ja hiljemalt kuu aja pärast peaks temast ka Eesti kodanik ja passiomanik saama. Saatsime selleks pabereid digitaalselt Eesti poole teele. Vahepeal käis külas Eesti vanaema ja siis terve Hispaania perekond. Viimastega olime päris mitu ööd ja päeva Orivesi lähedal mökkis ning argipäev oli tänu perekonna kohalolekule palju kergem, kuigi algul kartsin vastupidist. Sain end mitmel ööl peaaegu et välja magada, samal ajal kui perekond allkorrusel Axeli süleshoidmise pärast rebis. Axel polnud oma lühikese elu jooksul veel sellist tähelepanu saanud ja paistis uut olukorda nautivat. Meie pisike oli selle nädala perekonna staar – ahhetused-ohhetused iga väiksemagi liigutuse ja näoilme peale, musitamised, plutiplutitamised, kiigutamised. Ja fotoaparaadid klõpsusid hommikust õhtuni iga silmapilgutuse, kõrvaliigutuse ja kohati mulle tundus, et ka krooksude-puuksude peale. Suurema osa aj