Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

22. juuli, taevas on lauspilves, väljas on 16 kraadi "sooja" ja käed-jalad külmetavad arvuti taga tööd teha üritades. Ülemisel korrusel töö juures käib hommikust peale närvesööv lihvimine - mida iganes nad nende põrandate vahetamise käigus ka teeks, see ei ole meeldiv... Pidin skaneerima kaks raamatut ja kuidagi ei õnnestunud õige formaadi saamine, vaatamata sellele, et hulga aega panin hakkama... Esmaspäev. Võibolla piisabki teadmisest, et on lihtsalt esmaspäev? Aeg lihtsalt kaob kuhugi. Enam ei jäänud muud üle, kui lasin oma arvutisse Windows 7 uuesti peale ja alustasin kõigega algusest. Vähemalt esialgu näib Office töötavat ja see on kõige tähtsam. Selleks kõigeks leidsin võimaluse uneajast. Ühtlasi sain aru, et vahepeal on arvutisse kogunenud terve aasta jagu kaustu fotodega, peamiselt Axelist, mis kõik on puhastamata ja korralikult organiseerimata. Rääkimata sellest, et oleks olnud võimalust neist parimad välja valida, et kuhugi huvilistele üles riputada ning ilmutada.

Et teile, kallid lugejad, ei paistaks, justkui oleks meie elu siin liiga üksluiseks muutunud, siis vahepeal selline ergutav teadaanne: kuskil jaanuari keskpaigas või veidi varem pole meie peres enam mitte üks väike tegelane, vaid lausa kaks. Jooksmas on 14. nädal. Eilses ultrahelis jäi mulje, et see pisitegelane näeb juba päris väikese inimese moodi välja ja ta tunneb end mu kõhus väga hästi - liugles ja siputas seal agaralt ringi nagu väike vilgas kala ning ei tahtnud kuulmagi teha, et arst tema kaela läbimõõtu taga ajas. Need uudised tegid meid väga rõõmsaks. Pean ka ütlema, et alles nüüd, kui olen teda oma silmaga näinud, tundub ta lõpuks ometi täiesti reaalne. Inimese usk visuaalselt kogetusse on ikka ääretult suur! Kogesime ka seda, et viimase 1,5 aasta jooksul on meditsiinitehnoloogia sammukese edasi arenenud - seekord saime beebi ultrahelifoto 4D-formaadis. Täna tundsin, et on väga paras aeg algust teha rasedate joogaga. Eks see natuke flegmaatiline ole minusugusele veel "