Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Kohvrid homseks lennuks on peaaegu pakitud. Kaasa said meie kõige õhemad riided. Noh, mõneks jahedamaks õhtuks vast paar pusa ja jakki ka. Madridi lubab päikest ja ligi 30 soojakraadi, Sevillas mõned kraadid rohkemgi. Ütleme nii, et ma olen sellega 100% arvestanud. Irooniliselt võiks ju küsidagi: kas tõesti peab 11,5 kuud elama ootuses, et lõpuks saaks 2 nädalt kanda lühikesi pükse, toppe ja kleite? Aga see on muidagi nii kulunud küsimus. Pealegi: on kuidagi tobe aina selle ilma üle kurta, kui ei meeldi, siis on targem laiuskraadi vahetada. Homme on ees Irise esimene ja Axeli neljas lennureis. Axel seletab iga päev: "Papi (hisp. k issi), emme, Axel, Iris lennukiga abuela (abuela hisp. k vanaema) [juurde]. Mis veel on vahepeal toimunud? Axel on kaks nädalat lasteaiast kodus olnud. Oleme elus. Kuigi igal hommikul ajavahemikus kuskil 8.30-10 on selline aeg, kus ma tahaks ema ametist tagasi astuda. No ei saa mina nende isepäisuse- ja jonnihoogudega talutavalt hakkama. Kohe mi

Ma olin unustanud, et kui kuues elukuu jooksma hakkab, siis on käes see aeg, kui beebid täiega naeru lagistama hakkavad. Iris naerab täpselt sama moodi heleda häälega luksudes nagu Axel. Minu ja Javi jaoks pole armsamat asja maailmas, kui see naer. Iris on ilmselgelt hakanud ka Axeli tegemisi jälgima ning naerab, kui Axel temaga lollitab. Täna näiteks käis Iris vannis ja Axel hakkas vannitoas tema nägemisulatuses palli põrgatama. Iris läks kohutavalt elevile sellest, rõõmu ja kilkamist kui palju. Ja Axel läks Irise reaktsioonist muidugi veel omakorda elevile, mis kandus Irisele edasi nii, et kõõgutas veelgi enam naerda. Vett lendas igas suunas, kõik olime märjad ja õnnelikud. Nüüd on tõesti hetki, kui nad juba "mängivad" omal moel koos ja naudivad teineteise seltskonda. Esialgu küll vaid üksikuid hetki, kuid need on imelised. Täna sai läbi Axeli esimene lasteaia-aasta. Lõpetas ta selle muidugi ulakusega, visates paar minutit enne kojuminekut ühele semule suure peotäie märga

Päevad kahe lapse vanemana lihtsalt voolavad sõrmede vahelt läbi. Nii ongi raske uskuda, et täna on meie tirts juba 5-kuune. On kasvanud 63 cm pikkuseks ja kaalub ligi 6,4 kilo. Magab väga hästi (eriti kui taustal on mälestus suhteliselt viletsalt maganud Axelist) ja ärkab alati suur naeratus suul. Meie rõõmus ja rahulolev päikesetüdruk. Praegune vanus on nii mõnus, sest elu ja oma olemisega rahuloluks piisab Irisele täiesti sellest, et piim ja süli vajadusel kiiresti kättesaadav oleks. Ei mingeid muid pretentsioone :) Mänguasjad teda veel suurt ei huvita, inimesi aga jälgib huviga, ja eks tal ole neid ahve siin kodus piisaval hulgal, kes teda lõbustavad. Selleks, et end seljalt kõhuli või ringiratast keerata, on jõudu juba piisavalt ja kael kannab hästi. Aga samas on näha, et maailm on tema jaoks ka selili siputades veel piisavalt tore ja avar, nii et kiiret pole kuhugi. Päevade rütm on muutunud. Paistab, et Iris liigub nüüd kolme päevaune rütmi poole. Kui tal seda vaid regulaarsel