Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Meil on reisini jäänud ei rohkem ega vähem kui üheksa tervet päeva. Kui küsite, kas kohvrid juba pakitud, siis saadan teid pikemata kuradile. Viisa on mul nüüd küll taskus, aga Javi näiteks sai oma taotluse alles täna posti pandud (tal on teistsugune viisa, mida interneti teel taotleda ei saa). Nüüd peab see dokumendipatakas (mulle tundus, et oli kilo võrra dokumente, mida nõuti) Adelaide’i kohale jõudma ja siis vaadatakse, kas talle see viisa lõpuks anda või mitte. Vastus tuleb e-mailile. Siis, ma usun, oleme me juba Uus-Meremaal. Eks me siis teisel pool maakera kiika vahel huvi pärast postkasti ;) Javi küll ütles, et nüüd on tal närvipinge langenud ja tuju hakkab tõusma, sest tema võimuses ei ole enam midagi teha. Samas, väita inimestele, et me Austraaliasse kindlasti läheme, tundub ikkagi naljakas ilma viisata. Näiteks laupäeval avasime enda pool pikkujoulu-hooaja ning teatasime kõigile siinsetele sõpradele, et meil Austraaliasse sõit usutavasti ees. Te ei kujuta ette seda hämmeldus

Seekordne Eesti-reis viis Tallinnast Tartusse, Narva, Rakverre ja Varangule. Nagu ikka, vaid mõnede inimeste valikulised ja üldiselt rutakad väisamised, rohkem lihtsalt ei jõudnud. Aga - olen paljudele rõõmsalt juba teada andnud, et kui minu plaanid veel aasta pärast paika peavad, siis olen järgmise aasta lõpuks jälle Eestis ja kohe pikemalt. Mõttes on sukelduda Eestisse pea ees kohe mitmeks kuuks kui antropoloogilisse välitööpaika. Umbes nii nagu kuulsad antropoloogid traditsiooniliselt pärismaalasi on uurimas käinud – elavad oma uurimisobjektide keskel, pikapeale õpivad vernakulaari ära, löövad suguharutantsu, teevad märkmeid, pärast kirjutavad neist kummalistest ahvidest. Tegelikult nii hull ikka asi pole, antropoloogia on vahepeal palju muutunud ja oma arusaamisi välitööst, uuritavast ning uurimistööst kui sellisest muutnud. Minu idee on elada Ida-Virumaal venekeelsete inimeste keskkonnas ja teha nendega etnograafiat. Ei tea muidugi, kuidas see Eestimaa uus avastamine välja kukub,

"This is to advice you that you have been granted a Working Holiday Visa, Subclass 417, on 19 November 2009." - Anname teile teada, et olete Austraalia töö-puhkuse viisa omanik. Elektroonilise viisataotluse sisseandmisest selle teate saamiseni läks paar tundi aega. Kusjuures, neil oli sel ajal öö seal. Järelikult tegi minu sisestatud info põhjal otsuse arvuti!!! Ma olen ikka veel suures segaduses... Ma põhimõtteliselt kardan homme uut e-kirja saada, milles öeldakse, et vabandage, see oli tehniline viga ja me võtame teilt selle viisa nüüd tagasi :D

Emotsioonide laviin tahab enda alla matta. Kuidagi on nii sattunud, et kõik tähtsad otsustused, head ja halvad, on sellele nädalale sattunud ning mul tuleb kogu energiat (mida pole palju alles!) rakendada, et end veeremas hoida. Mõtlen: jumal küll, oleks juba neljapäev ja ma istuksin bussis, laevas, trammis ja oleksin teel. Selle tee sihtpunktis, Eestimaal, ei oota mind midagi emotsionaalselt kerget, aga… praegu ma tahan lihtsalt teel olla ja asjadel omasoodu kulgeda lasta. Tahan veidikesekski omada seda teadmist, et praegusel hetkel asjad juhtuvad nagu nad juhtuvad ning mina ei saa midagi mõjutada. Mitmeski mõttes on tänane päev äärmiselt vabastav olnud. Viimaks ometi sain ma välja öelda, mida näeb ette järgmine aasta minu elus. Jah, me läheme Uus-Meremaale ja seejärel tõenäoliselt Austraaliasse ning jääme sinna lausa mõneks ajaks – järgmise aasta oktoobrini. Ütlen tõenäoliselt Austraaliasse, sest viisataotlusi pole meil bürokraatlikel põhjustel siiani õnnestunud sisse anda ning võib