Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

EPL kirjutab ilusasti, miks on elu Soomes suhteliselt lihtsam, rahulikum ja turvalisem, kui Eestis. Ma ei hakanud kommentaare oma tuju rikkumiseks vaatama, sest kujutan hästi ette, mis väravasse lüüakse. OMAPOOLSEKS kommentaariks tahaks siiski öelda, et põhifaktide osas ongi jutt jumala õige :) Kahjuks ei tööta ega ela aga enamus eestlasi Soomes tingimustel, millest artikli peategelane räägib. Sest suurem osa eestlasi ei ole valmis ennast Soomega õiguste ja kohustuste tasandil ühtmoodi siduma, õigusi aetakse taga, kohustustest ei taheta kuuldagi. Elada Soomes täispaketi sotsiaaltagatiste võrgustikus tähendab esiteks seda, et seod ennast Soomega teadlikult ja pikaaegselt, mitte ei pendelda Eesti vahet, et oma Soomes maksimeeritud kasumit Eestis odavamini tarbitavate teenuste läbi veelgi suurendada. Noh, eks paljud ju mingi aeg rabelevad ja elavad sellist kaksikelu, aga kui kaua? Olen üsna kindel, et enamik eestlasi ei ole valmis maksma 850-eurost renti, 500-eurost auto kaskot, 44-euros

Erinevad antropoloogilised tekstid, mida ma praegu läbi töötan, on mind mõtlema pannud toitumise praktikatele ja toidukultuurile meie oma peres. Mult on sageli küsitud, mida te sööte seal võõral maal multikultuurses peres? Mul on üksjagu keeruline olnud sellele vastata, sest toit ja söömine on meil pidevas muutumises. Kõige täpsemalt vast võiks määratleda selle nii, et me kujundame läbi kahe inimese kultuuriliste harjumuste, igapäevaste kompromisside, aegajaliste avastuste ja vahel esile tõusvate võitlushetkede mingit oma toidukultuuri, mis, mulle tundub, ei ole kuskilt otsast valmis, vaid kogu aeg töö all. Kõige aluseks on see, et me mõlemad hindame kodus valmistatud naturaalsetest toiduainetest valmistatud toitu. Siin on praktiliselt ainus erand üks Lidlis müüdav pitsa, mis meil on kodus mõneks eriti näljaseks ja kriitiliseks eluhetkeks sügavkülmas alati olemas. Nii et hommiku- ja õhtusöögid sööme me pea eranditult kodus ning tihtipeale on minul ka lõuna kodust kaasa võetud. See tähe

Peale eilset töist eneseületamist - 300-leheküljelise välitööpäeviku revideerimisega lõpulejõudmine ja järjekordse stipendiumitaotluse teelesaatmine - luban endale koduse kolmapäeva. Tegelikult tuleks küll ausalt üles tunnistada, et plaan nägi ette veeta tänane päev Jyväskyläs doktorantide töötoas, kuid eile õhtul enne uinumist sai selgeks, et sinna sõidust on mulle kujunenud eesmärk omaette, mida see kohe mitte ei peaks olema. Seda enam, et ma olin ette veendunud (arvestades teiste kohalviibijate erialaspetsiifikat), et ürituse kasutegur saab minu seisukohast olla null. Pealegi - tulevased emad peaksid ennast säästma ja pühenduma võimaluse piires ainult meeldivatele ettevõtmistele :) Ma olen seda juba varasemaltki maininud, et ma pooldaks väga üleüldist elukorraldust, mis näeks ette kolmapäeva puhkepäevana. Enamus inimesi vihkab esmaspäevi ja ootab palavalt reedeid, elades nõnda vihkamisest pääsemistundesse. Nii ei peaks olema. Kui meil oleks 2-päevased töörütmid, siis me ei väsiks ja

Ma ei tea, kui palju on minuealisi eestlasi, kes pole Peterburis käinud, aga mina võin nüüd lõpuks ometi öelda, et käidud, oldud, nähtud ning ma olen millegi võrra rikkam. Kuigi mulle hakkas juba tunduma, et see reis lükkub ajapuudusel vaatamata viisa olemasolule kaugemasse tulevikku, läks lõpuks ikkagi nii, et minek sai paari päeva jooksul järsku otsustatud ja reisiplaanid spontaanselt paika sätitud. Reisikaaslast ei leidunud, aga ma teadsin, et mul on Peterburis vana hea tuttav öömaja pakkumas. Nii oli hea ja turvaline minna, olgugi et reisi ettevalmistustöö jäi absoluutselt tegemata (aga millal ma enne olen reisiks ette valmistanud, eksole?!). Aga oh kuidas mulle meeldis see tunne, et ma suudan endiselt spontaanselt ja sõltmatult reisida! Leidsin, et Soomest on kõige soodsam ja stressivabam (eriti arvestades mu praegust olukorda) minna laevaga. St Petersline'i laev sõidab kl 19 Helsingist välja, seal saab kajutis terve öö mõnusalt magada ja välja puhata, ning kl 9.30 oled kenast

Meil on olnud mõnus soe ja värviline sügis, justnagu Eestiski. Pea seegi enam on, kui lehed langevad maha ja siis kulgeb elu selles igaveses rütmis, et ootame esimese lume mahatulekut, siis jõule. Läheb tükk maad, enne kui päike ja valgus hakkavad vähehaaval talvest läbi murdma ja saame ehk veebruaris särava krõbiseva lumega kirkad talvepäevad. Mis on jällegi tore ootus omaette. Aga sel talvel on meil lisaks veel midagi erakordset oodata... veebruari lõpus sünnib siia ilma väike ime. Meie päris enda oma :) Täna käisime teises ultrahelis ja nüüd on juba kindel tunne see avalikult välja öelda :)